Päikseta paradiis. Marek Kahro
ning selle kimeda tinistamise toel kerkis ühes sädemeteparvega üles joviaalne laulujoru. Tuli vene romansse, kantrit, folki ja isamaalisi viisijuppegi. Joogitopsid käisid väsimatult ringiratast. Päris kaineks ei jäänud meist keegi.
Iga veerandtunni tagant kukkus keegi ära ning varises telki magama. Kolm tüdrukut ronisid oma pessa, poistenelik teise, peaaegu sinna kõrvale. Uni langes kiirelt ning pühkis kogu lõbu ja romantika.
Minu teadvus ei vaibunud. Ka suletud silmade taga keerles maruline karussell, mis pildus laiali eredaid värvipritsmeid ja ulmelisi tabamatuid kujusid. Vähkresin oma magamiskotis. Mul oli palav, õhku vähe, aju tiirane. Kõikjal mu ümber väänlesid alasti ihud, pimeduse õhuke loor kõdistas fantaasiat. Kõrvus kõmisesid oiged ja ohked. Õlu voolas mulinal mu soonestikus ning hägustas niigi unesegast mõistust, kuid mõningaid kujundeid joonistas ta laugudetagusele mustale batistile eriti kirkalt, peente heledate kriidijuttidega.
Vähesest sahinast reedetuna tõusis üks reaalsetest kujudest ning lonkis telgist välja. Rain… Väärt klassivend, kibe pokkerikäsi, aususe ja usalduse etalon. Nii nagu talvel istusid tema jalga kõige paremini suusad, nii suvel keskmaaketsid. Ta sebis endast paar aastat vanema tüdrukuga, kes põõnas parajasti naiste poolel. Õigupoolest oli ta üpris tagasihoidlik poiss, aga see tähendas ka, et ta ei toppinud oma nina võõrastesse asjadesse ega otsinud iial säravat rambivalguse vihku, kuhu konte ja karvu üles seada. Kui ta aga mõne killu pillas, vääris see tõesti naermist. Jookidest eelistas ta tumedat õlut, vahel ka džinni. Mõlemat oli ta lõkke ääres ohtralt pruukinud.
Paar minutit lamasin rahulikult, kuid siis hakkas erutus kõhus võbelema. Kerisin end magamiskotist välja, nahas imelik kihk, mis kutsus Rainile järgnema. Telgi ees sirutasin kangeid lihaseid, ahmisin värskendavat soolakat õhku ning ümbruskonna kiiruuringu käigus tegin kindlaks Raini asukoha. Ta seisis eemal mändide all.
Paitas oma… oma kubet! Liginesin talle õige tasakesi. Rain pööras end vähimagi põhjuseta minu suunas.
„Ooh, kurat, sina!” näitas ta kergeid ehmatusemärke. „Mis sa passid seal nagu kummitus?”
„Tulin valgeid öid nautima. Paistab, et teed sama.”
„Noki aga noki!” porises Rain kanarbikupuhmast mööda manööverdades. „Tahtsin värsket õhku saada. Vanadusemärk, mis muud.”
„Jah, keska läbi ja pool elu ka läbi,” noogutasin ja ringutasin veidi näideldes. „Aeg lippab ruttu.”
„Kui nüüd mõelda, siis nii ta ongi. Me pole enam poisikesed.”
Rain läks oma auto juurde ja õngitses kahe esiistme vahelt veepudeli.
„Joogimenüü muutus?” osutasin pudelile.
„Tuleb kasuks,” vastas Rain, loputas suud ja neelas mõne lonksu. Ta pakkus pudelit ka mulle, aga sel korral ma loobusin.
Istusime maha, otse liivale. Olime mõlemad samas olekus, mis ilmale tulles, ainult püksikud tuli välja arvata. Mul oli natuke jahe, temperatuur oli langenud umbes kahekümne pügalani, kuid see ei seganud mind. Ajaratas püsis tühikäigul. Kas hommik oli lähedal või kaugel, polnud kella abita võimalik öelda. Madal lõke hingitses vaevaliselt, söed tema sees sisisesid nagu mustad mardused, hõõgusid ning kustusid ükshaaval. Pilgud rändasid läände, laiale merele, mis hällitavalt naksus. Põhjakaares rippus viirastuslik kuma. Vaid käputäis tindikarva pilvelappe eksles heledas, peaaegu helesinises taevas. Üleval valitses justkui päikseküllane päev, all maa peal aga tukkus tüüne öö. Varjud jäid seljataha, ees ahvatles valkjas avarus. Näis, et mitte kusagil mujal pole maailm nii avali kui ses hüljatud lahesopis.
Rain kõneles vaiksel pühalikul häälel ja mina vastasin samal toonil. Me oleks nagu kartnud, et võime selle lummava lõuendi enda ümber lõhkuda. Vestlesime minevikust, oma kooliteest ja meeldejäänud vahvatest sündmustest. Vestlesime tulevikust, unistustest, mida noored ikka hellitavad ja täituvateks hindavad. Ütlesin, et tahan minna ülikooli filosoofiat õppima. Olin juba arvestanud, et saan sinna libedalt sisse. Matemaatikast suutsin seitsekümmend neli punkti välja pigistada, inglise keeles jäi paar punkti üheksakümnest puudu, küpsuskirjand tiksus kaheksakümne viie peale. Hakkasin juba arvama, et olen millegi hiilgavaga hakkama saanud. Järgnesid lõpupeo lillesülemid ja õnnesoovid. Õhevil näod. Kombepärased stambid, lihtsad klišeed. Kõrvus kumises veel „Pesapuu on me kool…”, viimast korda, läkituseks. Kui aeg saab kord täis, lendu tõuseme tuhandekesi… Jah, tiivad sügelesid, terve ilm tuli üle mõõta. Ei öelnud siis veel keegi, et need tiivatohlakad kleebiti abaluunukkidele vaid viletsa kuumatundliku vahaga, ega hoiatatud, et kollanokad, kes võtavad otsesihi päiksekettale, leiavad end peagi marusoolaste ookeanilainete vahelt hulpimas.
Rain paigutas oma tulevasse ellu loodusteadused, bioloogia, geograafia. Juba mitu kevadet oli ta käinud vabatahtlikuna suuremate maanteede ääri prahist vabastamas, suviti heakorratöödel ja võsalõikustel. Ta oli tihti linnuvaatlusi teinud ning roheliste rattaretkest osa võtnud. Tuleva suve plaanidesse mahtusid needki ettevõtmised. Teda ei peibutanud universumi avastamata asteroidid – ainult jalgealune, muld ja sellest võrsuvad imed, millele ma ise kunagi tähelepanu ei raisanud.
Rainiga oli hea rääkida. Jagasime muljeid ja mõtteid nagu ammused sõbrad. Kunagi varem polnud ma temaga taolist lähedust tundnud. Ometi olime päris mitu aastat samas klassis käinud, ühel tseremoniaalsel üritusel isegi koos lipu auvalves seisnud. Raini rahuliku ilme all väreles alati rohkemat, miskit salajast, mis polnud kõigiga jagamiseks. Nüüd korraga siin piduehteis taevakupli all oleks ma sellest nagu osa saanud. Mulle näis, justkui oleks ta malbe naeratuse taga peitunud veel üks naeratus. Kuid mis sõnumit see kandis – ikka ei mõistnud.
Rain niisutas taas huuli kergelt gaseeritud veega ja ulatas siis pudeli mulle. Teist korda ära ei öelda. Noppisin tubli sõõmu pooleliitrilisest plastpudelist, mida oli puutunud selle sooja mehe suu. Sidrunilt laenatud maitsega vesi äratas mõnusa surina. Palav leek kiirgas Raini silmades. Kuigi teadsin, et kujutan seda endale ette, olin võimetu tunnete vastu sõdima. Kerge rammestus aktiviseeris veres õlletilgad, mis polnud veel haihtuda jõudnud. Kiilid ja koerliblikad lendasid minus, nagu oleksin vaid seest tühi koobas. Mu käsi liikus ühes pudeliga aeglaselt Raini suunas. Mõistus magas, süda kloppis.
Kas ma polnud iial varem ihanud kas või korrakski puudutada seda ihu, seda rinda, seda kõhtu, neid käsi, neid jalgu, mis kõik nüüd kohe mu kõrval hõõgusid? Kas ma polnud näinud neid kutsikasilmi ja seda õrna süütut muiet oma märgades unenägudes? Olin, olin küll! Temaga vesteldes punusin kõik mahasurutud kiremõtted salamisi tihkeks köieks, millega kavatsesin meid ühte siduda. Ta pööras oma uneleva näo minule ning sellest piisas, et pikka aega vaikitu saaks hääle. Veepudel ei jõudnuki tagasi omaniku kätte. Ma pillasin selle maha. Mu huuled sööstsid torpeedona Raini huulte poole. Tähtsamat sihtmärki polnud. Ma haarasin tema lihaselisest kehast, surusin end tema vastu ja suudlesin teda. Oma maist kesta ma enam ei tundnud. See põles raksuva leegiga.
Suudlus jäi põgusaks. Üllatusest oimetu Rain kaotas tasakaalu ning me langesime koos rannaliivale.
„Ei…! Raisk… mida sa teed… lõpeta ära!”
Rain peaaegu karjus, kuid ma ei saanud temast lahti lasta! Pidin oma kuumava ihu temaga ristama. Abitud hoobiraasud, mida Rain käte ja põlvedega jagada üritas, vaigistasid mind vähe, kuid tal õnnestus siiski minu alt välja murda. Olime mõlemad naksti püsti. Korraks välgatas selge mõistus.
„Rain!” hüüdsin – teadvustamatult, pooleldi ehmunult, pooleldi veel kireuimas, endalegi aru andmata, mida selle nime väljapaiskamisega saavutada tahtsin.
Vastus saabus kohe. Vägev latakas kolises vasakul põsel. Lendasin pea ees vastu kõrvalseisnud auto esikülge. Korraks, vahest paariks sekundiks, kaotasin teadvuse. Varisesin liivale, kolp vastu rehvi.
„Persse…” kumises Raini kahetsev hääl.
Kahe kuti osalusel toimunud vahejuhtum tekitas ilmselt küllalt valje helisid, sest peagi kuuldus tüdrukute ärksat säutsumist, millele lisandusid peagi ka madalamad noodid teise telgi poolt.
„Mis toimub?” küsis keegi