Mõrv maasika-vahukooretordiga. Joanne Fluke
minema, kullake. Pean Carriele helistama ja teda lilledega toimetamisel abiks paluma.”
Hannah asetas toru hargile, näol naeratus. Ta oli avastanud kogemata suurepärase nipi, kuidas telefonivestlused emaga lühemaks muuta. Ta pidi andma Deloresele vaid mingi ülesande ja ema ei malda siis oodatagi, mil saab kõne lõpetada ja tegutsema asuda.
Kümme minutit hiljem oli Hannah jõudnud duši all käia ja peaaegu riides. Ta heitis pilgu magamistoa akna taha termomeetrile ja väristas õlgu. Elavhõbedasammas oli langenud alla kaheteistkümne külmakraadi. Päev tõotas tulla külm. Hannah tõmbas jalga paari puhtaid teksaseid ja avas riidekapi, et valida pikkade varrukatega džemper. Tal oli palju valikuvõimalusi. Paljud Hannah’ sõbrad armastasid talle kinkida küpsiseteemalisi esemeid ja Hannah’l oli seetõttu terve kollektsioon T-särke ja džempreid, mille rinnaesistele olid trükitud erinevad sõnumid. Mõned neist olid teravmeelsed, teised armsad ja paar tükki olid lihtsalt tobedad. Hannah valis välja eresinise džempri, mille rinnaesisele oli trükitud suurte kuldsete tähtedega “Happiness is a Chocolate Chip in Every Bite”5.
Hannah sulges riidekapi ukse ja heitis pilgu näole, mis talle uksepeeglist vastu vaatas. Ta paistis väsinud ja ta silmade all olid tumedad varjud, kuid ta ei saanud midagi parata. Hannah kammis juuksed taha hobusesabasse, kinnitas need kuldse klambriga, mille Andrea oli talle eelmiseks sünnipäevaks kinkinud, ning suundus kööki ülejäänud kohvi järele.
Moishe hüppas maha voodist, kus ta oli Hannah’ riietumist jälginud, ja nühkis end vastu koridoris kõndiva perenaise pahkluid. Hannah teadis, mida see tähendas: kassi toidukauss oli jälle tühi. Kui Hannah oli kassi võtnud, siis oli Moishe olnud luider oranži-valgekirju vari, kuid nüüd kaalus ta üle kümme kilo. Lake Edeni loomaarsti Bob Hagamani sõnul oli kass terve ja muust Hannah ei hoolinud. Kassi rebenenud kõrva ja üht pimedat silma arvestades ei kavatsenud Hannah niikuinii teda Lake Edeni kassisõprade klubi võistlustele viia.
Kui Moishe toidukauss oli taas täidetud, jättis Hannah oma lemmiku rõõmsalt krõbistama ja valas endale viimase tassi kohvi. Tal oli tööleminekuni veel viisteist minutit ja käes oli tema hommikune lemmikaeg. Delores oli helistanud, seega polnud oodata rohkem katkestusi ja Hannah võis päevaplaani valmis mõelda.
Hannah istus valge laminaatlaua taha, mille oli komisjonikauplusest leidnud, ja sirutas käe roheliste kaante ja kollaste lehtedega märkmeploki järele, mille identsed kaaslased asustasid korteri iga tuba. Puhtas paberilehes oli midagi imelist. Seal olid jooned, mis ootasid täitmist, ja lehed võisid muutuda milleks tahes – poenimekirjast “suure Ameerika romaanini”. Võimalused olid lõputud.
Hannah mäletas oma esimest, punaste kaantega märkmikku, mille oli hellalt esimesse klassi kaasa võtnud. Märkmiku kaanel oli indiaanipealiku pilt: mustade piirjoontega kuninglik nurgeline nägu, mis kandis sulgedega peaehet.
Big Chiefi nime kandvaid märkmikke ei valmistatud enam. Hannah teadis seda, sest oli tahtnud hiljuti ühte osta. Tõenäoliselt oli see seotud uue poliitilise korrektsuse kampaaniaga. Kui poliitikud oma tahtmist saaksid, siis kutsutaks märkmikul kujutatavat indiaanipealikku põlisameeriklaste kogukonna juhiks. Minnesota osariigis asuvas Lake Edenis ei peetud nimetust indiaanlane rassistlikuks. Jon Walker, puhastverd Chippewa indiaanlane, kes Lake Eden Neighborhoodi apteegis retseptiravimite leti taga töötas, oli selgitanud, et hoopis nimetus põlisameeriklane oli väär. Ta oli asja uurinud ja uskus, et tema esivanemad olid saabunud Põhja-Ameerikasse Siberist ja vallutanud toonased põliselanikud.
Hannah sirutas käe mõraga kohvitassi pistetud pastaka järele – tass oli leidnud uue elu pliiatsitopsina. Päev tõotas tulla väga tihe. Tal oli vaja osaleda küpsetamisvõistluse žürii töös, reklaamida teleesinemisega härra Harti korraldatavat võistlust ja töötada oma kohvikus ning näis, et tal ei teki päeva jooksul ühtegi vaba hetke.
Hannah kirjutas lehekülje päisesse kuupäeva. Boydi surma tõttu oli vaja leida uus žüriiliige. Ta oletas, et ükski eelmise õhtu võistleja ei poetaks mehe surma pärast pisaraid. Nad võivad isegi arvata, et Boyd oli surma ära teeninud, sest oli nende küpsetiste kohta õelaid märkusi teinud.
Aga mis siis, kui keegi võistlejaist oli halb kaotaja? Hannah näris pastakat. Kas oli võimalik, et mõni võistleja või tema pereliige oli Boydi koduni jälitanud, teda garaažis rünnanud ja ta pea puruks peksnud? See näis ebatõenäoline, kuid Hannah ei saanud seda võimalust niisama lihtsalt kõrvale jätta. Kuna kõik küpsetamisvõistluse osalejad pidid kuni laupäeva õhtuni Lake Edenisse jääma, siis on tal piisavalt aega, et seda teooriat kontrollida.
Hannah kirjutas esimesele reale: Kontrolli võistlejate ja pereliikmete alibit. Eelmise õhtu võitja ei olnud kahtlusalune, kuid ta uurib neid kolme, kes olid võistlusest välja langenud. Hannah oli kindel, et Boydi mõrv polnud ettekavatsetud. Kui ründaja oleks läinud Boydi juurde kavatsusega teda tappa, siis oleks ta võtnud kaasa enda relva, mitte haaranud Boydi seinalt vasarat.
Teine rida ootas täitmist ja Hannah pani sinna kirja mõrva toimumisaja: Kolmapäeva õhtu, kell 20.30–22.00. Ta mõtles hetke ja lisas: Küsitle uuesti naabreid. Šerifijaoskonna asešerifid olid naabritega juba rääkinud, kuid uuesti küsitlemisest ei saanud mingit kahju tõusta. Inimesed ei tahtnud vahest ennast asjadesse segada ja rääkisid võimudele nii vähe kui võimalik.
Pilguheit kellale ütles Hannah’le, et oli aeg lahkuda, kuid ta jäi paigale, et lisada nimekirjale veel viimane punkt. Ta kirjutas: Kohalik vimm. Oli võimalik, et Boydi mõrv ei olnud seotud õelate märkustega, mida ta oli žürii asendusliikmena teinud. Keegi oli olnud piisavalt vihane, et võtta Boydi vasar ja ta pea sellega puruks lüüa, ning Hannah’l oli vaja teada, kas Lake Edenis oli kellelgi nii mõjuv põhjus, et Boydi surma ihata.
Lisa oli taas varem tööle tulnud ja selleks ajaks, kui Hannah Cookie Jari jõudis, oli tal juba kõik kontrolli all. Hannah toimetas veidike pagaritöökojas ja läks siis kohvikusse, et nautida ootamatult tekkinud puhkepausi. Ta ei pannud tulesid põlema, see oleks meelitanud kohale varajasi kliente. Hannah kallas endale lihtsalt järjekordse tassi kohvi, istus väikese ümmarguse laua taha ning nautis klientidele osaks saavat vaadet: läikivat mahagonipuust letti ja riiuleid, millel seisid just selleks päevaks valminud küpsistega täidetud purgid.
Mõte, et Hannah võiks kohviku avada, oli tulnud Andrealt. Kui Hannah lahkus kolledžist, et tulla koju ja aidata emal pärast isa surma hakkama saada, siis ta polnud teadnud, mida edasi teha. Pere oli küll julgustanud teda tagasi minema ja doktoritööd lõpetama, kuid plaan õpetada Inglise kirjandust motivatsioonipuuduse all kannatavatele üliõpilastele oli kaotanud Hannah’ jaoks võlu. Oli ka veel teine, isiklikum põhjus, mida Hannah ei olnud emale ega õdedele maininud: ülikoolilinnak oli Hannah’, tema endise armukese ja mehe uue abikaasa jaoks lihtsalt liiga väike.
Hannah ohkas ja hoidis kohvikruusi pihkude vahel. Vana kulunud väljend kehtis tõepoolest – aeg parandab kõik haavad. Nendel harvadel hetkedel, kui Hannah mõtles Bradford Ramsey ja nende koosveedetud aja peale, tajus ta vaid õrna kahetsusetorget.
See oli mehe esimene semester õppejõuna ja ta oli noor, nägus ja intelligentne. Hannah oli olnud kirglikult armunud ja just täpselt nii naiivne, nagu temaaeline neiu olla võib. Ta oleks pidanud kahtlustama, et põhjus, miks Brad ei saanud temaga kunagi ühtegi koolivaheaega koos veeta, oli seotud pigem mehe kihlatuga, mitte eakate vanematega, kelle juures kihlatu sel ajal veel elas.
Hannah oli Lake Edenisse tagasikolimisest saati palju täiskasvanulikumaks muutunud. Ta armastas oma tööd, oli palju enesekindlam ja oli suutnud saada oma õe Andreaga lähedasemaks. Ta oli õppinud isegi, kuidas emaga toime tulla, kuigi sellega oli olnud tükk tegemist. Ainus eluvaldkond, mis talle ikka veel muret valmistas, oli seotud armusuhetega. Juba korra kõvasti kõrvetada saanud, kavatses Hannah selles vallas olla väga ettevaatlik.
Suurtest tahvelklaasist akendest avanev vaade oli hunnitu ja Hannah suu tõmbus naerule. Talvepäike piilus silmapiiri tagant välja ja helekuldsed kiired langesid lumistele katustele, mis sätendasid, nagu oleks need valmistatud värvilise klaasi killukestest. Hannah’ kohviku vastas üle tee kasvav hiigelsuur vana männipuu meenutas oma lumeküllaste okstega täiuslikku kohevat
Õnn tähendab seda, kui igas suutäies on tükike šokolaadi (ingl k). (Tlk)