Pilapasknäär. Suzanne Collins
servas asub aken – pisut rohkem kui poole meetri laiune ja paarikümne sentimeetri kõrgune. Üle selle kinnitub raske metallplaat, ainult et praegu on see lahti ja üht teatud kassi pole kusagil näha. Sirutan end voodil välja, pärastlõunased päikesekiired näol mänglemas. Ärkan alles siis, kui Prim mind poole seitsmeseks refleksiooniks äratab.
Prim räägib mulle, et lõunast saadik on antud teada assamblee kogunemisest. Kõik inimesed, välja arvatud need, kes teevad hädavajalikke töid, peavad sellest osa võtma. Järgime juhiseid ühisruumi jõudmiseks. See on tohutu suur ruum, mis mahutab hõlpsasti kõik need tuhanded, kes kokku tulevad. On näha, et see ehitati veel suuremate kogunemiste jaoks ja võib-olla leidis siin enne rõugeepideemiat tõesti mõni selline aset. Prim osutab tasakesi katastroofi tekitatud laialdastele tagajärgedele – rõugearmid inimeste nahal, pisut moondunud kehadega lapsed. "Nad on siin väga palju kannatanud," sõnab ta.
Pärast tänast hommikut ei ole mul mingit tuju 13. ringkonnale kaasa tunda. "Mitte rohkem kui meie 12. ringkonnas," vastan talle. Näen, kuidas ema juhatab sisse liikumisvõimeliste patsientide rühma, endiselt haiglariietes ja hommikumantlites. Finnick seisab nende hulgas, oimetu, kuid jumalik. Käes hoiab ta peenikest nöörijuppi, paarikümne sentimeetri pikkust, isegi tema jaoks liiga lühikest, et sellest mõnd kasulikku silmust teha. Ta sõrmed liiguvad kiiresti, sidudes automaatselt eri sõlmi ja harutades neid lahti, samal ajal kui ta ise ringi vaatab. Küllap on see osa tema teraapiast. Astun üle ruumi tema juurde ja ütlen: "Tere, Finnick." Paistab, et ta ei märka, sestap müksan teda, et ta mind tähele paneks. "Finnick! Kuidas käsi käib?"
"Katniss," ütleb ta ja haarab mul käest. Tunneb tuttavat nägu nähes kergendust, mõtlen endamisi. "Miks meid siia kokku kutsuti?"
"Ma ütlesin Coinile, et hakkan tema pilapasknääriks. Aga võtan temalt lubaduse tagada teiste tribuutide puutumatus, kui ülestõusnud peaksid võitma," selgitan talle. "Avalikult, et oleks palju tunnistajaid."
"Aa. Tore. Sest ma juba muretsen Annie pärast. Et ta ütleb midagi, mida võidakse tõlgendada reetmisena, ilma et ta ise seda teaks," ohkab Finnick.
Annie. Oh ei. Unustasin ta täiesti. "Ära muretse, ma kandsin selle eest hoolt." Surun Finnicki kätt ja lähen otse ruumi eesosas asuva poodiumi juurde. Coin, kes vaatab parajasti oma teadaannet üle, tõstab pilgu minu poole. "Ma tahan, et te lisaksite Annie Cresta oma puutumatuse saajate nimekirja," lausun talle.
President kortsutab kergelt kulmu. "Kes see on?"
"Ta on Finnick Odairi …" Mis? Ma ei teagi täpselt, kuidas teda nimetada. "Ta on Finnicki sõber. 4. ringkonnast. Veel üks võitja. Ta arreteeriti ja viidi Kapitooliumi, kui areen õhku lendas."
"Aa, see hull tüdruk. Seda pole küll vaja," vastab president. "Meil pole harjumuseks nii hapras seisukorras inimesi karistada."
Mõtlen vaatepildile, mis minu ees alles täna hommikul avanes. Seina ääres kössitavale Octaviale. Sellele, et minul ja Coinil on ilmselt täiesti erinev arusaamine haprast seisukorrast. Aga ma ütlen ainult: "Ei ole või? Siis ei ole ju Annie nimekirja lisamine ka mingi probleem."
"Olgu," lausub president ja kirjutab Annie nime pliiatsiga juurde. "Kas sa tahad avalduse tegemise ajal koos minuga siin üleval olla?" Raputan pead. "Nii ma arvasin. Kiirusta siis parem ja peida end rahva sekka. Ma alustan kohe." Teen endale läbi rahvasumma Finnicki juurde teed.
Sõnad on veel üks asi, mida 13. ringkonnas ei raisata. Coin palub pealtvaatajate tähelepanu ja ütleb, et ma andsin nõusoleku hakata pilapasknääriks tingimusel, et teistele võitjatele – Peetale, Johannale, Enobariale ja Annie'le – antakse täielikult armu, mis tahes moel nad ülestõusnute ettevõtmist ka ei kahjustaks. Pealtvaatajate hulgast kostab pahaseid hääli. Arvatavasti ei kahelnud keegi, et ma tahan pilapasknääriks hakata. Seega pahandab neid minupoolne vastutasu nõudmine – veel sellise vastutasu, mis võib võimalikud vaenlased karistuseta jätta. Seisan endale langevate vaenulike pilkude all ükskõikse näoga.
President laseb rahutusel paar hetke kesta ja jätkab siis oma reipal toonil. Ainult et nüüd tema suust kõlavad sõnad on ka minule uudiseks. "Kuid vastutasuks selle enneolematu soovi eest on reamees Everdeen lubanud end täielikult ettevõtmisele pühendada. Sellest järeldub, et mis tahes kõrvalekaldumist ülesandest, kas motiivides või tegudes, käsitletakse kokkuleppe rikkumisena. Puutumatus kaob ning meie võitjate saatuse määravad 13. ringkonna seadused. Nagu reamees Everdeenigi oma. Tänan teid."
Teisisõnu: kaldun teelt kõrvale ja me kõik oleme surnud.
5
Veel üks vastane, kellega võidelda. Veel üks arvulises ülekaalus olev rivaal, kes on otsustanud mind oma mängudes ära kasutada, kuigi asjad ei kipu kunagi kellegi plaani järgi minevat. Kõigepealt tulid mängumeistrid, tegid minust endale tähe ja pidid sellest hiljem peotäie mürgiste marjade pärast käpuli maas toibuma. Seejärel president Snow, kes üritas mind kasutada ülestõusuleegi kustutamisel, kuid katse lõppes sellega, et iga mu liigutus muutus sütitavaks. Järgmisena püüdsid mässajad mind metallpüünisesse, mis tõstis mind areenilt üles, määrasid mind endale pilapasknääriks ja pidid hiljem toibuma jahmatusest, et võib-olla ma ei soovigi endale tiibu. Ja nüüd peab Coin oma peotäie hinnaliste tuumarelvade ja hästiõlitatud masinavärgina toimiva ringkonnaga tõdema seda, et pilapasknääri tellimine ja tegemine võib olla veelgi raskem kui mõne kinnipüüdmine. Tema sai kõige kiiremini selgeks, et minul on oma eesmärgid ja sellepärast ei saa mind usaldada. Tema oli esimene, kes märgistas mind avalikult ohuks.
Libistan sõrmedega läbi paksu vannivahu. Minu puhtakspesemine on uue välimuse saavutamisel kõige esimene samm. Happest söövitatud juukseid, päikesest põlenud nahka ja inetuid arme arvestades peab ettevalmistusmeeskond mind kõigepealt ilusaks tegema ja alles siis hävitama, põletama ja armistama pisut veetlevamal moel.
"Tooge välja ta loomulik ilu," käskis Fulvia täna hommikul esimese asjana. "Sealt hakkame edasi vaatama." Tuleb välja, et loomulik ilu tähendab seda, kui inimene tõuseb voodist ja näeb välja veatu, kuid loomulik. See tähendab, et mu küüned on täiusliku kujuga, aga mitte lakitud. Juuksed pehmed ja säravad, aga mitte soengusse seatud. Nahk sile ja puhas, aga mitte värvitud. Kehakarvad kitkutud ja tumedad ringid silmade ümber varjatud, aga ilma märgatavate täiustusteta. Ilmselt andis Cinna samasugused juhised siis, kui ma tribuudina esimest korda Kapitooliumi saabusin. Ainult et tookord oli teistmoodi, sest ma olin võistleja. Lootsin, et mässajana võin natuke rohkem iseenda moodi välja näha. Aga selgub, et televiisorist näidatavale mässajale esitatakse omad nõudmised, millele ta peab vastama.
Kui vahu kehalt maha loputan ja ringi pööran, näen, et Octavia ootab käterätiga. Ta on nii erinev naisest, keda Kapitooliumis nägin: uhkeldavate riieteta, tugeva jumestuseta, juustes pole ei värvi, juveele ega muud pudi-padi, millega ta armastas neid ehtida. Mul on meeles, kuidas ta ilmus ühel päeval välja erkroosade kiharatega, mis olid vilkuvaid hiirekujulisi tulukesi täis pikitud. Ta rääkis mulle, et tal on kodus mitu hiirt, kelle eest ta hoolitseb. Siis ajas selline mõte mul südame pahaks, sest meie peame hiiri kahjuriteks, kui nad just küpsetatud ei ole. Aga võib-olla meeldisid nad Octaviale sellepärast, et olid väikesed, pehmed ja piiksuvad. Nagu ta isegi. Samal ajal kui ta mind patsutades kuivatab, üritan teha tutvust 13. ringkonna Octaviaga. Tuleb välja, et tema loomulik juuksevärv on ilus kastanpruun. Ta nägu on tavaline, aga ei saa salata, et see paistab armas. Ta on noorem, kui ma arvasin. Võib-olla pisut üle kahekümne. Seitsmesentimeetristest kunstküüntest ilma jäänud sõrmed paistavad peaaegu töntsakad ega suuda kuidagi värisemist lõpetada. Tahaksin talle öelda, et kõik on korras ja ma kannan hoolt selle eest, et Coin talle enam kunagi liiga ei teeks. Aga mitmevärvilised sinikad, mis ta rohelise naha all õitsevad, tuletavad mulle meelde, kui võimetu ma olen.
Flavius paistab ilma lilla huulepulga ja erksate värvideta samuti kahvatu. Kuigi oranžid rõngakesed on tal õnnestunud tagasi mingisse korda seada. Kõige vähem on muutunud Venia. Ta veekarva soeng on nüüd küll pead ligi ja alt paistavad hallid väljakasvanud juuksed. Kuid tema juures torkasid alati kõige rohkem silma tätoveeringud ning need on sama kuldsed ja šokeerivad nagu ennegi. Venia tuleb ja võtab Octavia käest räti.
"Katniss ei tee meile midagi halba,"