Pilapasknäär. Suzanne Collins
noogutab. "Seda sa peadki arvama. Ja mõned tulevadki Kapitooliumist. Aga selle rahvaarvust ei piisaks iialgi sääraseks hulgaks rahuvalvajateks. Pealegi on Kapitooliumis kasvanud inimeste töölevõtmine ringkondade igavat elu ja tööga kaasnevaid loobumisi arvestades raskendatud. Kahekümneaastane pühendumine rahuvalvajate missioonile, abielluda ja lapsi saada ei tohi. Mõned on sellega nõus tööga kaasneva au pärast, teistele pakub see alternatiivi karistusest pääsemiseks. Näiteks – ühine rahuvalvajatega ja kõik võlad kustutatakse. Kapitooliumis on paljud inimesed võlgadesse uppunud, aga kõik nad ei ole kõlbulikud sõjaväekohustust kandma. Nii pöördutaksegi lisajõudude saamiseks 2. ringkonna poole. Nendele inimestele on see võimalus pääseda vaesusest ja elust kaevanduses. Neid kasvatatakse sõjameesteks. Te olete näinud, kui innukalt nende lapsed vabatahtlikeks tribuutideks hakkavad."
Cato ja Clove. Brutus ja Enobaria. Olen näinud nende innukust ja verejanu. "Aga kõik teised ringkonnad on meie poolt?" pärin.
"Jah. Meie eesmärk on võtta ringkonnad üle ükshaaval, lõpetades 2. ringkonnaga ja lõigates niiviisi läbi Kapitooliumi varustavad teed. Siis, alles pärast nõrgestustööd tungime Kapitooliumi," kõneleb Plutarchos. "See on juba hoopis teist laadi ülesanne. Aga sellest alles siis, kui nii kaugele jõuame."
"Kui me võidame, kes siis valitsust juhtima hakkab?" küsib Gale.
"Kõik," vastab talle Plutarchos. "Me moodustame vabariigi, kus iga ringkonna ja Kapitooliumi inimesed saavad valida oma esindajad tsentraliseeritud valitsusse. Ärge olge nii kahtlustavate nägudega, selline süsteem on ennegi toiminud." "Raamatutes," pomiseb Haymitch.
"Ajalooraamatutes," vastab Plutarchos. "Ja kui meie esivanemad sellega hakkama said, saame meie ka."
Kui aus olla, ei ole meie esivanematel just eriti palju põhjust uhkustada. Sest vaadake ise, millisesse olukorda nad on meid pannud, ümberringi sõjad ja lagunev planeet. Selge see, et neil polnud sooja ega külma, mis saab inimestest, kes tulevad pärast neid. Aga see vabariigi mõte kõlab küll nagu midagi paremat kui meie praegune valitsus.
"Ja kui me kaotame?" küsin.
"Kui me kaotame?" Plutarchos vaatab aknast välja pilvede poole ja tema huulil tuksleb irooniline naeratus. "Siis võib oodata, et järgmise aasta Näljamängud saavad olema unustamatud. See tuletab mulle midagi meelde." Ta võtab särgitaskust pudelikese, raputab mõned tumelillad tabletid peo peale ja sirutab meie poole. "Me panime neile nimeks öölukud, sinu auks, Katniss. Ülestõusnud ei saa lubada, et keegi neist elusalt kinni püütaks. Aga ma luban, et see kõik on täiesti valutu."
Võtan ühe tableti enda kätte ega tea täpselt, kuhu seda panna. Plutarchos koputab mulle õlale, ühele kohale vasakul varrukal. Uurin seda kohta ja leian tibatillukese tasku, mis nii varjab kui ka kaitseb tabletti. Isegi kui mu käed oleks kinni seotud, peaksin ainult ettepoole kummardama ja saaksin tableti hammastega kätte.
Paistab, et Cinna mõtles kõigele.
7
Hõljuk maandub kiire spiraalse lennuga 8. ringkonna eeslinna laiale maanteele. Peaaegu samal ajal avaneb uks, trepp libiseb paika ja meid paisatakse välja asfaldile. Ja hetkel, kui viimane inimene hõljukist väljub, kaovad astmed taas. Seejärel tõuseb hõljuk õhku ja haihtub. Jään maha koos oma ihukaitsjate Gale'i, Boggsi ja veel kahe sõduriga. Telemeeskond koosneb paarist tüsedast Kapitooliumi operaatorist, rasked liikuvad kaamerad ümber keha nagu putukakestad, naisrežissöörist Cressidast, kelle pea on kiilaks aetud ja rohelisi vääte täis tätoveeritud, ning tema assistendist Messallast, arvukate kõrvarõngastega kõhnast noormehest. Lähemal vaatlusel selgub, et tal on ka keeles auk ja seal kannab ta nipsukivisuurust hõbekuulikest.
Boggs kiirustab meid tee pealt kõrvale kaugemal rivis seisvate ladude poole, kui maandub teine hõljuk. Selle pealt tõstetakse maha ravimikaste ja siis väljuvad veel kuus meedikut – seda järeldan nende silmatorkavatest valgetest kostüümidest. Järgneme kõik mööda kahe tuhmhalli lao vahelist teed Boggsile. Kannatada saanud igavaid metallseinu ilmestavad vaid mõned katusele viivad redelid. Kui tänavale välja jõuame, oleksime saabunud justkui täiesti teise maailma.
Hommikuse pommitamise tagajärjel haavata saanuid tuuakse muudkui juurde. Isetehtud kanderaamidel, ratastega kärudel, vankritel, mõned on visatud lihtsalt üle õla või talutatakse neid tugevasti kahelt poolt toetades. Veritsevad, jäsemeteta, teadvuseta. Meeleheitel inimesed tassivad neid lattu, mille ukse kohale on lohakalt maalitud H-täht. Täpselt nagu pilt minu vanast köögist, kus ema ravib surevaid inimesi, ainult siin on neid kümme korda, viiskümmend korda, sada korda rohkem. Olin valmis purukspommitatud hooneteks, aga selle asemel seisan silmitsi purunenud inimkehadega.
Ja siin kavatsevad nad mind filmida? Pöördun Boggsi poole. "Sellest ei tule midagi välja," ütlen talle. "Siin ei esine ma kuigi hästi."
Ilmselt märkab ta mu pilgus paanikat, sest ta jääb hetkeks seisma ja paneb mulle käe õlale. "Küll sa esined. Las nad näevad sind. Sellest on neile rohkem abi kui ühestki maailma arstist."
Patsientide sissetoomist juhendav naine märkab meid, nagu jahmatab hetkeks ja sammub seejärel meie juurde. Tema tumepruunid silmad on väsimusest paistes ning ta lõhnab metalli ja higi järele. Tema kurgu ümber seotud sidet oleks pidanud juba kolm päeva tagasi vahetama. Üle selja rippuva automaadi rihm surub talle vastu kaela ja ta nihutab õlga, et seda pisut sättida. Pöidlaviipega käsutab ta meedikud laohoonesse. Need kuuletuvad sõnatult.
"See on 8. ringkonna komandör Paylor," sõnab Boggs. "Komandör, reamees Katniss Everdeen."
Ta näeb komandöri kohta noor välja. Pisut üle kolmekümne. Aga tema hääletoonist kõlab vastuvaidlemist mittesalliv noot, mis paneb mõtlema, et tema valimine komandöriks polnud siiski juhuslik. Tema kõrval tunnen end oma uhiuues läikimalöödud kostüümis nagu äsja munast koorunud kogemusteta tibu, kes alles õpib, kuidas maailma asjad käivad.
"Jah, ma tean, kes ta on," sõnab Paylor. "Sa oled siis elus. Me polnud selles kindlad." Kas ma eksin või kostab tema häälest süüdistav noot?
"Ma pole isegi veel päris kindel," vastan talle.
"Ta on olnud taastusravis." Boggs koputab sõrmega vastu pead. "Tugev peapõrutus." Hetkeks tasandab ta häält. "Rasedus katkes. Aga ometi nõudis ta tungivalt teie haavatute vaatama tulemist."
"No neid jagub meil küllaga," sõnab Paylor.
"Arvate, et see on hea mõte?" küsib Gale ja kortsutab haigla poole kulmu. "Koguda haavatud niimoodi kokku?"
Mina ei arva. Mis tahes nakkushaigus leviks selles kohas nagu kulutuli.
"Ma arvan, et see on pisut parem, kui nad välja surema jätta," vastab Paylor. "Ma ei mõelnud seda," ütleb Gale talle.
"Paraku on see praegu ainus alternatiiv. Ent kui te pakute välja midagi muud ja suudate saada sellele Coini toetuse, olen ainult üks suur kõrv." Paylor viipab mind ukse poole. "Tule, läheme sisse, pilapasknäär. Ja võta oma sõbrad igal juhul kaasa."
Heidan pilgu selja taga seisvale klounide paraadile, mis moodustab minu meeskonna, teen südame kõvaks ja järgnen Paylorile haiglasse. Tervet hoonet läbistab üks raske tööstuslik kardin, mis moodustab pika koridori. Laibad lebavad üksteise kõrval, kardin silitab nende päid, valge riie katab nägusid. "Me rajasime siit paar kvartalit lääne poole massihaua, aga praegu ei ole mul töökäsi, et laipu sinna viia," selgitab Paylor. Ta leiab kardinas ava ja tõmbab selle rohkem lahti.
Mu sõrmed klammerduvad Gale'i randme ümber. "Ära jäta mind üksi," sosistan talle.
"Olen siinsamas," vastab ta vaikselt.
Astun kardina vahelt läbi ja kõik mu meeled langevad rünnaku ohvriks. Esimese asjana tahaks katta nina ja tõrjuda niiviisi määrdunud linade, mädaneva liha ja okse lehka, mis laohoone kuumuses järjest küpseb. Kõrge metallkatuse all siksakis paiknevad aknad on avatud, aga mis tahes kogus õhku, mis sealt sisse suudab tungida, ei mõjuta allpool lasuvat udu karvavõrdki. Ainus valgus tuleb udustest päikesekiirtest ja kui mu silmad hämarusega pisut kohanevad, näen ridade kaupa haavatuid, välivooditel, tõstealustel, põrandal, sest neid on liiga palju, et kõigile voodeid jaguks.