Päikseta paradiis. Marek Kahro
kiidusõnadega ei koonerdanud. Jätsin talle kogemata kombel ütlemata, et õigupoolest on mu vanemad tennisega juba aastaid tegelnud ja ma jälestan seda mängu. Alles siis, kui Heidit kõrgele komisjonile vaadata-hinnata viisin, tuli see välja ning ema rõõmustas miniakandidaadi üle nutukrampideni. Ka isale oli Heidi mokkamööda – tegemist ju ühe teada-tuntud varaka ärimehe vennatütrega. Ootamatult kujunes Heidist blondeeritud rippsild, mis muutis minu ja vanemate vahelise lõhe käidavaks. Ema loovutas talle poole hinnaga väärt kosmeetikat, mida tänulik klient igale poole määris, kuhu aga oskas. Isa laenas teda kahtlaselt tihti endale tennisepartneriks.
Püüdsin ka ise Heidit kallite kingitustega kõditada, et suhet soojana hoida. Pooleaastase tutvuse järel aimasin nimelt arktilist tsüklonit meie ümber ja kohal tiirutamas ning see ähvardas kogu saavutatu jäätada. Heidi tundis end solvatuna, et ma temaga magama ei kippunud. Olime suhte alguses vaid kaks korda seksinud ja seda oli tema meelest andestamatult vähe. Muidugi ei hõõrunud ta mulle seda kõva häälega nina alla, kuid andis lakkamatult selleteemalisi vihjeid. Kulus vististi paar kilo kõrvarõngaid ja mitu meetrit kaelakette, et teda voodist eemale meelitada. Talvevaheajal käisime Slovakkias, mis pidi olema järjeks varasügisel tehtud Prantsusmaatuurile. Nädalavahetusel võis meid kohata peamiselt pealinna klubides ja pubides.
Kulistasin hoolsalt vägijooke, tõmbasin mõnes nurgataguses vaikuses kanepit, et tüdruk mu kõrval vähem häiriva kuju võtaks. Kevade saabudes sulasid mu kingid koos lumega. Ilmad läksid soojemaks, mina jahedamaks. Lõpueksamid olid tulekul ja ma koondasin põhilise tähelepanu neile. Heidi koormas mind. Mul polnud tema vastu suuri, tähtsaid ja sügavaid tundeid. Ta oli mulle vaid seltsidaam, justkui mingi plaat, mis ketras katkematu hooga vaid samu laule ning muutus pikapeale tüütuks. Muidugi oleksin võinud anda Heidile kõike, mida ta soovis: seksi, raha ja au esmajärjekorras. Mul oli olemas absoluutselt viimne kui pisiasi, mida Heidikese hing ihaldas: viimase peal auto (Mercedes-Benz), stiilne garderoob, sauna, jõusaali ja seitsme avara toaga häärber, üks imekena suvila Mulgimaal ning rasvane rahakott ja mõjukad vanemad, kes selle kõik tagasid. Milline tüdruk ei tahaks mitu korda aastas kus iganes maailma serva peal ringi aeleda, solaariumis ja spaas peesitada, end ilusate kulinate ja hilpudega ümbritseda ning tegelda ajaviiteks kaunite kunstidega nagu ühele haritud ja intelligentsele inimesele sobilik? Ja milline tüdruk ei tahaks endale sellist kutti, tänu kellele kogu see tröödel ja trall ka võimalik on?! Polnud kahtlustki – Heidi armastas mind pööraselt. Ta ei oleks suutnud minust iial loobuda. Kuidas talle siis öelda, et nüüd tuleb lõpp? Ma purustan ta ööbikusüdame.
Napid nädalapäevad varem, kui olin keskkooli lõpueksamitega ühele poole saanud, kutsus papsik mu endaga keldrisse pinksi mängima. Kõrvale põigelda ja keelduda polnud minu võimuses. Mu pallurioskused olid ühe tüdruku tõttu ilmsiks tulnud.
Koksisime siis kollast palli – isa ja poeg. Südamesooja pereidülli ses polnud. Minu mõtted lendlesid nelja tuule kaootilistes keeristes ega püsinud mingil moel mängu juures. See tähendas esimese seti kaotust, teise seti kaotust, kolmanda… Okei, lasin papal võidurõõmu maitsta, miski polnud talle ju rohkem meele järele. Kui mängu tema soovil lõpetasime, viskas ta mulle higi pühkimiseks valge rätiku ja küsis, mis viga, minu reket olevat kuidagi kange. Kaebasin, et parem jalg, raisk, teeb jälle häda. Ei, ei valuta, lihtsalt veidi nõrk tundub… Parem jalg oli mulle alati mugav ettekääne mis tahes tüütusest pääsemiseks, piisas see vaid välja sirutada ja virilat nägu teha. Isa ei teinud seekord mu hädaldustest väljagi. Ta viis jutu kohe Heidile. Too tüdruk olevat küll nii väsimatu tennisist, et tema tunneb end kohe vana härjana, kes kogu aeg pähe saab. Heidi, Heidi, Heidi… kuulsin seda nime mitu korda, ise jälgimata, millest paps õieti lobiseb.
„No eks võta ta siis endale naiseks, kui ta sulle nii kohutavalt meeldib,” purskasin järsku – enda kõrvalegi kõlas see mõeldust tigedamalt.
„Mis totrusi sa nüüd räägid?” kortsusid papsi kulmud kokku.
„Ah, ma olen lihtsalt tüdinud,” võtsin end veidi tagasi.
„Tüdinud? Minust? Või koguni Heidist?”
„Koguni Heidist,” vastasin rätikut tagasi papsile visates. Rühkisin trepist üles, suunaga vannituppa.
„Oota nüüd, oota!” hõigati mulle järele. Vannitoas jätkas ta minu pinnimist. „Kas teie vahel juhtus midagi?”
Mida talle öelda? Et sel paljukiidetud Heidil on minu jaoks liiga väiksed tissid? Äkki mulle ei meeldi, et ta kannab kontaktläätsi?
„Meie vahel pole midagi olnudki,” vastasin üsna ausalt.
„Kuidas ei ole? Te saite ju nii hästi läbi.”
„Vahepeal jõudis kohale, et ta ei ole minu maitse.”
„Sulle on väga raske maitse järgi olla. Tüdruk on ju sinu järele hull!”
„Mingu siis hullumajja!”
„Kuule mees, ma ei saa sinust üldse aru!”
„Vahet pole,” ütlesin, kui olin särgi ja püksid seljast visanud. „Ma lähen nüüd duši alla, loodetavasti ei tule sa sinna ka moraali lugema!”
Paps ei tulnud. Ta suu jäi mitmeks päevaks lukku.
Suhtlesin Heidiga ikkagi edasi, ehkki hoidsin teda õndsas teadmatuses oma tunnete ja mõtete külmast hoovusest.
Nüüd, sel kuival ja kaunil jaanikuuööl, oli aeg täis tiksunud. Ma olin tõe kuulutamiseks juba nädal otsa ettevalmistusi teinud, kuid praktikas võis see mu kroonilise arguse tõttu kergelt vett vedama minna. Tilgutasin hoolega kesvamärga keelele ja arutasin, et järsku õnnestub meil siiski „loomulikul” teel lahku minna. Äkki ta tüdib minust? Võib-olla kannatan veel pool aastat ega võta täit süükoormat endale? Ah, suudaks vaid! Ainult kannata ja kannata…
Meri loksatas, muusika tümpsus, lainete vahelt kuuldus kilkeid. Kuigi silmapiiril kondasid alles viimased päikseriismed, oli vesi päeva jooksul küllalt kuumaks köetud ning lubas pöörasematel tüüpidel end mõnuga kasta. Siledad, nooruslikud ja nüüd ka märjad kehad tikkusid juba kaugelt silmi. Lükkasin nad tusaselt oma fookusest välja.
Heidi paitas mu õlga ja rääkis tasasel meelal toonil. Ta rääkis ja rääkis ja rääkis. Mina ei kuulanud, ei kuulanud, ei kuulanud. Polnud üldse huvi.
„Mäletad, sa lubasid kunagi jaanuaris, et suvel läheme autoga matkama – sõidame pool Eestit läbi, võib-olla põikame isegi Lätti?” lausus Heidi mingil hetkel. „Kas see plaan on ikka veel õhus?”
„Ei tea.”
„Kuidas nii? Oleks ju lahe kahekesi veidi ringi rännata ja pisut vallatusi teha. Kingime endale ühe ilusa suve, mida kogu elu meenutada. Sulle ju meeldiks?”
„Sa keppi tahad?” põrutasin.
Heidi maigutas suud nagu kuivale visatud haug. „See tuli nüüd küll ootamatult…”
„Tahad või ei?”
„Ega sa ometi siin ei mõtle…”
Hakkasin spontaanselt naerma. Nüüd Heidi vist taipas, et olin parajalt vintis. „Mõtle vahelduseks millestki muust peale minuga magamise!” soovitasin talle.
Braavo! Saavutasin selle, mida kavatsesin: Heidi lasi must lahti ning tõmbus pisut eemale, kuid ei lahkunud mu kõrvalt.
„Nüüd sa küll solvasid mind,” teatas ta. „Aga kui sa kaineks saad, annan sulle andeks.”
„Ma pole puruju… purjus,” lällasin, kusjuures keerasin endale teadlikult kangust juurde, et Heidis võimalikult palju võikust tekitada. Kerkisin tekilt ja kaaberdasin teiste rannal lustijate sekka. Tundsin end madalalt ning vajasin ülendust. Raskemeelsushoog rauges, unustasin aja karmi voolu. Tegevusest puudus ei tulnud. Sulanud seltskonda, võtsin osa igast kerglasest vestlusest, mis koosnesid peaasjalikult lõõpimistest ja arulagedustest. Vette ma end ei sokutanud, sest mul lihtsalt puudus ujumisoskus. Nurjatud murumängud, limbo, samba ja üleüldine carramba ilmestanuks ka Rio lärmirohkeid randu. Oli raske uskuda, et need üksildases laheservas paganlikku päiksepüha tähistavad noored liiderdajad