Mõrv maasika-vahukooretordiga. Joanne Fluke

      Hannah tänas järgmisel hommikul oma elektrilise kohvimasina ja taimeri eest Thomas Edisoni, kui pärast ärkamist kööki tatsas ja juba valmis kohvi eest leidis. Inimese jaoks, kes oli saanud magada ainult neli tundi, oli kohv elulise tähtsusega. Hannah kulistas alla esimese tulikuuma tassitäie ja naeratas. Hommikuti polnud midagi paremat, kui kofeiinidoosist saadav ergutus. Ta valas endale parasjagu teist tassitäit, kui helises telefon.

      “Imeline. Just seda ma vajangi,” pomises Hannah pahuralt telefoni piieldes. Köögi teise otsa telefoni poole minnes tuletas ta endale meelde, et telefon tähendas palju mugavamat elu, aga see ei takistanud tal ikkagi Alexander Graham Belli oma lemmikleiutajate nimekirja lõppu tagandamast. Helistajaks oli tõenäoliselt Delores. Hannah’ ema oli ainuke, kes nii vara helistas. Aga tegu võis olla ka mõne hädaolukorraga ja kell kuus helisevale telefonile tuli vastata.

      “Hannah?”

      “Jah, ema.” Hannah krimpsutas nägu. Ta oleks pidanud laskma automaatvastajal kõne vastu võtta.

      “Kuulasin just KCOW hommikuseid uudiseid. Kas sa teadsid, et Boyd Watson on surnud ja nad kahtlustavad, et see oli kuritegu?”

      “Jah, ema.” Hannah venitas telefonijuhtme pikemaks ja sammus kapi juurde, milles hoidis Moishe toitu. Ta tegi lahti kinnitusnööri, mis ust suletuna hoidis, ja võttis välja Moishe kassikrõbinate karbi. Kinnitusnöör oli hädavajalik abivahend. Moishe oli õppinud kapiukse avamise selgeks vaid päev pärast Hannah’ juures uue kodu leidmist ning ei hoolinud korra hoidmisest, kui ta ise endale hommikusööki hankis.

      “Arvasin, et sa ei kuula hommikuti raadiot.” Delorese häälest kostis üllatus.

      “Ei kuulagi. Teadsin seda juba eile õhtul.”

      “Oo? Kas Bill rääkis sulle?”

      “Ei.” Hannah teadis täpselt, kuidas Delores reageerib, kui saab teada, et tema esmasündinud tütar oli viibinud järjekordse mõrva toimumispaigas, ja Hannah ei olnud veel valmis sellega tegelema. “Oota veidi, ema. Ma pean Moishet toitma.”

      “Kas seda hiljem ei saa teha?”

      “Mitte siis, kui tahan, et mu pahkluu terveks jääb.” Hannah asetas toru kapile ja lükkas Moishe jalaga kõrvale. Moishe oli oma toidu suhtes pisut liiga innukas, tõenäoliselt tulenes see sellest, et kass oli pidanud nii kaua kodutuna elama. Kui Hannah oli kassikausi krõbinatega täitnud ja talle värske vee pannud, võttis ta telefonitoru taas kätte. “Olen tagasi.”

      “Kuidas sa mõrvast teadsid, kui Bill seda sulle ei rääkinud? Kas see oli Mike Kingston?”

      Hannah istus laua taha ja alistus paratamatusele. Ta oli oma suure jalaga ämbrisse astunud, kui mainis, et teadis mõrvast juba, ja nüüd pidi ta selle eest maksma. “Ka Mike ei rääkinud mulle sellest. Danielle helistas mulle eile õhtul.”

      “Miks ta sulle helistas?” Delorese hääl oli üllatunud.

      “Sest ma olen ta sõber ja ta ei teadnud, mida teha.”

      “Kas ta ütles sulle, et Boyd on surnud?”

      “Danielle ei olnud suuteline mulle midagi ütlema. Ta palus mul lihtsalt enda juurde tulla ja pärast Boydi nägemist kutsusin mina Billi ja Mike’i kohale.”

      “Sa leidsid siis järjekordse laiba.” Delorese artikulatsioon meenutas vandumist. “Sa pead selle lõpetama, Hannah. Kui sa ette ei vaata, siis hakkavad kõik linna mehed arvama, et sinu kohal hõljuvad tormipilvedena sekeldused.”

      “Ja mitte keegi ei taha sekeldustega kohtamas käia?”

      “Väga nutikas.” Delores naeris kergelt Hannah’ nalja üle. “Sul on hea huumorisoon, Hannah. Ja sa võid väga veetlev välja näha, kui tahad. Ma ei mõista lihtsalt, miks sa ei ole veel leidnud …”

      “Ema, jäta see jutt,” katkestas Hannah. “Sa siis ei taha, et ma sulle eilsest õhtust räägiksin?”

      Torust ei kostnud hetkeks midagi ja Hannah’ silme ette kerkis pilt, kuidas ema käiku vahetas. Delores oli olnud juba valmis loengut pidama, kuid kiusatus kuulda värskeid detaile, mida saab hiljem sõpradele edasi rääkida, oli tema jaoks liiga suur. “Muidugi tahan. Räägi mulle, kullake.”

      “Boydi surnukeha oli garaažipõrandal tema Grand Cherokee kõrval ja ta pea oli vasaraga sisse löödud. Kõik kohad olid verd täis.”

      “Pole mingit vajadust nii värvikalt väljenduda,” pani Delores pahaks, kuid Hannah teadis, et kõike tema öeldut korratakse hiljem sõna-sõnalt. “Kas Danielle’il on raske?”

      Hannah hammustas terava vastuse peatamiseks keelde. Mismoodi peaks ema arvates üks naine reageerima, kui nägi puruks löödud peaga abikaasat? “Temaga on päris kehvad lood. Ta on külmetunud, seepärast ei olnudki ta koos Boydiga küpsetamisvõistlusel, ja šokk oli tema jaoks liig. Bill viis ta eile õhtul haiglasse.”

      “Vaene väikseke! Ja Maryann? Ta oli vennaga nii lähedane. Tead, nende ema käis tööl ja Maryann oli vennale just nagu ema eest.”

      “Maryann on ka haiglas. Mike ütles, et ta muutus hüsteeriliseks, kui nad talle Boydi surmast teatasid.”

      “Arvad, et peaksin neid vaatama minema? Maryann käib minuga koos ajalooliste armastusromaanide klubis ja viimasel Dorcase kirikugrupi koosolekul ma istusin tema kõrval.” Delores mainis kõigest kahte umbes tosinast klubist, millega ta oli pärast Hannah’ isa surma liitunud. “Danielle’i ma nii hästi ei tunne, kuid sooviksin talle kaastunnet avaldada.”

      Hannah’ nägu tõmbus krimpsu, kui ta kujutles, kuidas ema Lake Eden Memoriali haiglas ühest palatist teise tuuritas ja kuulujutuivakesi Maryanni ja Danielle’i vahel edasi-tagasi liigutas. “Ma ei tea, kas neid on lubatud külastada. Miks ei võiks sa lihtsalt kaastundekaarte saata?”

      “Muidugi teen ma seda. Oleksin teinud niikuinii. Aga kaardid on nii ametlikud.”

      “Aga äkki palud siis mõnel oma klubil neile lilli saata? Olen kindel, et see meeldiks nii Danielle’ile kui ka Maryannile.”

      “Suurepärane idee. Teen seda kohe. Muide, sa nägid eile õhtul telekas kena välja. Panin oma videomaki lindistama, aga see ei töötanud. Sellel on kindlasti midagi viga.”

      Hannah suu venis laiale naerule. Ema videomakil ei olnud ühtegi viga, mida mõni teine kasutaja ei oleks suutnud lahendada. “Kuidas sa tead, et ma telekas kena välja nägin, kui su videomakk ei töötanud?”

      “Carrie lindistas saadet. Kui jõudsime küpsetamisvõistluselt koju, siis tõi ta oma kasseti siia ja vaatasime seda koos. Tracey oli nii armsake.”

      “Jah, oli küll.” Hannah võttis sõõmu jõuduandvat kohvi ja juurdles, kuidas saaks kõne lõpetada.

      “Ma ei suuda ikka veel uskuda, et meil Lake Edenis on toime pandud järjekordne mõrv! Arvan, et selles on süüdi televisioon. Kogu see vägivald avaldab halba mõju.