Skvotterid. Hugo Vaher
siiski veidike veel.” Ma tegin, mis suutsin. Keerasin vee kinni ja kui ma pilgu kraanilt tõstsin, oli ukseava juba tühi.
„Sorriii!” kõlas hämarast esikust ja Pill tatsas vist kööki kohvi tegema.
Nagu selgus, olid nad hoopis teises toas maganud. Kogu kamp. Ma püüdsin meenutada, kas ma mitte valjusti ei peeretanud, kui Ilmar ära oli läinud. Väga piinlik. Üksi olles ei pane ju selliseid asju tähele, ei pea neid miskiks. Ärevast vahejuhtumist jätkuvalt põksuva südamega läksin ma kööki ja köhatasin. Pill vaatas mulle muiates otsa.
„You work out?” küsis ta siis küsimuse, mis oli pigem kommentaar kui reaalne huvi.
Loomulikult ma tegin veidi trenni. Ma vist punastasin. Pill müksas mind ja pilgutas silma nagu tõeline blondiin.
„Ma ei räägi meie väikesest saladusest mitte kellelegi,” sosistas ta marilynmonroelikult.
Hakkasin selle peale naerma.
„Väikesest?”
Klišee klišee otsa. See oli mäng. Selline veidi erutav mäng, mis ei pidanud kuskile viima. Nautisime, et me võime nii teha, ilma et seetõttu end süüdi tundma peaksime.
Nüüd oli Pilli kord naerda. Raputasin oma märga pead nii, et veepiisad lendasid üle köögi. Pill kiljatas. Esiku hämarusest astus välja Tarvi. Ta peatus enne kööki ja astus paremal asuvasse WC-sse.
„Ärgake!” hüüdis Pill lusikaga vastu tassi kõlistades.
Terav heli tegi vaikusega harjunud kõrvadele haiget.
„Tarvi!” hüüdsin ma.
„Mis?” kostis summutatud hääl vetsust.
„Tapeeti paned?”
„Panen.”
II
Ma istusin pubis aknaäärses lauas ja piilusin Timelit. Mäletas ta mind veel? Küllap mitte. Täna oli siin veel vähe inimesi. Nähtavasti oli paljud kliendid röövinud kätte jõudnud augustikuu teine pool, mis oli nad maale vanaema juurde või veel kaugemale kupatanud, lõppevast suvest viimast võtma. Kuulasin muusikat ja vaatasin unistavalt ekraanil kitra piinavat karvast rokiveterani. Siis märkasin silmanurgast, et keegi läheneb mu lauale. Küsib, kas tooli võib võtta? Küsib suitsu? Mu ette lauale asetati klaas lilla mahlaga.
„Teie jook,” ütles tuttav hääl.
Timeli seisis mu kõrval.
„Kas see on ikka seesama, mille ma tellisin?” pärisin nõudlikku klienti teeseldes.
„Jah, seesama, mille sa letile jätsid, ekstra sai alles hoitud,” muigas Timeli. „Ei, ära muretse, see on värske. Selle tookordse jõin ma ära.”
Ta istus mu kõrvale.
„Millal sa mind siis välja viid?”
Mulle otsekohesus meeldis, kuid tüdrukute ja tunnete juures võis see mingis võtmes olla turnoff. Minus tärkas ettevaatlikkus. Peaasi et sa seda ära ei rikuks!
„Ma vist lubasin?” kogelesin ma aega võita püüdes ja vastust mõeldes.
„Ei, sa ütlesid, et tahaksid seda kunagi teha. Ma mõtlesin, et miks mitte. Mulle see meeldiks. Vaata, töö ajal väga ei sobi mul isiklikke asju ajada, tead ju küll, kuidas see välja näeb.”
Mul oli hea meel. Päikesepõimikus vingerdasid rõõmsad ussikesed. Köhatasin. Timeli vaatas alla. Ta oli justkui oma ettevalmistatud kava lõpetanud ja edasise osas tundus väga ebakindel. See olukord sobis mulle, sain rooli jälle enda kätte nagu õige mees.
„Mul on jumala hea meel, et ma seda tegin. Minu poolest kas või homme.”
Baari sisenesid kiilaspead ja asusid oma tavapärasesse nurka ukse juures. Riku läks leti äärde.
Ma tundsin survet. Timeli pidi kohe minema.
„Kus teenindus on!” räuskas Riku. „Tii-mee-lii!”
Ta teadis tema nime! Ah, mida seal teada, Timelil oli ju silt rinnas.
„Oi! Leks!” hüüdis Riku siis omade suunas. „Mida sulle?”
„Võta kaks Alexandrit!” kostis nurgast.
„Ooii!” hüüdis Riku nüüd ja tagus peopesaga vastu letti.
„Ma pean minema, oled sa veel siin?” Timeli ajas end püsti.
„Ma olen siin,” ütlesin ja tundsin, kuidas ärevus minus maad võtab.
Mind häiris midagi.
Kui Timeli leti taha astus, siis küünitas Riku üle selle ja sosistas midagi. Tema paljastunud kaelal võis näha sinna tätoveeritud haakristi. Neid oli ka kätel ja ma olin neid varemgi tähele pannud, aga ma ei olnud neil kujutatule viitsinud pikemalt süveneda.
„Kuule, tõmba uttu siukse jutuga. Ole normaalne!” kostis Timeli.
Mida ta rääkis seal? Köögist astus baarileti taha turskem patsikeeratud habemega mees ja viibutas näppu. Riku tõmbus tagasi.
Pubi nurgast loivas kohale tema kamraad, ilmselt Leks. Samamoodi laigulistes pükstes, paeladega tanksaabastes, T-särgis ja olematu juuksekasvuga.
Ma ei kannatanud skinne. Olin lugenud lehest ja netist nende vägitükkide kohta siin linnas ja mul ei olnud mingit soovi nendega kokku puutuda. Nad norisid tüli, otsisid kedagi, kellega poksida. Ja see heil, ette ja taha. Nende seltskonnas liikus nii skinne kui oma tegelikku maailmavaadet kodumaaarmastuse taha varjavaid nõndanimetatud patrioote. Puhas Eesti. Vaba Eesti. Neegrivaba, pilusilmadevaba.
Ülikoolis õppis üha enam välistudengeid ja vahetevahel rääkis Tarvi mulle öises linnas toimuvast. Muidu oli siin turvaline, palju parem kui pealinnas, aga teatud kellaaegadel teatud kohtadesse ilmuda ei olnud tervislik. Eriti siis, kui sul midagi paremäärmusluse vastu on, või sa ise maarahvast kuidagi erined, kas siis nahavärvi või emakeele tõttu. Samas ei olnud nii, et oleks mingi hull sõda. Taluti üksteist. Kodurahu nimel. Aga mulle näis, et mõnikord läks see tolerants liiga kaugele. Oleksin soovinud näha mingit reaktsiooni. Paikapanekut. Kui meedia mustanahalise õppejõu ründamist kajastas, siis kadusid embleemidega lendurijakid ja laigulised traksidega püksid mõneks ajaks linnapildist. Tarvi rääkis, et vahepeal oli päris mõnus, ei pidanud öösiti koju vantsides eriti selja taha vaatama, kuigi ta tundis paljusid skinheede ja igaühega neist kokkupõrkamine ei tähendanud veel pahandusi. Nüüd oli olukord aga jälle veidi vabam. Selle sõna hirmutavas mõttes. Ühtegi tõsisemat intsidenti ei olnud toimunud ja seetõttu võisid neonatsid end mõnusamalt tunda. Nad ei trüginud aga kõikjale. Oli kohti, mis teatud ürituste puhul oli nende territoorium. Oli aga ka kohti, kus pind oli neutraalne, aga vahelduva eduga nihutati piire siia-sinna. Kord norisid skinnid tüli ja sai keegi punkaritest kolki, siis tekkis jälle selline seis, kus mõni kiilaspea pidi rullis kulmuga koju minema. Väike nagelemine käis asja juurde, aga seda oli neutraalsetel pindadel harva. Tarvi ütles, et tegelikult saab mõne skinniga ka juttu ajada, kui asja poliitiliseks ei aja. Pealegi ei olnud kõik skinnid neonatsid. Tarvile ei valmistanud probleeme lobiseda ja isegi nalja visata mõne tuttavaga, kes juhtus „patrioot” olema, aga minul puudus igasugune soov nendega mingisugustki puutumust omada. Olin ma siis oma eelarvamustes nii kinni või kartsin ma neid. Küllap nii seda kui teist. Kokkuvõttes, mulle olid nad ebasümpaatsed tegelased ja ma ei saanud aru, kuidas üldse võis selliseid tüüpe kannatada. Nad kaitsesid ideoloogiat, mis rajanes kurjusel ja vägivallal. Enamasti olid siinsed skinheedid ikka natsid mis natsid. Mulle oli see täiesti vastuvõetamatu. Olin patsifist ja hingelt suur antifašist. Kui minult oleks keegi küsinud, siis parem-vasakskaalal oleksin ma end üsna vasakule liigutanud. Ma olin lugenud palju anarhiast, mulle need ideed meeldisid. Vägivallatu ühiskond, kus selle asemel, et riigile makse maksta, tehakse asjad ise ära. Kui ma vaatasin skinne või lugesin päevapoliitikast ajalehtedest, siis leidsid alati kinnitust mu kahtlused, et kõik see, millest mina unistan, on utoopia. Neid kahtlusi lasin ma siis omakorda kõigutada Hispaania ajalool, kus anarhia tõepoolest mingil ajahetkel, küll üsna üürikest aega, toimis. Kõik algas inimesest endast