Õnnelik prints. Oscar Wilde
tammepuu sai aru ja kurvastas, sest ta oli väga kiindunud väikesesse Ööbikusse, kes oli tema okstesse pesa pununud.
„Laula mulle veel viimast korda,” sosistas ta, „sest kui sind enam ei ole, jään ma üksi.”
Ööbik lauliski tammepuule ning tema hääl kõlas nagu hõbekannust vulisev vesi.
Kui Ööbik oli laulu lõpetanud, tõusis Üliõpilane püsti ning võttis taskust märkmiku ja pliiatsi.
„Tal on stiili,” ütles ta läbi salu minema kõndides endamisi, „seda eitada ei saa, aga kas tal on ka tundeid? Kardan, et ei.Tegelikult on ta samasugune nagu enamik kunstnikke; ainult stiil, ei mingit siirust.Tema juba ennast teiste pärast ohvriks ei tooks.Ta mõtleb ainult muusikast ja on ju teada, et kunstnikud on isekad.Tuleb siiski möönda, et tema laulus on ilusaid noote. Kui kahju, et need midagi ei tähenda ega mingit kasu ei too!” Ja ta läks oma tuppa, heitis väikesesse õlgkotiga voodisse, hakkas oma armsamast mõtlema ning jäi mõne aja pärast magama.
Aga kui kuu säras taevas, lendas Ööbik roosipuu juurde ning surus rinna vastu okast.Terve öö laulis ta, rind vastu okast, ning külm, kristalselt helkiv kuu kummardus alla ja kuulas.Terve öö laulis ta ning okas tungis üha sügavamale tema rinda ja veri voolas temast välja.
Kõigepealt laulis ta armastuse sünnist poisi ja tüdruku südames. Ja sedamööda, kuidas üks laul teisele järgnes, ilmus roosipuu kõige ülemisele oksale õielehthaaval imepärane roos. Kahvatu oli see alguses nagu jõe kohal lasuv udu – kahvatu nagu hommiku jalad ning hõbedane nagu koidu tiivad. Nagu roosi vari hõbepeeglis, nagu roosi vari tiigiveel – säärane oli roos, mis puhkes õide roosipuu kõige ülemisel oksal.
Aga puu hüüdis Ööbikule, et see ennast kõvemini vastu okast suruks. „Suru kõvemini, väike Ööbik,” hüüdis puu, „sest muidu jõuab päev enne kätte, kui roos valmis saab.”
Ööbik suruski ennast kõvemini vastu okast ning üha valjemaks ja valjemaks läks tema laul, sest ta laulis kire sünnist mehe ja neiu südames.
Ja roosi õielehtedesse ilmus õrn puna, mis oli nagu puna peiu palgeil, kui too pruudi huuli suudleb.Aga okas polnud veel Ööbiku südameni jõudnud ning valgeks jäi ka roosi süda, sest üksnes Ööbiku südameveri võis roosi südame erepunaseks värvida.
Ja puu hüüdis Ööbikule, et see ennast kõvemini vastu okast suruks. „Suru kõvemini, väike Ööbik,” hüüdis puu, „sest muidu jõuab päev enne kätte, kui roos valmis saab.”
Ööbik suruski ennast kõvemini vastu okast ning okas puudutas tema südant ja teda läbistas terav valusööst. Kibe, kibe oli valu, ning üha meeletumaks ja meeletumaks läks tema laul, sest ta laulis surma tõttu täiuslikuks saanud armastusest, armastusest, mis ei sure isegi hauas.
Ja imepärane roos muutus erepunaseks nagu idataeva kuma. Erepunane oli õielehtede sõõr ning erepunane nagu rubiin oli süda.
Aga Ööbiku hääl jäi nõrgemaks, tema väikesed tiivad hakkasid pekslema ja kae langes tema silmile. Üha nõrgemaks ja nõrgemaks jäi tema laul ning ta tundis, et miski nöörib tal kõri.
Siis tõi ta kuuldavale viimase helidevoo. Kahvatu kuu kuulis seda, unustas köidiku ja viivitas taevas. Punane roos kuulis seda, värises üleni vaimustusest ning avas oma õielehed kargele hommikuõhule. Kaja kandis selle oma purpurkoopasse mägedes ning äratas magavad karjused unenägudest. Laul kandus läbi jões kasvavate kõrkjate ning veed viisid selle mereni.
„Vaata!Vaata!” hüüdis puu. „Roos on nüüd valmis!”Aga Ööbik ei vastanud, sest ta lamas surnult kõrges rohus, okas südames.
Keskpäeval avas Üliõpilane akna ja vaatas välja.
„Ohoo, on mul alles vedanud!” hüüatas ta. „Siin õitseb punane roos! Säärast roosi pole ma elu seeski näinud. See on nii ilus, et sel on kindlasti pikk ladinakeelne nimi.” Ja ta kummardus välja ning noppis roosi.
Siis pani ta kaabu pähe ja jooksis, roos käes, professori maja juurde.
Professori tütar istus lävel ja keris sinist siidi hasplile ning tema jalge ees lamas väike koer.
„Sa lubasid minuga tantsida, kui ma toon sulle punase roosi,” hüüdis Üliõpilane.
„Siin on kõige punasem roos terves maailmas. Sa kannad seda täna õhtul südame juures, ja kui me koos tantsime, räägib see sulle minu armastusest.”
Aga tütarlaps kortsutas kulmu.
„Ma kardan, et see ei sobi minu kleidi juurde,” vastas ta, „ja pealegi saatis kammerhärra nõbu mulle ehtsaid kalliskive ning on ju üldiselt teada, et kalliskivid maksavad palju rohkem kui lilled.”
„Tõesõna, sa oled väga tänamatu,” vastas Üliõpilane vihaselt ja viskas roosi tänavale. Roos kukkus rentslisse ning vankriratas sõitis sellest üle.
„Ah tänamatu!” lausus tütarlaps. „Kas sa ka tead, et sa oled väga ebaviisakas ning kes sa üldse niisugune oled? Kõigest üliõpilane. Noh, minu meelest pole sinu kingadel isegi hõbedasi pandlaid, nagu on kammerhärra nõo kingadel!” Ja ta tõusis toolilt püsti ning läks tuppa.
„Küll see armastus on ikka tobe!” ütles Üliõpilane minema kõndides. „See pole pooltki nii kasulik nagu loogika, sest see ei tõesta midagi, see tõotab alati igasuguseid asju, mis täide ei lähe, ning paneb uskuma asjadesse, mis tõele ei vasta.Tegelikult on armastus täiesti ebapraktiline, ning kuna praegusel ajal on praktilisus kõige olulisem, siis pöördun ma tagasi filosoofia juurde ja hakkan metafüüsikat uurima.”
Ta läkski uuesti oma tuppa, võttis välja suure tolmunud raamatu ning hakkas lugema.
ISEKAS HIIGLANE
Lapsed käisid igal õhtupoolikul koolist tulles Hiiglase aias mängimas.
See oli ilus suur aed, kus kasvas pehme roheline rohi. Siin-seal kerkisid rohu seest ilusad lilled otsekui tähed ning veel kasvas aias kaksteist virsikupuud, mis puhkesid kevadel õrnroosadesse ja pärlmutrikarva õitesse ning kandsid sügisel rikkalikku saaki. Puude otsas istusid linnud ja laulsid nii ilusasti, et lapsed jätsid nende kuulamiseks oma mängud katki. „Küll meil on siin hea!” hüüdsid nad üksteisele.
Ühel päeval tuli Hiiglane koju.Ta oli läinud külla oma sõbrale Cornwalli Kollile ning jäänud tema juurde seitsmeks aastaks. Kui seitse aastat mööda sai, oli ta öelnud kõik, mis tal öelda oli, sest ta polnud kuigi suur jutumees, ning ta otsustas oma lossi tagasi pöörduda. Kohale jõudes nägi ta lapsi aias mängimas.
„Mida te siin teete?” karjus ta väga pahase häälega ja lapsed jooksid minema.
„Minu aed on minu oma,” ütles Hiiglane, „sellest saab iga inimene aru, ning ma ei luba siin mängida kellelgi peale iseenda.”Ta ehitas ümber aia kõrge müüri ja pani välja sildi.
See oli väga isekas Hiiglane.
Vaestel lastel ei olnud nüüd enam kusagil mängida. Nad katsusid mängida tee peal, aga tee oli väga tolmune ja kõvu kive täis ning neile ei meeldinud seal. Kui koolitunnid läbi said, hulkusid nad kõrge müüri ümber ja rääkisid ilusast aiast müüri taga. „Küll meil oli seal hea!” ütlesid nad üksteisele.
Siis tuli kevad ning terve maa oli täis väikesi lilli ja linde. Ainult iseka Hiiglase aias kestis talv. Linnud ei tahtnud seal laulda, sest seal ei olnud lapsi, ning puudel läks meelest õide puhkeda. Kord pistis üks ilus lill pea rohu seest välja, aga niipea kui ta silti nägi, hakkas tal lastest nõnda kahju, et ta lipsas uuesti maa sisse ja jäi magama.Ainult lumi ja pakane rõõmustasid. „Kevad on selle aia ära unustanud, seetõttu elame meie siin aasta ringi!” hüüdsid nad. Lumi kattis rohu oma laia valge rüüga ja pakane värvis kõik puud hõbedaseks. Siis kutsusid nad enda juurde elama põhjatuule ja see tuligi. Karusnahkadesse mähkunult möirgas ta terve päeva aias ja puhus korstnakive katuselt maha. „See on tore koht,” ütles ta, „me peame rahe külla kutsuma.” Rahe tuligi.