Skvotterid. Hugo Vaher

      I

      See riistapuu ei kõlvanud mitte kuskile. Hõbedased klambrid, mis laternaposti kõrvale üksteise järel maha kukkusid, olid liiga pehmest materjalist, et end koos valge alt narmaks lõigatud A4-formaadis paberilehega termotöödeldud puidu sisse suruda lasta. „Korralik üliõpilane otsib kodu” seisis paberil. Puhusin silmile vajunud juuksed eest ja kobasin võtmeketti eemale lükates auklike kulunud teksade tagataskut. Seal pidid olema igaks juhuks kaasa võetud vanad head knopkad. „Rõhknaelad” oli kirjas pruunikat karva papist karbil. „Vanad head” sellepärast, et nende valmistamiseks oli metalli kulutatud heldelt ja ilmselt harva kasutuses olnuna lebasid need nagu uhiuues karbis mu vanavanemate kirjutuslaua sahtlis juba õige mitukümmend aastat. Kuni üleeilseni, mil ma need sealt kaasa haarasin.

      Ühes käes klammerdaja, teises mõned prinditud paberilehed hoolikalt sõnastatud ja mitu korda üle kontrollitud korteri üürikuulutusega, seisin ma tänavaposti ees ja üritasin ühte teadaannetest sellele kinnitada. Siin ei saanud midagi juhuse hooleks jätta. Selles linnaosas elasid kirjaoskajad inimesed. See oli professorite linnajagu ja kui eesmärgiks oli neilt midagi saada, siis ei tohtinud endast matsi muljet jätta. Oli suvi. Palav päike oli õhtusse vajumas ja erkrohelised tammelehed värelesid kerges tuules, mis tõi leevendust ligi kolmekümnekraadisele päevakuumusele. Mu kergelt väljaveninud kaelusega musta värvi T-särk lotendas piki majadevahet uitava iili käes. Õhk lõhnas justkui leivasupi järele. Tehas tegi uut laari õlut. Mõte külmast vahutavast joogist kiirustas mind tagant. Hermanni rist, siis poeesine, siis veel mõned nähtavamad kohad ja võiski rattaga Jakobi mäest alla pubisse põrutada. Või siis lihtsalt grüünesse. Pirogovi. Surusin viimase metallnööbi rohekashallikasse tolmuga kaetud puuposti. Valmis!

      Olin tulnud hommikuse rongiga Tallinnast. Keskkooli lõpust ei olnud palju aega möödas, kuid ma teadsin, et endale eluruumi hankimisega võisin olla juba hiljaks jäänud. Tudengite korterid hakkasid liikuma uute elanike kätte juba varakevadel. Ükski üürileandja ei soovinud raisata aega närvesöövale ootamisele. Ja need, kes juba kevadel endale ulualust otsisid, olid reeglina ka asjalikumad ja usaldusväärsemad üürilised kui need, kes elukoha hankimise viimasele minutile jätsid. Ometi püsis minus väike lootus, et tänavapostikuulutusi on vähe kasutatud, ja et leidub ka neid omanikke, kes arvutit ei kasuta, kuid kel pind üürileandmise järele sügeleb. Ma olin oma nõudmised kõrgele seadnud. Teadsin, et tegelikult on võimalik saada ka mõnusaid ja hubaseid kortereid, kui vaid viitsimist vaeva näha ja otsida. Kinnisvaraportaalidesse ma seetõttu oma nina ei toppinud. Peavarju leidmine oli neis küll lihtsaks tehtud, aga selle luksuse eest tuli maksta. Ma ei soovinud anda raha maaklerile paari näpuliigutuse eest. Küllap peavad ka nemad kuidagi elama, aga minu arvates oli tüüpiline tingimus – ühe kuu üür ette ja teine vahendustasuks – liig. Pealegi, miks peaksin mina kinni maksma üürileandja ostetud teenuse? Kui tema soovib leida üürnikku ja otsustab kasutada maaklerit tema leidmiseks, siis tasugu aga ise oma arved. Sama hästi oleks võinud mina panna kuulutuse portaali, et otsin korterit, ja lisada, et üürist võetakse maha maakleri teenustasu. Üldiselt olin ma harjunud maksma asja kasutamise eest pärast, mitte enne.

      Olin valinud piirkonnaks 30ndatel linna lähedale põllu peale rajatud elurajooni, kus olid suured aiad, palju rohelust ja mitte väga suured kortermajad. Palju eramaju. Õhkkond oli veidi väikekodanlik, aga see tagas selle, et ümbrus oli korras ja hoolitsetud, koerasitta tänaval ja pargis vähe ning öösiti ringiliikumist ei pidanud kartma. Siin elas palju õppejõude, kirjanikke, vaimuinimesi. Minu teine valik oli olnud puurajoon linna teises servas, kus elas mu sõber, kuid mõtlesin järele ja loobusin, kuna see jäi õppehoonest ikka liiga kaugele. Eriti olukorras, kus olin otsustanud pärast vanaisa surma minu omaks saanud auto igapäevasest kasutusest kõrvale jätta ja hakata jala- ja rattameheks.

      Rongisõit oli olnud mõnus. Palju lahedam kui palavas ja kitsaste istmevahedega klaustrofoobiat tekitavas bussis. Olgugi et rongis puudus konditsioneer, puhus avatud aknast kosutavat õhku piisavalt, et juukseid sasida ja märga nahka jahutada. Olin vaadanud väikseid linnalähedasi asulaid, põlde ja metsi, jõgesid ja kruusateid raudtee kõrval, onnikesi aiamaadega. Ilm oli suurepärane ja ma olin lootnud kohale jõudes ka jõe äärde jõuda, et ujumas käia. Vesi oli nende päevadega üles soojenenud ja ilmaportaali andmetel peaaegu sama soe kui õhk. Õhtuti soojemgi.

      „Mis sa sest rattast sinna vead,” hurjutas ema, kui ma end kodus minekule seadsin. „Varastatakse ära, keeratakse tuled küljest, kuhu sa selle seal paned?”

      „Ära sina muretse, mul on sellega palju mõnusam liikuda. Tarvil on puukuur, panen ööseks sinna.”

      Tarvi oli mu sõber puurajoonist. Tundsime mõned aastad, tegime bändi, siis läks tema lõunasse kunsti õppima ja meie kohtumised jäid harvemaks. Käisin tal külas, kui sain. Ta oli lahe tüüp ja ma juba ootasin, et saaks jälle vanasse heasse rutiini. Igav temaga ei hakanud. Nüüd oli lootust uuesti muusikat tegema hakata.

      „Vaata, et sa seal siis lollusi ei tee!” jätkas ema kartulite pesemisest märgi käsi käterätti kuivatades.

      Kodusöök – sellest pidin hakkama puudust tundma. Ma teadsin, mida tähendab tühi kõht. Korin ja õõnes tunne, ning kui lõpuks end täis sööd, siis on lihtsalt paha. Suvel malevas olles jäi söök sageli oluliste asjade nimekirjas viimasele kohale. Ja kui järsku avastasid, et seest on õõnes, siis polnud enam midagi hamba alla panna. Regulaarse söögi kaotusest rohkem pelgasin ma aga seda päris iseseisvat elu. Tibake kõhe oli. Samas aga põnev. Isa-ema lubasid mind igas kuus toetada kindla summaga. Kui tulen välja, siis on hästi, kui kõrvale panna saan, veel parem, kui aga poole kuu pealt papp otsa saab, siis pidin ise vaatama, kust puuduoleva hangin. Mu vanemad ei olnud kõrgepalgalised. Pensionieelikutena tuli neil lisaks minu eest hoolitsemisele hea seista ka iseenda tuleviku eest. Oli selge, et riik enam nõnda palju ei maksa, et kõigega hakkama saaks. See tähendab, et hinnatõus käis kaugel ees. Kui omal ajal tööle asudes oli mu vanematel selge pilt, milline saab olema elu pärast pensioniea saabumist, siis nüüd tuli neil kogeda teadmatust. Ootamatusi. Isa ootas oma väljateenitud puhkust juba ammu. Siis selgus aga, et tuleb veel aastaid rügada, sest riik oli otsustanud pensioniiga tõsta. Mulle see sobis, sest töötavalt vanemalt on igakuist toetust veidi lihtsam vastu võtta kui pensionärilt. Ilmselt oli selline pealesunnitud ajapikendus paslik ka mu vanematele. Rõõmsaks ei teinud see neid ometi.

      Olin juba paar aastat siin-seal töötades omale taskuraha ise hankinud. Veidi raha sain ka koos sõpradega bändi tehes. Uskusin, et saan tegelikult ka ise hakkama, kuid vanemate panus oli sellegipoolest abiks. Ja raha kulus alati ühtemoodi üsna ruttu ära, oli seda siis vähe või veidi rohkem. Vaadates õlle hinda poodides, ei olnud ma päris kindel, kas mul raha söögi jaoks ikka jagub. Salamisi panustasin ka tulevastele võimalikele kursavendadele ja – õdedele. Vanemad tuttavad rääkisid, et koos tehtavat ühiseid söömasid, kus siis need, kel raha otsas, saavad oma jao kätte, kuid tingimusel, et nad ka ise teinekord kaaslasi külla paluvad. Mu õppelaen pidi minema korteri üürimiseks. Muud varianti ei olnud. Pangad pressisid juba nüüd oma laenupakkumistega uksest ja aknast sisse. Mida kõike sa ei pidanud saama, kui laenu võtad.

      „Võlg on võõra oma,” oli isa mulle öelnud.

      Oli küll.

      Hüppasin ratta selga ja väntasin majade vahelt peatänavale. Punastest tellistest kiriku juurest paremale ja seal all see oligi. Üks mu lemmikkohtadest. Seekord suitsetas pubi ees kamp laigulistes pükstes kiilaspäid ning ma mõtlesin, et teen kõigepealt visiidi Tarvi juurde ja võtan oma õlle pärastpoole. Tarvi oli päev tagasi Tallinnasse sõitnud, kuid pidi järgmisel päeval tagasi Tartusse hääletama ja mind öömajale võtma. Vihisesin mäest alla ja pubist mööda. Kamp sumises ja mõned tüüpidest vaarusid kõnnitee serval. Hetkel, mil ma nendega kohakuti olin jõudnud, astus üks punase T-särgiga väike kiilaspea otse minu ette, nii et sain temast vaevu mööda. Mu õlg müksas teda selga. Auto mu vasaku külje peal andis signaali.

      „Heil Hitler, türa!” kuulsin läbi õhuvihina kõrvades.

      Ma teadsin, et neist vendadest on tüli ja oma välimuse tõttu võisin ma olla neile selgeks sihtmärgiks. Pöörasin pilgu selja taha. Väike kiilaspea oli oma käe ette sirutanud ja näitas mulle keskmist näppu. Mulle või signaali andnud autole. Küllap mulle. Kõnnitee pubi ees oli kitsas, nii et kui kliendid seal suitsu tegid, siis tuli möödujal end sageli sõiduteele asutada. Viisakamad külalised võtsid end koomale, eriti kui tulija oli lapsevankriga ema või ratta seljas vingerdav koolieelik.