Literistid. Kristjan Loorits
lopsakate lehtede varjus. Patrik mäletas inglite ja kannatava Jeesuse piltidega kaunistatud altaritagust seina ja kullatud uksi, millest preester teenistuse ajal sisse-välja käis. Patrik ei teadnud siiani, kuidas nimetati nende uste taha jäävat ruumi, aga mäletas oma üllatust ja nördimust, kui vanaema teda koos preestri heast sõbrast ja kiriku koorijuhist vanaisaga sinna saates ise maha jäi, selgitades, et sellesse ruumi ei tohtivat naised tulla. Patrik arvas end mäletavat, et teda tabas juba sellel esimesel kirikukülastusel mingi ähmane lapse mõistusele haaramatu tunne, mida ta söandas tagantjärele ateistlikuks skeptitsismiks nimetada.
Möödus aastaid ja lugematuid vanavanemate seltsis Pärnu Issandamuutmise kirikus veedetud pärastlõunaid, enne kui Patrik oma ketserlikud kõhklused sõnadesse suutis panna. See sai võimalikuks tänu võimsale ja värskendavale puhangule, mis tabas Patrikut kuueaastasena, kui isa talle kord hommikusöögilaua ääres põgusalt evolutsiooniteooriat tutvustas. Veel praegugi oli Patriku jaoks mõistetamatu, kuidas lasteaiaealine laps, kellele on loetud nagu kord ja kohus piiblilugusid ja muinasjutte, räägitud jõuluvanast ja lihavõttejänestest ning kes sellele lisaks aastaid koos kahe lähedase ja armsa inimesega pidevalt kirikus on käinud, võib korrapealt, ilma vähimagi kõhkluseta ja täis põletavat vaimustust, vanduda jäägitut truudust rangelt teaduslikule ja materialistlikule maailmapildile. Rõõmsas elevuses ja lapselikus taktitundetuses oli Patrik ka kohe oma vanavanemaid harima tõtanud. „Tänapäeval ei usu enam mitte ükski tark inimene, et Jumal on olemas,” oli ta neile ütelnud. Ta ei suutnud mõista, miks vanaisa ei jaganud tema vaimustust Darwini loodusliku valiku teooria üle, vaid jäi jonnaka kangekaelsusega truuks oma usule, mis ei olnud Patriku lapsesilmis toona muud kui ajast ja arust tobe väljamõeldis.
Kummalisel kombel möödusid aga Patriku teismeliseaastad täis religioosset ekstaasi ja igatsust. Oma usulist teekonda alustas ta kaheteistkümeaastaselt budistina, mediteerides mitu korda päevas ja tundes paanilist hirmu võimaluse ees, et ta ei jõua valgustumiseni piisavalt kiiresti aitamaks ka oma vanemaid nende eluajal nirvaanasse. Budism oli tema ellu tulnud karatee harrastuse kaudu, täpsemalt ühe treeningukaaslase käest laenatud Timo Klemola raamatust „Karate-do”. Lahkus aga budism Patriku elust mõni aasta hiljem „Tiibeti surnuteraamatu” tõttu, milles kujutati inimese pealuudega ehitud kolmepäiseid kuuekäelisi ja neljajalgseid vihaseid Buddhasid, verdjoovaid jumalusi ja hirmuäratavaid loomapeadega jumalannasid, kelle kõigiga inimene oma eluajal omandatud halbade harjumuste tõttu pärast surma kohtuma oli mõistetud. Ennast selleks ajaks juba poolenisti hulluks mediteerinud noorele Patrikule tundus säärane väljavaade niivõrd õudne, et ta raamatu tükkideks rebis ja südantlõhestavas palves Jumalalt armu ja andestust palus. Nõnda sai Patrikust mõneks ajaks kristlane, kuni Carlos Castaneda elujõulised ja pöörased raamatud ta endasse neelasid. Tollelt ennast nõiaks nimetavalt geniaalselt šarlatanilt saadud impulss oli uskumatult tugev, viies Patriku muuhulgas keskkooli lõpetamise järel aastaks Mehhikosse elama ning suunates ta lõpuks Helsingi Ülikooli antropoloogiat õppima.
Antropoloogiast leidis Patrik ka lõpuks mingisuguse religioosse rahu: vaatenurga, millest nähtuna usundid olid küll rangelt võttes inimese väljamõeldud, aga eluks vajalikud ning seega tõepoolest pühad. Patrik oli õppinud nägema usundite ühiskondlikke funktsioone ning rolle erinevates kultuurides ja subkultuurides. Usunditel oli teatud loogika, mida oli küll ülimalt raske, kui mitte lausa võimatu täpselt formuleerida, aga mida oli siiski võimalik tundma õppida. Ja literistide eriskummalised tõekspidamised olid selle loogikaga karjuvas vastuolus.
Literistid nägid inimese olukorda täiesti lootusetuna, mis ei olnud ühe usundi juures muidugi kuigi haruldane. Haruldaseks muutis literistliku maailmanägemuse asjaolu, et selle kohaselt ei jäänud inimesele mitte kõige väiksematki võimalust oma olukorra parandamiseks ega ka vähimatki lootust, et olukord võiks paraneda mingi jumaliku sekkumise või kasvõi õnneliku juhuse läbi. Seega ei olnud literistidel mingisugust vajadust usuliste riituste või rituaalide järele ega ka ainsatki teoloogilist põhjust oma uskumuste levitamiseks. Nende groteskselt jabura maailmapildi vaatevinklist ei omanud mitte üksi tegu, sõna ega mõte vähimatki tähtsust.
Seda, miks literistlik liikumine oli saavutanud siiski küllaltki laia kõlapinna, arvas Patrik olevat võimaliku seletada asjaoludega, millel ei olnud literistlike ideedega kõige vähematki pistmist. Esiteks: kõik ennast literistideks nimetavad inimesed olid haritud, ilusad, edukad ja veetlevad. See oli iseenesest seik, mida Patrik ei osanud (veel) mitte millegagi seletada. Teiseks oli teatud salapära, mille allikaks oli literistliku liikumise müstiline suletus. Mitte et literistid oleksid kellegi eest oma uskumusi varjanud, vastupidi, selle suhtes olid nad vägagi avatud, valmis alati oma seisukohti tutvustama ja selgitama. Suletus puudutas ainuüksi liikmeks saamist. Nimelt mitte kellelgi, välja arvatud ilmselt literistidel endil, ei olnud vähimatki aimu, milliste kriteeriumide alusel uusi liikmeid vastu võeti. Juba liikumise algusaegadel sai kõigile selgeks, et lihtsalt soovist liituda, isegi kui juhtusid olema noor, ilus ja edukas, ei piisanud kaugeltki mitte. Sellest tulenevalt oli literiste küllaltki vähe ja nende liikumise üldise populaarsuse kasvuga ei kaasnenud sugugi liikmete arvu kasvu: järjekordne tunnusjoon, mis ei sobinud mitte kuidagi kokku usuliste rühmituste tavapärase loogika ja arengudünaamikaga.
Kolmandaks ja ehk isegi kõige olulisemaks põhjuseks literistliku liikumise põhjustatud suure elevuse taga olid lugematud kuulujutud hedonistlikest prassimistest ja meeletutest orgiatest, mis literistide koosviibimistel kuuldavasti aset leidsid.
Igatahes oli literism nähtus, mis oleks Patrikule päris kindlasti vägagi huvi pakkunud, kui ta enese elu vähegi rahulikumas faasis oleks olnud. Praegu aga lebas ta selili öiselt jahedaks tõmbunud rohuvaibal ja nägi vaimusilmas Rebeka ühtlaselt päevitunud nägu ning tundis tema tumedate juuste erutavat lõhna. Vein ja jutt olid otsa saanud ning Karl oli kuhugi kadunud. Aeg, mille voolu tärkav joove oli peaaegu peatanud, sööstis nüüd kaotatut kinni püüda üritades hommiku poole. Uni rebis Patriku endasse, tõugates Esplanaadi üha kaugemale olematusesse. Üksikud hämarad aistingud ja vormitud mõtted ekslesid põhjatus alkoholimeres. Ka väljaspool Patriku kustuvat teadvust oli õhtune elevus juba mõnda aega tagasi läheneva hommikuse väsimusega asendunud ja viimased Esplanaadile jäänud noored norutasid kes iivelduses, kes ahastuses, kes häbis tehtud lolluste pärast, mida nad isegi ei mäletanud, aga uskusid end korda saatnud olevat.
Kenake õlgadeni ulatuvate heledate juustega tüdruk ajas ennast püsti, aga tema tuikuva oleku põhjal võis arvata, et kaugele ta ei kõnni. Jõudnud magava Patrikuni, asetas ta helerohelises retuusis ning valges tennises jala tolle rinnale – just alkoholimürgituses vaevleva südame kohale. Tüdruku pilk oli ähmane ja liigutused ebakindlad. Oli võimatu ütelda, kumb neist rohkem purjus oli. Nähes, et Patrik ei ärka, heitis tüdruk raskelt mehe kõrvale, toetas pea tolle õlale ja asetas oma vasaku käe üle mehe rinna. Üksteist olid leidnud vend ja õde alkoholis.
Patrik surus läbi une endast kümme aastat noorema saleda keha tugevasti kaissu ja otsis Rebeka huuli sealt, kus olid tegelikult võõrad. Küsimusel, kas ta suudles lõppude lõpuks Rebekat või tundmatut heledate juustega tüdrukut, polnud pärast kolme pudelit veini enam tegelikku tähendust. Heledate juustega tüdruku nimi oli Sanna ja tema huvi Patriku vastu oli tärganud neli siidripurki tagasi, kui ta kuulis toda mainivat literiste – inimesi, kelle hulka ka Sanna kuulus.
Karl, joonud Patrikust kolm korda vähem, oli peaaegu kaine. Mõistes, et sõber on selleks korraks alkoholile kaotatud, oli ta mitme tunni eest laisalt tõusnud ja hämara Esplanaadiga hüvasti jätnud. Öö oli endiselt nõnda soe, et ta oli julgenud Patriku rahuliku südamega lageda taeva alla peatäit välja magama jätta. Kuigi koiduni oli veel aega, võis õhus tunda läheneva päeva rõhuvat argisust, mille eest Karl ühte armsasse pimedasse toakesse varjule oli tõmbunud. Talle oli täna piisanud kõigest ühest veinipudelist. Sellest oli küllalt, et vaigistada tüütut südametunnistust, mis oleks võinud rikkuda Rebeka sülelusest saadud keelatud naudingu. Mehe sõrmed silitasid siidpehme reie sisekülge. Karl tundis tahtmatut erutust mõtte juures, et reis kuulus naisele, kes kuulus ta sõbrale. Rebeka aga ei pööranud mehe sõrmedele õieti mingisugust tähelepanu, valmistades ennast juba mõttes ette vastikuks ahastuseks, mis saabus vääramatu kindlusega alati pärast seda, kui ta Patrikut pettis.
VARAHOMMIKUSES VALGUSES OLI MIDAGI PASTELSET, JA SEE VÕISKI olla