Literistid. Kristjan Loorits
valedele ja kogu tema petmisest ja manipuleerimisest küllastatud möödunud elule. Enne Patrikule helistamist oli ta teinud hoolikalt korda kogu oma elamise, käinud duši all ja isegi pisut meikinud. Uut elu tuli alustada värske, puhta ja ilusana.
Ta ei tundnud end sugugi väsinuna, kuigi oli maganud vaevalt tunnikese. Uuesti helistada ei olnud mõtet, parem oli oodata, kuni Patrik ise vastamata kõnet märkab. Kui Karl oleks talle öösel ette kandnud, millises seisundis Patrik Esplanaadile jäi, oleks Rebeka ehk pisut muretsenudki. Karl aga oli vihjanud ebamääraselt midagi sellist, nagu oleks ta purjakil Patriku tolle Kamppis asuva korterini saatnud.
Kuigi Karl oli juba mõnda aega Rebekaga maganud, tundis ta oma sõbra suhtes siiski teatud mehelikku solidaarsust ja oleks olnud valmis Rebeka ees Patriku mis tahes seiklusi ja ebakorrektsusi varjama. Õigupoolest oli Karlil lausa kahju, et Patrik nõnda korralik oli ega jätnud talle sisuliselt mitte kunagi võimalust oma seljataguse kaitsmiseks. See oleks andnud Karlile võimaluse tunda ennast kütkestavalt vastuolulise isiksusena keset mitmetasandilist kiirevoolulist inimsuhete rägastikku. Nad oleksid võinud Patrikuga koos naistes käia ja samas oleks võinud Rebeka lõpuks temasse, Karlisse, armuda.
Karl üritas olla naistemees, kes ei kogu ainult võidetud kehasid ja vallutatud südameid, vaid lavastab kõiki enda seiklusi ühtesiduvat suurt draamat, kus tervik on midagi enamat kui üksikute armuseikluste summa. Projekt oli auahne ja nõudis jätkuvat pingutamist. Edu aga oli vahelduv ja pigem tagasihoidlik kui aukartustäratav. Nüüdki ootas teda telefoni helisedes pettumus, kui ebatavaliselt reibas ja rõõmsameelne Rebeka talle ühemõtteliselt ja lakooniliselt teatas, et nende suhe on igaveseks lõppenud. „Viga ei ole sinus,” lohutas tüdruk. „Otsustasin Patrikuga midagi uut proovida.”
„Monogaamiat?” küsis Karl vaba kätt sigaretipaki poole sirutades.
„No näed, kui hästi sa mind tunned ja lausa mu mõtteid loed,” vastas Rebeka heatujuliselt.
„Tahtsin veel muide küsida, et ega sa ei oska öelda, miks ta telefonile ei vasta,” lisas tüdruk pärast lühikest pausi ning halvasti varjatud elevus tema hääles ei jäänud Karlile märkamata.
„Ju ta magab,” vastas Karl, „ega oska, vaeseke, uneski näha, et idüllilise pereelu silmus tal vaikselt kõri ümber koomale tõmbumas on.”
„Ju vist,” naeris Rebeka. „Nägemist siis,” ja tüdruk sulges telefoni.
Loomulikult tundis Karl ennast näruselt. Ometigi pakkus talle lohutust väike ja tühine tõik, et ta oli suutnud tolle valusa telefonikõne enam-vähem tasemel vaimukusega lõpetada. Tegu oli draama seisukohast väga olulise detailiga. Too põgus hetk jääb Karli saatma nüüd ja alati, kui ta Rebeka peale mõtleb. Lisaks oli ta selle iroonilise repliigi ütelnud veel ka väga õnnestunud rütmis, sügava meheliku rahuga.
„Imelik, mis kõik mulle praegu korda läheb,” mõtles ta sigaretti süüdates ja aknast tänavale vaadates. Puude erkrohelised õrnas tuules värisevad lehed paistsid järsku nii kuradima värsketena. Ka ilm oli tolle nukra hetke jaoks igati sobilik. Romantiline vastandumine raske südame ja muretu looduse vahel toimis täiuslikult.
REBEKA MÄRKAS TELEFONI KÄEST PANNES, ET KELL EKRAANIL NÄITAS veerand kahte. Kas ta oleks pidanud juba pisut mures olema? Teda pani muigama, et tegu oli ilmselt esimese korraga, kui ta kellegi telefonikõnet nii läbematult ootas. Kuigi toas olemine muutus üha väljakannatamatumaks, ei tahtnud ta ka välja minna. Ta ei tahtnud vaadata ei televiisorit ega ka lugeda. Lõpuks toppis ta endale kõrva iPodi pisikesed klapid, viskas selili voodile ja lasi Happoradiol endale laulda, seades helitugevuse piisavalt vaikseks, et telefoni helin sellest kindlasti läbi suudaks tungida. Aeglaselt libistas ta sirged käed mööda päevatekki pea kohale, ajas sõrmed harali ja naeratas. Rebeka nautis rahulolu teadmisest, et Patrik on tema järele hull. Tüdruk oli veendunud oma oskustes see poiss nii kindlalt kui ta seda ise tahab enda külge siduda. Pärast neid veel täna ees ootavat vestlust ei pea Rebeka teda enam mitte kunagi sedasi kärsitult teadmatuses ootama.
Rebeka oli kindel, et loomult armukade Patrik hakkab suhte süvenedes tema mineviku ja isikliku elu kohta kõrgendatud huvi tundma. Oli selge, et mingis osas tuli talle ka kindlasti tõtt rääkida – armukadedad mehed, vähemalt sellised terased nagu Patrik, olid küllaltki osavad valesid ja varjamist läbi nägema. Põhimõtteliselt oleks ta ju võinud rääkida mehele enam-vähem kõigest, mis puudutas aega enne nende tutvumist. Alates sellest, kuidas ta juba kaheteistkümneaastase tüdrukuna (möllavatest hormoonidest ja lapselikust uudishimust ajendatuna) ühe keskkoolipoisi võrgutas, tollele süütuse kaotas ja lõpuks vaesekesest terveks aastaks oma mänguasja ja orja tegi (mis osutus võimalikuks kartliku noormehe hirmu tõttu võimalike pedofiiliasüüdistuste ees), lõpetades sellega, kuidas ühe ennast satanistideks nimetava ärahellitatud teismeliste jõugu armuvalus liider tema pärast rongirataste alla viskus. Rebekal käis tolle õnnetu peale mõeldes siiani külm jutt läbi südame, kuigi ta oli toona, kui see traagiline sündmus juhtus, tegelikult kergendust tundnud. Selle haletsusväärse, end alati musta nahkmantli ja suure kaelasrippuva rauast tagurpidi risti taha peitva äbariku surm jättis Rebeka kohale püsiva ja hoiatava varju. Rebeka oli toona kuusteist ja kui kõigest kuu aega pärast noore saatanakummardaja matuseid hukkus täiesti ootamatult ka Rebeka ema, sai temast lõplikult täiskasvanu.
Rebeka teadis, et kuigi nendest tema varajasse noorusesse kuuluvatest haiglasevõitu suhetest teadasaamine kahtlemata ehmataks Patrikut, ei jätaks too teda niivõrd ammuste pattude pärast kohe kindlasti mitte maha. Lisaks oli loomult armukadedale mehele strateegiliselt kaval oma minevikust mõningaid häirivaid episoode avaldada, et pidevalt kahtlustavale meelele ohutut tegevust pakkuda ning ühtlasi ausa ja siira ülestunnistusega mehe usaldust võita.
Pärast ema surma oli Rebeka mõneks ajaks endasse sulgunud ning igasugusest seikluste otsimisest ja pidudel käimisest tagasi tõmbunud. Oma silmapaistva ilu ja vastupandamatu seksapiilsusega oli ta aga ka vaikse ja tõsisena mehi lausa parvedena ligi tõmmanud, ning kuna teda piiravate austajate seas leidus ka rohkesti neid, kes Rebekale tegelikult meeldisid, ei leidnud ta sügavaima leina taandudes enam ühtegi põhjust tsölibaadis elamiseks. Nii täituski tüdruku argipäev mõne aasta jooksul märkamatult lugematute kergete ja mitte nii kergete seiklustega, alates ühe öö kohtumistest ja lõpetades aastaid kestvate suhetega, mida võis Rebekal olla samaaegselt kolm või neli. Sellest kõigest ei olnud aga Patrikul vaja loomulikult üksikasjalisemalt teada – piisas sellest, kui mees ähmaselt mõistis, et Rebeka oli nüüdisaegne naine, kellel oli nüüdisaegse naise minevik.
Kui tuleks leida üks läbiv joon kõikides Patrikule eelnenud suhetes, oleks selleks kahtlemata vabadus. Rebeka ei võtnud endale suhetes kunagi mitte mingisugust vastutust, olles üldiselt küll sõltuv meestest, aga eraldi võttes mitte ühestki neist. Ainus mees, kelle eest Rebeka oli olnud alati valmis jäägitu enesesalgamisega hoolitsema, oli tegelikult tema isa. See oli ka peamine põhjus, miks Rebeka oli korteri isaga samasse majja soetanud ja oma senistes suhetes tõsisest kooselust keeldunud. Jaanil ei olnud samas sugugi täit ettekujutust, kui oluline ta oma tütre jaoks oli. Ta küll tunnetas enda ja Rebeka haruldast lähedust, aga ei arvanud endal olevat nii suurt rolli tütre eraelus, kui tal tegelikult oli. Sellele kuldse südamega mehele oleks valmistanud suurt meelehärmi teadmine, et ta on võib-olla kaudselt kaasa aidanud oma tütre ebatervete eluviiside kujunemisele. Ja seda mitte oma hoolimatuse, vaid vastupidi, tingimusteta armastusega. Kui soojust ja mõistmist leiab piiramatus koguses kodust, ei ole vaja väljast muud otsida kui põnevust ja seiklusi.
Ka Patrik nautis Jaani seltskonda tunduvalt enam, kui seda oleks nõudnud kohustuslik äiapapast lugupidamine. Praegugi, Sanna kõrval hämaras keldribaaris istudes, läbis ta pead seda korduvalt varemgi külastanud mõte, et Jaan on justkui vankumatu kalju, mis seisab kindlalt ja muutumatuna tema ja Rebeka tormilise ja maniakaaldepressiivse suhte tuultes. Rebeka võttis Patriku alati hea meelega oma isa juurde kaasa ja Patrik tundis, et need Jaani juures viibitud õhtud mõjusid tema ja Rebeka suhtele hästi, häälestades noorte meeled justkui mingisse rõõmsasse ja harmoonilisse rahulollu. Patrik oli märganud, et Jaani lähedus pärssis tõhusamalt kui miski muu Rebeka muidu nii hirmuäratavat tujukust, millega tüdruk Patrikule sageli päris korralikult haiget tegi. Sügavad mõõnad Rebeka meeleolus ei väljendunud mitte kunagi avatud