Pilapasknäär. Suzanne Collins
polnud valikut. Ja kui mina oleksin sundinudki Plutarchost tol õhtul veel ootama ja Peetat päästma, oleks terve hõljuk hukka saanud. Saime niigi hädavaevu tulema." Lõpuks ometi vaatan Haymitchile otsa. Serva silmad. Hallid ja sügavad, unetute ööde varjud ümber. "Ta ei ole veel surnud, Katniss."
"Me oleme ikka veel mängudel." Üritan seda öelda võimalikult optimistlikult, kuid mu hääl katkeb.
"Ikka veel. Ja mina olen endiselt sinu juhendaja." Haymitch suunab oma markeri minu poole. "Kui sa hõljukist alla jõuad, pea meeles, et mina olen õhus. Minul on parem ülevaade, sellepärast tee nii, nagu ma sulle ütlen."
"Elame, näeme," vastan mina.
Lähen tagasi ettevalmistusruumi ja silmitsen, kuidas meiginired kraanikausist alla voolavad, kui nägu pesen. Peeglist vaatab mulle vastu küll näruse väljanägemisega inimene, ebaühtlase naha ja väsinud silmadega, aga ta on ikkagi minu moodi. Rebin käesideme maha, paljastades jälitusseadmest jäänud koleda armi. Nii. See on ka minu moodi.
Kuna lähen lahingutsooni, aitab Beetee mulle selga Cinna kavandatud turvise. Metallist põimitud kiiver, mis asetub hästi pead ligi. Materjal on paindlik nagu riie ja seda saab taha lükata nagu kapuutsi, kui peaks juhtuma, et ma seda kogu aeg peas ei taha kanda. Vest, mis kaitseb minu elutähtsaid organeid. Väike valge kuular, mis kinnitub juhtmega krae külge. Beetee kinnitab mu vööle ka maski, mida ma ei pea kandma muidu kui gaasirünnaku ajal. "Kui sa näed, et keegi kukub ilmse põhjuseta maha, pane see kohe ette," sõnab ta. Viimaks kinnitab ta mulle rihmaga selga nooletupe, mis on jagatud kolmeks silindriks. "Pea meeles: paremal tuli, vasakul lõhkeaine, keskel tavalised. Sul ei tohiks neid küll vaja minna, aga parem karta kui kahetseda."
Boggs tuleb, et saata mind õhujõudude osakonda. Samal hetkel, kui saabub lift, ilmub välja ärritatud Finnick: "Katniss, nad ei luba mind! Ma ütlesin neile, et olen terve, aga nad ei luba mul isegi hõljuki peale tulla!"
Vaatan Finnickit – haigla hommikumantli ja susside vahelt paistavad paljad sääred, juuksed on sassis, pooleldi sõlme seotud nöör on keeratud ümber sõrmede, metsik pilk peegeldub silmist – ja tean, et kõik minupoolsed palved oleksid asjatud. Isegi mina ei arva, et oleks hea mõte teda kaasa võtta. Seepärast lajatan hoopis käega vastu otsaesist ja ütlen: "Oi, mul läks täitsa meelest. See neetud peapõrutus. Pidin sulle ju ütlema, et läheksid Beetee juurde Erirelvastusse. Ta on sinu jaoks uue kolmikhargi teinud."
Sõna "kolmikhark" juures ilmuks vana Finnick justkui uuesti välja. "Tõesti või? Mida see teha oskab?"
"Ma ei tea. Aga kui see on vähegi minu vibu ja noolte moodi, hakkab see sulle kindlasti meeldima," vastan mina. "Ent kõigepealt peab seda käsitsema õppima."
"Õige. Muidugi. Vist on kõige parem kohe sinna minna," lausub Finnick.
"Finnick?" ütlen veel. "Võib-olla mingid püksid?"
Ta vaatab oma jalgade poole, nagu märkaks enda välimust alles esimest korda. Seejärel heidab ta hommikumantli õlgadelt ja jääb vaid aluspesus seisma. "Miks? Kas sulle tundub, et see," ta võtab eriti naeruväärselt provotseeriva poosi, "häirib sind?"
Paratamatult hakkan naerma, sest see on naljakas ja veelgi naljakam on see, et Boggs tunneb end väga ebamugavalt. Ja ma olen õnnelik, sest Finnick paistab praegu sellesama poisi moodi, keda kohtasin Vaigistusveerandsaja mängudel.
"Ma olen kõigest inimene, Odair." Astun lifti, enne kui uksed uuesti sulguvad. "Vabandust," sõnan Boggsile.
"Pole vaja vabandada. Minu arvates said sa … sellega hästi hakkama," ütleb Boggs. "Parem ikka kui see, et ma oleks pidanud ta arreteerima."
"Jah," vastan mina. Heidan talle vargsi kõrvalpilgu. Ilmselt on ta umbes neljakümne ja viiekümne vahel, lühikeste hallide juuste ja siniste silmadega. Uskumatu kehahoiak. Ta on täna kahel korral sõna võtnud, pannes mind arvama, et võiksime olla pigem sõbrad kui vaenlased. Võib-olla peaksin talle võimaluse andma. Ainult et ta paistab Coiniga nii ühte sammu astuvat …
Kostab mitu valju klõpsatust järjest. Lift jääb korraks seisma ja hakkab siis vasakule liikuma. "See liigub külje peale ka?" küsin mina.
"Jah. 13. ringkonna all on suur liftiteede võrgustik," vastab Boggs. "See siin asub otse viiendale õhkutõusmisplatvormile viiva transpordikodara kohal. See viib meid angaari."
Angaar. Vangikongid. Erikaitse. Kusagil kasvatatakse toitu. Toodetakse elektrit. Puhastatakse õhku ja vett. "13. ringkond on veel suurem, kui ma arvasin."
"Ei saa selle eest just palju au endale võtta," ütleb Boggs. "Põhimõtteliselt saime selle koha endale päranduseks. Ja kõik, mida oleme saanud teha, on hoida seda töökorras."
Jälle kõlavad klõpsatused. Me liigume natuke aega allapoole – ainult paar korrust – ja liftiuksed avanevad angaari.
"Ohoo," lipsab mul tahtmatult suust, kui näen kõiki neid õhusõidukeid. Eri tüüpi hõljukite read järgnevad üksteisele. "Kas te saite need ka päranduseks?"
"Mõned ehitasime ise. Mõned kuulusid Kapitooliumi õhujõududele. Neid on muidugi kaasajastatud," vastab Boggs.
Tunnen taas seda vihkamistorget 13. ringkonna vastu. "Nii et teil oli kõik see olemas ja te jätsite teised ringkonnad Kapitooliumi vastu kaitseta."
"See pole nii lihtne," põrutab Boggs vastu. "Meil polnud kuni viimase ajani vasturünnaku algatamiseks mingit võimalust. Püsisime vaevu elus. Pärast seda, kui olime Kapitooliumi inimesed hukanud, teadis meist vaid käputäis seda, kuidas õhusõidukeid juhtida. Jah, me oleks võinud neid tuumarakettidega rünnata. Aga alati kerkib tähtsam küsimus: kui me astume Kapitooliumi vastu sellisesse sõtta, mis saab siis inimkonnast?"
"See kõlab üsna sedamoodi, mida Peeta ütles. Ja te kõik nimetasite teda reeturiks," raiun vastu.
"Sest tema kutsus kõiki relvarahule," sõnab Boggs. "Pane tähele, et kumbki pool ei ole tuumarelvi kasutusele võtnud. Me proovime asja lahendada vanamoeliselt. Siiapoole, reamees Everdeen." Ta viipab ühe väiksema hõljuki suunas.
Astun trepist üles ja näen, et hõljuk on täis kaameramehi ja televarustust. Kõik teised kannavad 13. ringkonna tumehalle kombinesoone, isegi Haymitch, kuigi paistab, et liibuv krae talle eriti ei meeldi.
Fulvia Cardew trügib teiste hulgast meie juurde ja toob kuuldavale pettumushüüatuse, kui näeb mu puhtaks pestud nägu. "Kogu töö ja vaev kraanikausist alla. Ma ei süüdista sind, Katniss. Asi on lihtsalt selles, et väga vähesed inimesed on sündinud kaameravalmis näoga. Nagu tema." Ta sikutab Gale'i, kes räägib parajasti Plutarchosega, ja pöörab ta näoga meie poole. "Kas ta pole nägus?"
Gale näeb oma vormiriietes tõesti rabav välja, arvan mina. Aga see küsimus tekitab meis mõlemas piinlikkust, arvestades meie minevikku. Püüan vastuseks midagi vaimukat välja mõelda, kui Boggs ütleb järsult: "Ära loodagi, et see meile väga sügavat muljet avaldab. Me nägime just aluspesus Finnick Odairi." Otsustan siiski riskida ja Boggsi sõbraks pidada.
Kõlab peatse õhkutõusmise hoiatus ja ma kinnitan rihmad Gale'i kõrvalistmel, Haymitchi ja Plutarchose vastas. Liugleme läbi tunnelite labürindi, mis viib platvormile. Mingi lifti moodi asi tõstab hõljuki maa-alustest korrustest kõrgemale. Korraga oleme väljas suurel põllul, ümberringi mets, seejärel tõuseme platvormilt õhku ja mähkume pilvedesse.
Nüüd, mil selle lähetuseni viinud sagimine on möödas, taipan, et mul pole aimugi, mis mind 8. ringkonda viival reisil ees ootab. Tegelikult tean käimasoleva sõja praegusest seisust väga vähe. Või sellest, mida on tarvis sõja võitmiseks. Või mis siis saab, kui me võidame.
Plutarchos katsub mulle lihtsate sõnadega kirjeldada üldist olukorda. Esiteks, kõik ringkonnad on praegu Kapitooliumiga sõjajalal, välja arvatud 2. ringkond, millel on alati olnud meie vaenlasega soojemad suhted, hoolimata Näljamängudel osalemisest. Nad saavad rohkem toitu ja neil on paremad elamistingimused. Pärast Musti Päevi ja 13. ringkonna arvatavat hävitamist sai 2. ringkonnast Kapitooliumi uus kaitsekeskus, kuigi avalikult nimetati seda riigi vääriskivide kaevandamise keskuseks, samamoodi nagu 13. ringkonda tunti grafiidi kaevandamise poolest. 2. ringkond ei tooda