Pilapasknäär. Suzanne Collins
lifti ja Plutarchos kontrollib oma märkmetest järele. "Vaatame siis. Ruum kolm-üheksa-null-kaheksa." Ta vajutab nuppu, millel seisab 39, aga midagi ei juhtu.
"Sul on selleks võtit vaja," ütleb Fulvia.
Plutarchos tõmbab särgi alt peenikese keti otsa kinnitatud võtme ja torkab selle pilusse, mida ma enne ei märganud. Uksed libisevad kinni. "Nii, ongi korras."
Lift laskub kümme, kakskümmend, rohkem kui kolmkümmend korrust allapoole, palju sügavamale, kui 13. ringkond minu ettekujutustes üldse ulatub. Uksed lähevad lahti ja meie ees avaneb valge koridor, ääristatud punaste ustega, mis paistavad ülemiste korruste hallide kõrval suisa dekoratiivsed. Iga uks on selgelt märgistatud numbriga. 3901, 3902, 3903 …
Astume liftist välja ja ma näen üle õla, kuidas liftiuksed sulguvad ja nende ette libiseb lisaks veel metallist võre. Kui ringi pööran, on ühest koridori kaugemast uksest välja astunud valvur. Uks läheb tema selja taga kinni ja ta sammub meie poole.
Plutarchos läheb talle vastu, tõstab tervituseks käe, ning meie järgneme talle. Miski tundub siin all väga valesti. See on midagi muud, mitte metallvõredega liftid või liiga sügaval maa all viibimisest tulenev klaustrofoobia või antiseptiku söövitav lõhn. Piisab Gale'ile heidetud pilgust ja ma mõistan, et temagi tunneb seda.
"Tere hommikust, meie otsime …" alustab Plutarchos.
"Tulite valele korrusele," katkestab valvur teda järsult.
"Tõesti või?" Plutarchos vaatab uuesti oma märkmetest järele. "Mul on siia kirjutatud kolm-üheksa-null-kaheksa. Äkki te saaksite lihtsalt kutsuda …"
"Kahjuks pean paluma teil lahkuda. Korralduste lahknevusega tegeldakse peakontoris," sõnab valvur.
See on otse meie ees. Ruum 3908. Kõigest mõne sammu kaugusel. Uks – tegelikult küll kõik uksed – paistab ebatäielik. Linki ei ole. Arvatavasti liiguvad need kõik hingedel vabalt nagu seegi, mille tagant ilmus välja valvur.
"Kus see asuski?" pärib Fulvia.
"Peakontori leiate seitsmendalt korruselt," vastab valvur ja sirutab käe välja, et meid lifti juurde tagasi suunata.
3908. ukse tagant kostab mingi heli. Vaevukuuldav nuukse. Hääl, mida võiks tekitada ehmunud koer, et teda ei löödaks, aga see siin kõlas liiga inimlikult ja tuttavalt. Minu ja Gale'i pilgud kohtuvad vaid viivuks, aga kahele inimesele, kes tegutsevad koos nii nagu meie, piisab sellest täiesti. Lasen Cinna kavandikausta valju pauguga valvuri jalge ette kukkuda. Hetk hiljem kummardab ta seda maast võtma, Gale kummardab samuti ja lööb meelega valvuriga pead kokku. "Oi, vabandust," ütleb ta seejärel kerge muigega ja võtab valvuril käest, nagu tahaks tal aidata tasakaalu säilitada, pöörates aga samal ajal meest minust pisut eemale.
See on mu võimalus. Sööstan segadusse aetud valvurist mööda, lükkan lahti ukse numbriga 3908 ja leian nad. Poolpaljad, sinikaid täis, seina külge aheldatud.
Minu ettevalmistusmeeskond.
4
Pesemata kehade, kuivanud uriini ja infektsiooni hais tungib antiseptikupilvest läbi. Kolm kuju on äratuntavad ainult nende kõige silmapaistvamate moevalikute järgi: Venia kuldsed näotätoveeringud, Flaviuse oranžid kruvilokid, Octavia igihaljas heleroheline nahk, mis ripub nüüd pisut liiga lõdvalt, nagu oleks ta keha aeglaselt tühjenev õhupall.
Mind nähes suruvad Flavius ja Octavia end tugevasti plaaditud seina vastu, nagu kardaksid rünnakut, kuigi ma ei ole neile kunagi haiget teinud. Ebasõbralikud mõtted olid minu ainus rünnak nende vastu, aga neid hoidsin ma kiivalt endale. Miks nad siis eemale tõmbuvad?
Valvur kamandab mind ruumist lahkuma, aga sellele järgneva madina järgi saan aru, et Gale proovib teda mingil moel kinni pidada. Vastuste saamiseks torman Venia juurde, sest tema on alati olnud kõige tugevam. Kükitan ja võtan ta jääkülmad käed. Need klammerduvad ümber minu käte nagu pihid.
"Venia, mis juhtus?" küsin temalt. "Miks te siin olete?"
"Nad tõid meid. Kapitooliumist," vastab naine kähedal häälel.
Plutarchos astub minu järel ruumi sisse. "Mis põrgu päralt siin toimub?"
"Kes teid tõi?" jätkan pinnimist.
"Inimesed," vastab ta ebamääraselt. "Samal ööl, kui sa areenilt pääsesid."
"Me arvasime, et sulle meeldiks, kui sul oleks oma harjumuspärane meeskond," sõnab Plutarchos minu selja taga. "Cinna soovis seda."
"Cinna soovis seda siin?" urisen vastu. Sest kui ma üldse midagi tean, siis seda, et Cinna ei oleks kunagi lasknud halvasti kohelda neid kolme, kellega temal õnnestus läbi saada õrnuse ja kannatlikkusega. "Miks neid koheldakse nagu kurjategijaid?"
"Seda ma ausalt ei tea." Miski tema hääles sunnib mind teda uskuma ja Fulvia näol peegelduv kahvatus kinnitab seda. Plutarchos pöördub valvuri poole, kes astub just uksele, Gale kindlalt selja taga. "Mulle öeldi, et nad on ainult vangistatud. Miks neid karistatakse?"
"Toidu varastamise eest. Pidime nad aheldama pärast üht sõnasõda seoses leivaga," vastab valvur.
Venia kulmud tõmbuvad keskele kokku, nagu üritaks ta ikka veel kõiges selgusele jõuda. "Keegi ei öelnud meile midagi. Me olime nii näljased. Ta võttis ainult ühe viilu."
Octavia hakkab nutma, summutades nuukseid oma räbaldunud tuunikasse. Meenutan, kuidas ta poetas mulle vargsi laua alt kukli pärast seda, kui olin esimest korda areenil ellu jäänud, sest ta ei suutnud minu nälga pealt vaadata. Rooman üle ruumi tema väriseva keha juurde. "Octavia?" Puudutan teda ja ta võpatab. "Octavia? Kõik saab korda. Ma lasen teid siit välja viia."
"See tundub küll kaunis äärmuslik," sõnab Plutarchos.
"Ja seda kõike sellepärast, et nad võtsid viilu leiba?" küsib Gale.
"Sellele eelnesid korduvad üleastumised. Neid hoiatati. Ometi võtsid nad veel leiba." Valvur vaikib hetkeks, nagu hämmastaks teda meie juhmus. "Leiba ei tohi võtta."
Veenmisest hoolimata ei paljasta Octavia oma nägu, aga tõstab pisut pead. Ahelad randmete ümber libisevad natuke allapoole ja nende alt tulevad nähtavale verised haavandid. "Ma viin teid ema juurde." Pöördun valvuri poole. "Vabastage nad ahelatest."
Valvur raputab pead. "Mind pole selleks volitatud."
"Vabastage nad ahelatest! Kohe!" karjun mina.
Selle peale kaotab ta enesevalitsuse. Tavakodanikud ei pöördu tema poole säärasel toonil. "Sellekohast käsku ei ole välja antud. Ja teil pole selleks mingit volitust …"
"Tehke seda minu volitusel," sõnab Plutarchos. "Me tulime nagunii neile kolmele järele. Neid on vaja Erikaitsesse. Võtan kogu vastutuse enda peale."
Valvur lahkub, et helistada. Tagasi tuleb ta võtmekimbuga. Ettevalmistusmeeskond on nii kaua aega sundasendis istunud, et kui ahelad ära võetakse, on neil liikumisega raskusi. Peame neid Gale'i ja Plutarchosega aitama. Flaviuse jalg jääb põrandas olevat auku ümbritseva ümmarguse metallvõre taha kinni ja mul tõmbuvad soolikad kõhus kokku, kui mõtlen sellele, miks peaks siin ruumis olema äravoolutoru. Kõik need inimlike hädade voolud, mis on neid valgeid plaate mööda alla uhutud …
Haiglas otsin üles ema, ainsa inimese, kelle hoolde võin nende tervise usaldada. Tal kulub minut, et need kolm ära tunda, nende praegust olukorda arvestades, aga juba paistab ta silmist jahmatus. Ja ma tean, et see ei tulene piinatud kehade nägemisest, sest 12. ringkonnas oli see igapäevane asi, vaid tõdemusest, et sääraseid asju tuleb ette ka 13. ringkonnas.
Ema võeti haiglas rõõmuga vastu, aga teda peetakse pigem õeks kui arstiks, hoolimata tema eluaegsest ravimiskogemusest. Ometi ei sega keegi vahele, kui ta juhatab kolmiku vigastuste hindamiseks läbivaatusruumi. Potsatan haigla sissekäigu kõrval koridoris asuvale pingile ja jään ema otsust ootama. Tema juba oskab nende kehadelt neile tekitatud valu suurust välja lugeda.
Gale istub mu kõrvale ja võtab mul õlgade ümbert kinni. "Ta ravib nad terveks." Noogutan vastuseks ja mõtlen endamisi, kas Gale mõtleb