Pilapasknäär. Suzanne Collins
tööle ja ma kuulen, kuidas keegi hüüab: "Võte!" Nii tõstangi vibu pea kohale ja hüüan nii vihaselt kui vähegi võimalik: "Panemi rahvas, me võitleme, me ei anna alla, me kustutame oma õiglusenälja!"
Võtteplatsil valitseb hauavaikus. Vaikus kestab. Ja kestab.
Viimaks ragiseb kõlar ja Haymitchi läbilõikav naer täidab stuudio. Ta kogub end vaid selleks, et öelda: "Ja nii, mu sõbrad, surebki revolutsioon välja."
6
Eilne šokk Haymitchi hääle kuulmisest, taipamisest, et tal ei ole selles ettevõtmises ainult oma osa, vaid ta kontrollib jälle teatud määral mu elu, ajas mind raevu. Lahkusin jalamaid stuudiost ja täna keeldusin tunnistamast tema kabiinist kostvaid kommentaare. Sellest hoolimata teadsin kohe, et tal on minu esinemise koha pealt õigus.
Tal kulus terve tänane hommik, et veenda teisi minu võimete piiratuses. Et ma ei saa sellega hakkama. Ma ei suuda seista stuudios keset tehissuitsu pilve, kanda kostüümi ja meiki ning julgustada ringkondi võidule. Tegelikult on täiesti hämmastav, kui kaua ma olen kaamerate ees ellu jäänud. Selle eest võlgnen loomulikult tänu Peetale. Üksinda ei suuda ma pilapasknäär olla.
Koguneme komandoruumis hiiglasuure laua ümber. Coin ja teised. Plutarchos, Fulvia ja minu ettevalmistusmeeskond. Grupp inimesi 12. ringkonnast, nende hulgas Haymitch ja Gale, aga ka mõned, kelle kohalolu on raske selgitada, näiteks Leevy ja Greasy Sae. Viimasel hetkel sõidutab Finnick sisse ratastoolis Beetee, nende kannul tuleb veel Dalton, karjaekspert 10. ringkonnast. Küllap on Coin kutsunud kõik need kummalised inimesed siia kokku minu läbikukkumise tunnistajateks.
Ometi on Haymitch see, kes kõiki tervitab, ja tema jutust saan ma aru, et kõik on saabunud tema isiklikul kutsel. See on esimene kord pärast tema küünistamist, kui me jälle ühes ja samas ruumis viibime. Väldin tema poole vaatamist, aga märkan ta peegeldust ühelt seinal asuvalt läikivalt juhtpuldilt. Ta paistab kergelt kollakas ja on kaalus palju alla võtnud, mistõttu näeb krimpsus välja. Hetkeks tabab mind hirm, et ta on suremas. Pean endale meelde tuletama, et see ei lähe mulle korda.
Esimese asjana näitab Haymitch kaadreid, mida just filmisime. Tundub, nagu oleksin Plutarchose ja Fulvia käe all jõudnud täielikku madalseisu. Nii hääl kui ka keha on jõnksulised ja katkendlikud, nagu nukul, keda liigutavad nähtamatud jõud.
"Hästi," sõnab Haymitch, kui kaadrid otsa saavad. "Kas keegi soovib väita, et sellest on sõjas kasu?" Keegi ei soovi. "See hoiab aega kokku. Oleme nüüd kõik minut aega tasa. Ma tahan, et te kõik mõtleksite mõnele olukorrale, kus Katniss Everdeen teid siiralt liigutas. Mitte neile hetkedele, mil te olite kadedad tema soengu peale või kui tema rüü süttis või kui tema vibunool kas või enam-vähem korralikult tabas. Mitte neile hetkedele, mil ta meeldis teile tänu Peetale. Ma tahan kuulda sellistest olukordadest, kus Katniss ise pani teid tundma midagi tõelist."
Maad võtab vaikus ja ma hakkan juba arvama, et see ei lõpe kunagi, kui korraga kõlab Leevy hääl. "Siis, kui ta astus vabatahtlikult Primi eest välja. Sest ma olen kindel, et ta uskus, et sureb."
"Tore. Suurepärane näide," sõnab Haymitch. Ta võtab lilla markeri ja kirjutab paberilehele: "Astus lõikuspäeval vabatahtlikult õe eest välja." Haymitch vaatab ringi. "Veel keegi?"
Mind üllatab, kui järgmisena võtab sõna Boggs, kes on minu arvates musklis robot, kes täidab Coini käske. "Kui ta seda laulu laulis. Siis, kui see väike tüdruk suri." Kusagilt mälusopist kerkib esile pilt Boggsist, väike poiss puusal istumas. Vist söögisaalis. Võib-olla ta siiski ei ole robot.
"Kellel poleks seda nähes ja kuuldes klomp kurku tõusnud," arvab Haymitch ja paneb ka selle kirja.
"Mina nutsin, kui ta Peeta uimastas, et saaks talle rohtu tooma minna, ja kui ta teda hüvastijätuks suudles!" pahvatab Octavia. Seejärel katab ta suu kätega, nagu oleks kindel, et see oli jälle suur viga.
Aga Haymitch ainult noogutab. "Oo jaa. Uimastab Peeta, et päästa tema elu. Väga tore."
Nüüd hakkab eri olukordi tulema nagu rahet, ei mingit loogilist järjekorda. Võtsin Rue endale liitlaseks. Ulatasin intervjuude õhtul Chaffile käe. Üritasin Magsi tassida. Ja ikka ja jälle see hetk, mil sirutasin välja käe nende marjadega, mis tähendas eri inimestele erinevaid asju. Armastust Peeta vastu. Ilmvõimatutes tingimustes alistumisest keeldumist. Kapitooliumi ebainimlikkuse vastu välja astumist.
Haymitch tõstab paberi üles. "Niisiis, küsimus on, mis on kõigil neil olukordadel ühist."
"Need tulid Katnissist enesest," sõnab Gale vaikselt. "Keegi ei öelnud talle, mida ta peab tegema või ütlema."
"Stsenaariumivälised, jah!" lausub Beetee. Ta sirutab end ja patsutab mu kätt. "Nii et me peaksime sind lihtsalt rahule jätma, õigus?"
Inimesed naeravad. Isegi mina naeratan natuke.
"Hea küll, see kõik on väga tore, aga sellest pole eriti abi," sõnab Fulvia riiakalt. "13. ringkonnas on tema võimalused imepäraselt käituda kahjuks piiratud. Kui sa ei tee just ettepanekut saata ta lahinguväljale …"
"Just sellise ettepaneku ma teengi," katkestab teda Haymitch. "Saadame ta lahingusse ja paneme lihtsalt kaamerad käima."
"Aga inimesed arvavad, et ta on rase," tuletab Gale meelde.
"Me laseme kõlaka lahti, et ta kaotas areenil saadud elektrilöögi tagajärjel oma lapse," vastab Plutarchos. "Väga kurb. Väga õnnetu juhus."
Mõte minu võitlusesse saatmisest tekitab vastuolulisi tundeid. Aga Haymitchil on päris vettpidav põhjendus. Kui ma esinen hästi ainult reaalsetes tingimustes, siis just sinna tulebki mind saata. "Alati, kui me teda juhendame või talle sõnu suhu paneme, võime loota vaid keskpärasele sooritusele. See peab tulema temast enesest. Siis tungib see inimeste südametesse."
"Isegi suurima ettevaatlikkuse korral ei suuda me tagada tema ohutust," ütleb Boggs. "Temast saab sihtmärk igale …"
"Ma tahan minna," katkestan teda. "Siin ei ole minust ülestõusnutele kasu."
"Ja kui sa sured?" küsib Coin.
"Siis vaadake, et te selle filmilindile saate. Seda saate igal juhul kasutada," vastan.
"Hästi," sõnab Coin. "Aga teeme seda sammhaaval. Leiame kõige ohutuma olukorra, mis võiks sinus teatud spontaansust esile kutsuda." Ta kõnnib mööda komandoruumi ringi, uurides valgustatud ringkonnakaarte, millel on näha sõjas osalevate vägede positsioonid. "Viime ta täna pärastlõunal 8. ringkonda. Hommikul toimus seal äge pommitamine, aga paistab, et rünnak hakkab lõppema. Ma tahan, et teda saadaks ihukaitsjate salk. Telemeeskond maapinnal. Haymitch, sina jälgid õhust ja pead temaga ühendust. Vaatame, mis seal juhtub. Kas on veel mõtteid?"
"Peseme ta näo puhtaks," lausub Dalton. Kõik pöörduvad tema poole. "Ta on alles tüdruk, aga teie andsite talle kolmekümne viie aastase naise välimuse. See ei tundu õige. Sellist asja teeks Kapitoolium."
Kui Coin inimesed laiali saadab, küsib Haymitch temalt, kas võib minuga nelja silma all rääkida. Kõik lahkuvad peale Gale'i, kes viivitab veel ebakindlalt mu kõrval. "Mille pärast sa muretsed?" küsib Haymitch. "Mina olen siin see, kellel oleks turvameest vaja."
"Olgu," sõnab Gale ja lahkub. Seejärel on kuulda ainult masinate undamist, ventilatsioonisüsteemi urinat.
Haymitch istub üle laua minu vastu. "Me peame jälle koos tööle hakkama. Lase käia. Ütle välja."
Mõtlen meie urisevale ja julmale sõnavahetusele, mis hõljukis aset leidis. Kibestumisele, mis sellele järgnes. Aga lausun vaid: "Ma ei suuda uskuda, et sa Peetat ei päästnud."
"Ma tean," vastab tema.
Õhkab lõpetamatuse tunnet. Ja mitte sellepärast, et ta ei vabandanud. Vaid sellepärast, et me olime meeskond. Meil oli kokkulepe, et kaitseme Peeta elu. Joobnud, ebareaalne kokkulepe, mille me pimeduse hõlma all sõlmisime, aga ometi kokkulepe. Ja sügaval oma südames tean, et me mõlemad kukkusime läbi.
"Nüüd ütle sina välja," lausun Haymitchile.
"Ma ei suuda uskuda, et sa ta tol õhtul silmist