Skvotterid. Hugo Vaher
sõlmime lepingu.”
Naeratasin omaette. Kõik läks nii libedalt.
Korter osutus tohutult suureks. Kolm tuba, pluss väike majapidaja toake köögi ja ühe magamistoa vahel, lisaks avar veranda ja aianurk. Kuna korter vajas hoolt, siis leppisime kohe kokku, et paari kuu üüri eest kohendan ruumide lagesid ja vahetan tapeedid. Ilmnes, et ka ahjud vajasid remonti ja ka selle väljamineku lubas Ilmar üürist maha arvata. Ma olin rahul. Võisin kas või järgmisel päeval sisse kolida. Ja seda ma kavatsesingi teha. Lahkusin sellest nelja korteriga suure aiaga majast teadmisega, et mu esimene ülikooliaasta on alanud edukalt.
„Siin on vann!” hüüatas Tarvi.
„Jah, mugav, kas pole?”
„Sa tahad öelda, et selle raha eest saad sa kogu selle elamise endale?” ei suutnud Tarvi ikka veel uskuda.
„Ei ole ta kokkuvõttes nii odav midagi. Puudele kulub omajagu. Remonti teen ju ise, üksnes materjalid saan üürist maha arvata.”
Ma olin just võtmed saanud ja tulnud Tarviga veel kord oma uut elamist üle vaatama. Omaette sai ju märksa paremini uurida, kas tehing oli väärt või mitte.
„No aga sa ei pea ju seda suurt ahju kütma, kui sa neid tube ei kasuta. Sa ju ei kasuta?” Aimasin, kuhu Tarvi tüürib.
„Ma ei saa allüürnikke võtta. Vähemalt veel mitte. Las ma ikka elan enne sisse.”
„Kes siin allüürnikest rääkinud on?” muigas Tarvi, teades ise väga hästi, mida ta tegelikult oma küsimusega silmas oli pidanud.
„Mul on su abi vaja kolimisel.”
„Teeme ära. Aga üksnes tingimusel, et saan siin vannis käia.”
Tarvi oli vannifriik. Ta oli vist sündinud ja kasvanud vannis. Küllap magaski seal. Ta võis tunde vannivees liguneda ja lugeda. Tass teega vanni kõrval asuval taburetil ja võileib juustuga puhuks, kui nälg näpistama hakkab. Ime, et tal juba uimed ei kasvanud. Kuna tema korteris normaalne pesemisvõimalus puudus, siis olin nõus. Tegelikult oleks Tarvi aidanud mind ka ilma lisatingimuseta. Lihtsalt oli võimalus vajalik asi kohe ära lahendada.
„Kust sa puid ostad?” küsisin.
Keldris oli puid, mis eelmistest asukatest üle olid jäänud, kuid need olid niisked.
„Mina ei osta enam, kuhu ma need panen? Ma võin sulle sõbra numbri anda, kes töötab majatehases. Neil on saejääke. Toovad kohale ka.”
Ta otsis oma telefoni taskust välja ja ma tegin kohe kõne.
Korteris oli voodi – lai kušett, väike öökapp, sealsamas magamistoas seisis suur riiul, mis oli täis huvitavat kirjandust. Elutoas oli ümmargune laud koos nelja kuuekümnendate stiilis tugitooliga. Köögis oli ka mööbel olemas. Ma ei vajanud muud, kui tuua siia oma kitarr, võimendus, voodipesu ja riided. Otsustasin kodus ära käia, tuua oma autoga asjad ja siis hakata remondiga otsast pihta. Tarvi käis peale, et enne tuleks üks korralik soolaleivapidu teha. Ma olin selle mõttega peaaegu nõus. Pärast Zavoodi olin ma sellega täiesti päri.
Pubi oli rahvast täis. Oli hilisõhtu ja kell oli liginemas südaööle. Meid oli siin mitu – Tarvi, Lenno, Sireli ja Pill. Meil oli kaasas mitu kotti head-paremat, kuid sellegipoolest otsustasime astuda läbi viimasest baarist enne minu juurde jõudmist. Meie eesmärk oli pühitseda sisse mu uus elamine ja selleks otstarbeks olime enne kümmet kõik üheskoos poes käinud. Kuna Pill oli taimetoitlane, siis leidus meie kotis igat sorti puu- ja juurvilja, mida kas siis paljalt või millegi sisse kastetuna sai krõmpsutada. Kuid nii mina kui ka Tarvi ja Lenno ei saanud vastu kiusatusele osta grillimiseks ka liha ja nii lendas meie kärusse pakk kadakasuitsust siga. Pill tegi grimasse ja me lubasime talle, et see jääb tema juuresolekul viimaseks korraks. Kuidas me seda valmistama pidime, me veel ei teadnud. Ja ilmselt ei olnud see ka kõige olulisem küsimus sel ajahetkel, kuna järgmine pikem peatus oli õlleleti juures. Arvasime, et jaksame kõik kohale tarida. Nagu selgus, vajasime siiski üht väikest peatust enne Jakobi mäkke ronimist.
Me toetasime ostukotid vastu tellisseina ja ma trügisin koos Tarviga leti poole. Seinal rippuval ekraanil mängis Lemmy bassi. Seisime lõputuna näivasse sappa. Kõik venis.
„Rutem, mul läheb buss!” hüüdis Tarvi.
Vahepeal trügisid sappa mõned tüdrukud, kes arvasid, et oma ilusa näolapiga on neil eesõigus. Leidsime Tarviga, et ilmselt ikka mitte tulenevalt välimusest, vaid invaliidi staatusest. Veidi närvi ajas selline suhtumine küll. Paar inimest meist eespool pressis jälle üks end vahele ja Tarvi üritas üle lainetava massi talle õlale koputada.
„Hei, kurat, mida sa teed!? Järjekord lõpeb seal,” ja ta viipas käega selja taha, pannes selle kogemata oma tagaseisjale seltsiks olnud tüübi õlleklaasi nii, et vahtu pritsis.
„Sorri,” viskas Tarvi süüdlaslikult, aga tüüp üksnes noogutas, justkui mõistes, ja ajas juttu edasi. Sellised asjad olid siin tavapärased.
Tüdruk eespool ei teinud aga Tarvit kuulmagi. Ta muudkui tellis ja tellis. Ja kui aeg maksmise kätte jõudis, siis lehvitas ta elavalt kuskile ukse poole ja karjus: „Rikuuuuu!”
Kõik ootasid, kuni läbi rahva pressis end üks tüüp. Tal oli tuttav nägu ja läikiv pealagi. Kui ta nähtavale ilmus, taipasin kohe, kus ma teda varem näinud olin. See oli üks kiilaspeadest. Seesama punase särgiga, kes mul teel ees tolknes, kui jalgrattal kuulutusi kleepimas olin käinud. Ta tiris žestiga tagataskust musta värvi rahatasku ja päris baaris töötavalt tüdrukult: „Kui palju tahad, raisk?”
Ja alles siis nägin ma teda. Tüdrukut, kes terve selle aja oli jooke valanud ja meie ees olevat järjekorda kahandanud. Ta oli üdini armsa näoga. Punakad, ilmselt värvitud juuksed hooletutes patsides nagu Pipil. Tukk pooleldi silmil. Seljas kitsas ja naba paljastav musta värvi T-särk. T-särgi rinnal oli kleeps või mingi silt. Jalas paistsid sinised teksad.
Riku, mis oli ilmselt selle skinni nimi või hüüdnimi, maksis, ja külastajate vahelt välja ilmunud kolme kamraadi abiga tassisid nad baarileti sinna tekkinud klaasidest tühjaks. Pitsi kangemat kummutas Riku samas leti ääres enne lahkumist ja lõi siis klaasi vastu letti peaaegu puruks.
„Oot-oot. Rahulikult,” lähemale astus baarileti taga askeldanud patsipunutud habemega tegelane.
„Ise ole rahulikult, heil!” kostis Riku vastu.
„Tead, ei viitsi, läheme edasi!” hüüdis Tarvi mulle läbi lärmi.
„Aga oota, oota, me oleme kohe ju järgmised.”
Ma tahtsin veel seda tüdrukut näha. Tema rinnal oleval sildil seisis „Timeli”. Kummaline nimi, kui see tema nimi oli. Ma polnud varem kuulnud.
„Tere, Timeli,” ütlesin valju häälega.
Tüdruk naeratas.
„Mida sina tahad?”
„Ma tahaksin sinuga mõnel õhtul välja minna!” hüüdsin ja tundsin kohe, kuidas ma teen midagi sellist, mida ma tavaliselt ei tee.
Oigasin häbist. Olin nii tüüpiline olnud.
„Hahaa,” pani tüdruk käed puusa.
Ilmselt sai ta selliseid magedaid ettepanekuid sageli.
„Timeli, jah?”
„See on mu nimi, telli ja lase teistel ka tellida.”
„Aga mida sa ise võtaksid?”
Timeli vajus hetkeks mõttesse, vaadates selja taha pudeliriiulitele.
„No mina võtaks ploomimahla.”
„Ah et ma näen nii jommis välja?”
„Sa küsisid, mida mina tahan, tobujuss.”
„Üks ploomimahl siis,” pistsin käe püksitasku ja õngitsesin seal varjus olevaid münte näpuotsaga.
Kui ta klaasi mu ette oli asetanud, siis maksin ja astusin letist eemale.
„Oota, sinu jook!” hüüdis Timeli.
„Ei