Skvotterid. Hugo Vaher

      Ma kuulsin, kuidas ta uitas mööda esikut. Avas siin ust ja seal. Otsis ta mind? Siis ilmus ta sassis juustega pea nähtavale esikusse viivast väikesest koridorist. Ta vist naeratas kogu aeg.

      „No hei! Hei!” tervitasin teda.

      „Siin võib ära eksida,” pomises ta unise häälega.

      Ta oli endale teki ümber keha mässinud ja see lohises pooleldi tal järel. Ta tuli sahistades otse minu juurde ja musitas mind põsele. Siis võttis mult ühe käega ümber kaela, et mind kallistada. Tekk libises hetkeks ta eest, paljastades pruuni naha. Tal olid ilusad rinnad. Ta võttis aeglaselt uuesti tekiotsast, mähkis end lapseliku põhjalikkusega sisse ja istus mu vastu köögilaua taha.