Miraculum. Ketlin Priilinn
peksab, iiveldus tikub kallale ja mulle näib, et mu halb enesetunne pole lihtsalt tüdimuse ja viha ja raseduse kombinatsioon, vaid midagi enamat. Ma ei tea, miks, aga järsku on mul tekkinud millegi tõeliselt halva eelaimus.
Oleme auto just värava ette parkinud, kui eemalt läheneb Lisandra. Tüdruk kõnnib pika ja kiire sammuga, ta on meikimata ning paistab kuidagi noorem ja lapselikum kui tavaliselt. Näen juba kaugelt, et ta on millegi pärast närvis.
„Mimmi, kui hea, et sa tulid!” hüüab õde kohe, kui olen autoukse avanud. „Pidingi sulle just helistama. Ma ei tea enam, mis teha. Ema on kadunud.”
„Kuulsin jah, Mari helistas hommikul. Kui kaua siis ometi juba?”
Me läheme väravast sisse ja Lisandra jutustab lühidalt kogu loo: et ema olla kodust ära läinud kolmapäeva õhtupoolikul ja pärast seda pole enam keegi teda näinud. Kolm ööd.
„Läks ta kellegagi koos kuskile?” küsin, kui oleme jõudnud tuppa ning ikka veel rätikusse mähitud käega Marissabel mulle kohe sülle ronib. Lisandra aga raputab pead. „Ei, üksipäini oli. Pidi poodi minema, aga tagasi ei tulnud. Me Sigridiga oleme kogu aeg teda otsimas käinud, poest küsisime ka. Sealt öeldi, et oli ostnud kaks pudelit viina ja rohkem ei midagi. Kuhu ta nendega läks, seda ma ei tea. Küsisime Eda ja Jaani ja Mardi käest, need ei oska ka midagi öelda. Polevat näinud.”
Ma ei oska enam midagi öelda ega soovitada. Kui isegi ema suurimad sõbrad-joomakaaslased midagi ei tea, kellel siis üldse võiks tema asukohast aimu olla? Kas me peaksime politsei poole pöörduma? On see asi juba piisavalt tõsine?
„Äkki teeme veel kõik koos mõned tiirud siin lähikonnas?” pakub Erik lõpuks välja. „Inimene ei saa ju maa alla vajuda! Või … istus äkki bussi peale, sõitis linna?”
„Üks buss läks just enne seda, kui tema välja läks, ja järgmine alles mitme tunni pärast,” ütleb Lisandra. „Ja tema nüüd raatsib raha pileti peale kulutada? Tal olid näpud täiesti põhjas, eks nende kahe viinapudeligi jaoks kraapis kuidagi oma viimased sendid kokku. Just rääkis, et kavatseb Eda käest laenu võtta. Aga Eda pole teda ju näinudki!”
Otsustame Eriku nõu kuulda võtta ja kogu ümbruskonna ühiselt veel kord läbi kammida. Marissabel ja Britt-Marii tahavad kaasa tulla, kuid ma ei luba seda. Pole ju teada, mis seisukorras me ema leiame – kui üldse leiame. „Kui ei leia, siis peame vist tõesti politsei kutsuma,” arvan, ja teised jäävad minuga nõusse.
Aga me leiame ta.
Alevist natuke väljaspool asub metsatukk, kus lapsepõlves käisime sageli koos teistega mängimas. Lisandra väidab, et käis Sigridiga ka siinkandis ema otsimas, kuid ma pakun, et võiksime veel vaatama minna. Tean, et emal oli kombeks soojal suveajal mõnikord siin metsatukas istumas käia – vahel joomakaaslastega, vahel ka üksi.
Hommikusele ajale vaatamata on õhk juba lämbe ja palav. Siin, puude vahel, on veel iseäranis kuum. Kuuseja kaseoksad seisavad täiesti paigal, kõik on kummastavalt vaikne. Kogu mets näib olevat tardunud mingisse veidrasse unne.
Siin-seal vedeleb klaasikilde, kartulikrõpsupakendeid, tühje õllepurke ja kommipabereid. Keegi on isegi oma vana katkise teleka siia põõsa alla tassinud. Masendav. Mu silmad vilavad siia-sinna, Lisandra karjub: „Ema! Ema!”, aga me ei näe ega kuule kedagi.
„Siin teda küll ei ole,” ütleb Lisandra lõpuks õlgu kehitades. „Lähme, vaatame veel korra parem poe juurde. Küsime veel korra müüja käest, äkki on vahepeal näinud teda.”
Hakkan just kaaluma võimalust, et vahest on keegi ema auto peale võtnud ja ta ikkagi alevist kusagile välja viinud, kui märkan midagi eemal kuivetunud kibuvitsapõõsa all. Erik märkab mu pilku ja jookseb sinnapoole. Põõsa juures seisatab ta hetke, karjatab siis ning kükitab maha. Ma tean, et ema on leitud. Ma ei tea veel, et ta on surnud.
Tõde saab selgeks alles pool tundi hiljem, kui saabub kiirabi ja seda meile teatab. Ma ei mäleta enam oma esimesi mõtteid ega reaktsiooni, sellest hetkest alates on kõik järgnev kuidagi katkendlik. Meeles on Erik, kes seisab arstide kõrval, kuulab ja annab selgitusi. Meeles on Lisandra, kellel ma kõvasti õlgade ümbert kinni hoian. Meeles on turris mustade juustega naisarst, kes räägib midagi tõenäolisest insuldist.
Need sõnad osutuvad tõeks. Hiljem saame teada, et just nimelt nii see oligi. Ema oli läinud oma pudelitega metsasalusse istuma ja olesklema. Sellist asja oli ta varemgi teinud, ehkki enamasti koos oma kaaskonnaga. Seekord aga oli ta miskipärast eelistanud üksi olla. Ja üksi ta ka suri, juba selsamal kolmapäeva õhtul, nagu meile teatati. Tema peas lõhkes suur veresoon, ta kaotas teadvuse ja suri mõne tunni pärast.
Tagantjärele mõeldes polnud seal midagi imestada. Ema oli ennast juba aastaid ja aastaid oma eluviisidega hävitanud, tema tervis oli seniajani niigi raudselt vastu pidanud. Varem või hiljem pidi tugevaimgi organism alla andma.
Sellest päevast mäletan selgesti veel Marissabeli reaktsiooni. Mu pisiõde on nelja-aastase kohta terane ja asjalik – eks me kõik olime sunnitud juba samahästi kui titest peale iseseisvaks saama. Surm on aga midagi sellist, mis temale siiski kuidagi kohale ei tahtnud jõuda.
Marissabel on selili lastetoas oma voodis, tema lokkis juustega peake toetub mu sülle ja pruunid silmad puurivad mind mõtlikult. „Kas ta jääb seekord eriti kauaks ära?” küsib õeke kulmu kortsutades. „Mis päeval ta tagasi tuleb?”
„Mari, emme oli väga haige,” üritan kuidagi kohmakalt seletada. „Temaga on nii, et … tagasi ta enam ei tule, aga … ta on nüüd üleval taevas.” Kõlan endalegi võltsilt ja tobedalt, aga ma ei oska midagi muud öelda. Marissabel ei ole varem surmaga kokku puutunud. Isegi vana kass kadus ühel hetkel lihtsalt ära, mitte ei surnud kodus. Väikevenna surmast polnud keegi talle kunagi rääkinud, me kõik pidasime teda selle teadmise jaoks veel liiga nooreks.
Marissabel kiikab kahtlevalt akna poole. Seejärel vaatab ta mulle uuesti nõutu näoga otsa. „Mismoodi ta sinna üles läks?” küsib ta. „Kas kuskil on trepp? Ja miks ta sinna jäi, tulgu alla meie juurde tagasi!”
Olen lootust kaotamas ja tahaksin meeleldi selle ülesande kellelegi delegeerida. Kuid kedagi ei ole. Erik lohutab köögis Lisandrat ja Robert istub eemal elutoadiivanil, põrnitsedes tardunud ilmel televiisorit. Britt-Marii kükitab meie lähedal väikese loksuva ja täissoditud lastelaua taga ning piidleb vargsi minu ja Marissabeli poole. On näha, et ta kuulab tähelepanelikult iga meie sõna.
„Marissabel, ema ei tule enam tagasi,” ütlen lühidalt ja natuke konkreetsemalt, kui oleksin tahtnud. Õe ehmunud ja arusaamatuses nägu vaadates hakkan oma tooni kohe kahetsema. Avan just suu, et öelda midagi pehmendavat, kuid laps jõuab minust ette ja esitab küsimuse, mida ma seni oma peas olen suutnud kuidagi tahaplaanile tõrjuda. „Kas me jäämegi siis üksi?” küsib ta. „Kas Lissu hakkab nüüd emmeks? Või sina?”
Erik hüüab mind köögist ja ma pääsen vastamisest. Selleks korraks.
3
Ma pole kunagi tahtnud emaks saada. Mitte ealeski. Lapsepõlves kogetud pidevast emamängimisest oli enam kui küll ning üksnes mõtegi samasugustest kohustustest ja vastutusest tekitas minus tülgastust ja õudusvärinaid. Kodust lahkumine oli tähendanud mu jaoks imelist vabanemist, võimalust lõpuks ometi elada üksnes iseendale. Seda võimalust ei kavatsenud ma enam kunagi käest lasta. Minust pidi saama üksik, ainuüksi endast sõltuv ja ainuüksi oma isiklike vajadustega arvestav naisterahvas, kelle ellu kuulub töö, mõned toredad hobid, head sõbrad ja ehk ka mingi vahva lemmikloom, kes ei nõua palju tegelemist.
Kõik läks teisiti. Erikuga sain tuttavaks esimesel ülikooliaastal ja üsna kiirelt kolisime ühe katuse alla. Tegin mõttes möönduse, et olgu pealegi: mul ei tarvitse ju siiski päris vanatüdrukuks jääda, kaaslane võib ikka olla. See ei tähenda, et meil peaks sündima lapsi.
Mind tegi alati murelikuks, et Erik soovis nii kangesti peret ja pühendumist ning seda kõike vaatamata asjaolule, et olin talle algusest peale rääkinud oma põhimõtetest ja jutustanud kõigest, mis mind selleks ajendas. Erik oli kursis kogu mu lapsepõlvelooga, ja sellegipoolest leidis