Miraculum. Ketlin Priilinn
tulevikku. Kirusin saatust, et just Erik, see leebe ja armas ja nii kirjeldamatult mõistev noormees pidi sattuma kokku minusugusega, kellega tal kunagi pole lootust mingiks normaalseks pereeluks. Olin nõus küll temaga abielluma, vaikselt ja kahekesi registreerides – see veel puudunuks, et mu ema oleks sinna joomase või pohmase peaga kohale roninud! –, tundes, et see on vähim, mida suudan talle anda, kuid ikkagi käisid kohati peast läbi loobumismõtted. Tundsin päris sageli, et Erik vääriks kedagi sootuks teist, kedagi tavalist ja armistumata, normaalsest, õnnelikust perest pärit neidu. Erik aga kinnitas kogu aeg vastupidist, lohutas ja ütles, et halb lapsepõlv pole mingi maailmalõpp ning et iga täiskasvanud inimene peaks suutma minevikust lahti lasta, sest sellel pole enam mingit tähtsust. Tähtis on vaid see, milliseks ise oma elu elad.
Kuldsed sõnad, aga mina ei suutnud neid väga pikka aega omaks võtta. Kohe kindlasti ei olnud ma võimeline Eriku mõtetega nõustuma sellel hommikupoolikul juuni keskpaigas, kui avastasin rasedustestilt kaks tumedat ja rasvast triipu.
See ei ole hirm, see on puhas paanika ja hüsteeria, mis mind valdab. Ma seisan keset tuba, test käes, ning muudkui põrnitsen ja põrnitsen seda, suutmata aktsepteerida tõde, mida see väike plastmassist pulgake kuulutab. Maailm mu ümber keerleb ja on tõmbunud pisaratest ähmaseks. „Kuidas see on võimalik?!” üürgan juba teab mitmendat korda. „Me tegime ju kõik, et seda ei juhtuks! Kõik!”
Erik üritab mul õlgade ümbert kinni võtta, aga ma rapsan ennast raevunult lahti ja tõmbun eemale. Ma ei suuda tema puudutust praegu taluda, see on lausa füüsiliselt vastik. Virutan testi põrandale, see lendab kusagile diivani alla. Tunnen, et vabisen üle keha. Mu mõistus on kadunud, ma ei suuda midagi mõelda ega teha. Peas vasardab üksainus mõte üha ringi ja ringi otsekui karussellil: mis nüüd saab? Mis nüüd saab? Mis nüüd saab?! Põgenen magamistuppa ja karjun Erikule, et ta jätaks mind rahule. Tean, et käitun praegu nagu täielik pubekas, mitte kahekümne kolme aastane abielunaine, aga ma ei saa sinna midagi parata. Erik tormab mulle ülepeakaela järele ja haarab mu voodil enda embusesse vaatamata mu raevukatele püüetele end tema käte vahelt lahti rabelda. Ta on tugevam ja ühel hetkel olen sunnitud alla andma. „Mirjam, Mirjam, rahune maha,” korrutab ta üha uuesti ja uuesti. „Kõik on korras! Kõik on väga hästi!”
„Hästi?!” Ma ei rabele enam, kuid mu hääl on endiselt kile, nutune ja katkendlik. „Oled sa hulluks läinud? Ma ei taha ju lapsi! Mitte kunagi!”
„Mirjam, see on saatus,” ütleb Erik õhinal. „Me tegime kõik, et last ei tuleks, aga ta tuli ikkagi! Kas sa ei saa aru? Järelikult on see määratud niimoodi juhtuma!”
Pööritan vihaselt silmi. Seda fatalismijura ma küll ei taha praegu kuulata. Mingit saatust ega ettemääratust pole olemas, see on üks suur lollus. Antud hetkel olen ma mingisuguse tont teab mil moel aset leidnud lohakusega rikkunud ära kogu oma ülejäänud elu. Oigan sellele mõeldes, suutmata enam isegi nutta. Kõik, kogu see titetamine ja kantseldamine hakkab jälle otsast peale ja seekord on see täiesti seaduslikult ja ametlikult üksnes minu kanda. Ei, ei, ei. Ma ei taha sellest midagi teada.
Me ei lausu mõnda aega sõnakestki. Erik lihtsalt hoiab mind kaisus ja sõrmitseb tasakesi mu juukseid, mina klammerdun mõlema käe sõrmedega kramplikult tema särgi külge. Ta ei tundu mulle enam vastik, nagu äsja hetkeemotsiooni ajel olin mõelnud. Olen ikka veel totaalses ahastuses, kuid saan aru, et tema pole selles ju rohkem süüdi kui mina ja hetkel annab ta endast parima, et mind lohutada.
Vabastan end tema käte vahelt ja keeran selili. Erik lebab külili ja tema silmad uurivad mind siira kaastunde ja murega. Ometi on neis lisaks veel midagi. Õigupoolest pole ma niisugust Erikut veel näinud – tema põsed õhetavad, ta hingeldab ning tema näol on üsna kummaline ilme. Ta on … õnnelik. Jah. Ta on tõesti õnnelik.
Olen sõnatu. Mina, läbinisti ja lootusetult rikutud ning kibestunud inimene, olen suutnud oma abikaasa siiski õnnelikuks teha. Ja siiski … mis nüüd saab? Ma ju ei tahtnud lapsi …
„Mirjam, ma saan ju aru, et sa kardad,” ütleb Erik, haarab mu käest kinni ja pigistab seda kõvasti. „Aga meie oleme hoopis teistsugused kui sinu ema! Mina hakkan ise lapsega tegelema, ära sa arva, et see kõik jääb ainult sinu kaela! Tõsiselt, ma hakkan ise öösel üleval olema, vahetan mähkmeid ja mis kõik tuleb teha. Tead, ma hakkasin kõike mõtlema juba siis, kui sa alles kahtlustasid, et võid rase olla. Ma võin isegi ise lapsepuhkusele jääda, kui tahad. Ausõna, ma mässan heameelega ise!”
Paratamatult kerkib mu huultele kerge naeratuse vari. Kas võib tõesti olla, et me saame selle kõigega kuidagimoodi üheskoos siiski hakkama? Äkki on Erikul õigus? Mul pole seni kunagi olnud põhjust tema sõnades kahelda. Ehkki see tundub mulle endalegi antud olukorras enam kui hämmastav, ei ole mul teda nii siiralt õnnelikuna nähes ühtäkki enam jõudu võidelda ja vaielda ja ahastada.
Nii see siis jääb. Me ootame last. Mina pole õnnelik, kuid mingit moodi suudan sellega leppida. Erik on püstivaimustuses ja valmis kasvõi käte peal käima, kui ma selleks ainult soovi peaksin avaldama. Tema ülevoolav tähelepanu ärritab mind kohati, kuid on enamuse ajast siiski liigutav.
Õnneks on see suhteliselt kerge rasedus. Iiveldusest ma täielikult ei pääse, kuid see lööb välja üksnes hommikuti ja üpriski leebel kujul. Tänu sellele ei oska keegi midagi kahtlustada, kolleegid ega sõbrannad ei tea toimuvast midagi. Ma ei taha sellest rääkida, ma ei taha kuulda mingeid rõõmukilkeid ega ninnunännutamist. Niigi on meil toimetuses mitu naist, kelle suust peale titejuttude muud õieti ei kuulegi. Pole vaja neile veelgi põhjust anda. Nii kaua, kuni kõht veel välja ei paista, ei kavatse ma kellelegi midagi kõnelda. See pole raske ka sel põhjusel, et olen viimasel ajal suutnud üha rohkem tööd koondada kodukontorisse ja viibin toimetuses maksimaalselt korra-paar nädalas. Ma ei arva, et tänapäeval oleks tingimata oluline kontoris tagumiktunde istuda, kui sama töö on võimalik ära teha ka kodus. Õnneks on meil toimetuses kõik sama meelt ja igapäevaseid kohalistujaid polegi väga palju.
Hakkan poodides tasapisi uue pilguga ringi käima. Esimest korda elus vaatan beebiasju ja mänguasju ning mõtlen, mida oleks tuleviku tarbeks vaja varuda. Ma ei osta veel midagi, olen selle koha pealt veidi ebausklik ja tunnen, et on liiga vara. Kuid ma käin ja vaatan ja mõtlen sellest, milliseks mu elul on eeldusi seitsme kuu pärast muutuda.
Muutus tuleb aga varem, juba palju-palju varem.
4
Esialgu, isegi üsna mitmel esimesel päeval ei suuda vist keegi meist mõelda sellele, mis saab edasi. Jah, ema on surnud, aga mida me nüüd peale hakkame? Kes hakkab kasvatama nelja alaealist last, kellest noorim on kõigest nelja-aastane ja vanim napilt kuusteist saanud?
Esimest korda elus näen, et Erik ei oska midagi öelda ega kuidagi olla. Erik, see alaline kaine mõistus ja positiivsus ja elurõõm ise – nüüd ühtäkki on ta endasse tõmbunud ja kui seda teemat näpuotsagagi puudutan, langetab ta üksnes silmad ja pobiseb: „Ma ei tea, mis saab. Ma tõesti ei tea.” Nojah. Mina ka ei tea. Keegi meist ei tea.
Need esimesed päevad pärast ema surma mööduvad otsekui unenäos. On ainult lõppematu segadus ja hirm edasise ees. Loomulikult veedame need ema pool, lapsi ei saa ju üksi jätta. Me korraldame üliväikesed ja tagasihoidlikud matused. Ilmalikud, sest ema polnud ealeski kiriku liige. Matustest võtamegi osa üksnes meie ning naabrinaine Eevi, kes on meile lapsepõlvest saadik olnud südamelähedane ja justkui „oma inimene”. Tema ei ela küll enam pidevalt alevis, kuid oli uudist kuuldes seal ning palus spetsiaalselt, et ta tohiks ka tulla. Vanaisa, meie ema isa, kes elab Haapsalus, ei saanud paraku tulla. Tema tervis jääb pidevalt nõrgemaks ning just ema surma aegu oli see iseäranis kehv – kuidagi oli tal keset suve õnnestunud hankida palavik ja külmavärinad. Reuma vaevas teda nagunii vahelduva eduga. Uudis lisas veel muidugi korraliku vapustuse, kuigi vanaisa ise kinnitas, et oli seda südames ammu ette aimanud.
Matuste mõttest ei saa Marissabel vist veel õieti aru, seal on ta üpriski tema ise. Kodus aga klammerdub kogu aja pidevalt minu külge ja ronib öösekski minu ja Eriku vahele madratsile magama. Britt-Marii hoidub füüsilisest lähedusest, kuid ei jää minust siiski sammugi maha ja mitmel korral, ka matustel näen tema silmades pisaraid. Robert on enamiku ajast kusagil