Õnnelik prints. Oscar Wilde
väike Hans,” ütles Mölder ja läks mäest üles, plank õlal ja suur korv käes.
„Hüvasti!” vastas väike Hans ja hakkas üsna rõõmsalt kaevama – tal oli käru üle nii hea meel.
Järgmisel päeval kinnitas ta parajasti kuslapuud veranda seina külge, kui ta kuulis, et Mölder teda tee pealt hüüab.Ta hüppaski redeli pealt maha, jooksis aeda ja vaatas üle tara.
Seal seisis Mölder, suur jahukott seljas.
„Kallis väike Hans,” ütles Mölder, „ega sul pole ju midagi selle vastu, kui sa minu asemel selle jahukoti turule viiksid?”
„Mul on nii kahju,” kostis Hans, „aga täna on mul tõesti väga kiire. Ma pean kõik oma ronitaimed üles siduma, lilled kastma ja rohu kokku riisuma.”
„No tõesti!” ütles Mölder.
„Pidades silmas, et ma annan sulle oma käru, oleks äraütlemine minu meelest lausa vastutulematu.”
„Oh, ära räägi nõnda,” hüüdis väike Hans, „mingi hinna eest ei tahaks ma olla vastutulematu,” ning toonud joostes toast mütsi, rühkis ta minema, suur kott turjal.
Päev oli väga kuum ja tee hirmus tolmune ning juba enne kuuenda miilitulbani jõudmist oli Hans nii väsinud, et ta pidi istuma ja puhkama.Aga ta astus vapralt edasi ning jõudis lõpuks turule.Vähese ootamise järel müüs ta jahukoti väga soodsa hinnaga maha ning pöördus kohe koju tagasi, sest ta kartis, et hilja peale jäädes võib ta veel röövlitega kokku sattuda.
„Täna oli muidugi raske päev,” ütles väike Hans magama heites endamisi, „aga mul on hea meel, et ma Möldrile ära ei öelnud, sest ta on ikkagi minu parim sõber ning annab veel pealegi mulle oma käru.”
Järgmisel hommikul vara tuli Mölder jahu müügist saadud raha järele, aga väike Hans oli nõnda väsinud, et ta oli alles voodis.
„Tõesõna,” ütles Mölder, „sa oled väga laisk. Kui pidada silmas, et ma annan sulle oma käru, võiksid sa minu meelest rohkem tööd teha. Laisklemine on suur patt ning see ei meeldi mulle kohe kindlasti, kui mõni minu sõpradest on laisk või logard. Ei maksa pahaks panna, et ma seda niimoodi otse välja ütlen. Loomulikult ei tuleks see mulle pähegi, kui ma sinu sõber ei oleks.Aga mis kasu on sõprusest, kui inimene ei tohi öelda täpselt seda, mida ta mõtleb? Meeldivaid asju öelda, meelitada ja meele järele olla võib igaüks, tõeline sõber aga ütleb alati ebameeldivaid asju ega karda haiget teha. Kui on ikka tegemist tõesti hea sõbraga, siis ütleb ta just nimelt ebameeldivaid asju, sest ta teab, et nõnda teeb ta head.”
„Anna andeks,” ütles väike Hans silmi hõõrudes ja öömütsi peast tõmmates, „aga ma olin nii väsinud, et mõtlesin natuke aega voodis lamada ja linnulaulu kuulata.
Tead sa ka, et pärast linnulaulu kuulamist läheb mul töö alati jõudsamalt?”
„Noh, see on tore,” ütles Mölder väikesele Hansule õlale patsutades, „sest ma tahan, et sa tuleksid kohe, kui sa riides oled, veskisse ja parandaksid mul kuurikatuse ära.”
Vaene väike Hans tahtis väga oma aias töötada, sest tema lilled olid kaks päeva kastmata, aga kuna Mölder oli nii hea sõber, ei tahtnud ta ka temale ära öelda.
„Kas see oleks sinu meelest väga vastutulematu, kui ma ütleksin, et mul on kiire?” päris ta häbeliku ja argliku häälega.
„No kuule,” vastas Mölder, „pidades silmas, et ma annan sulle oma käru, pole see minu arvates küll palju palutud, aga kui sa ära ütled, lähen ma muidugi ja teen selle ise ära.”
„Oi, ei, mitte mingil juhul,” hüüatas väike Hans, hüppas voodist üles, pani ennast riidesse ja läks kuuri juurde.
Ta töötas seal terve päeva kuni päikeseloojanguni ning loojangu ajal tuli Mölder vaatama, kuidas tal töö edeneb.
„Kas auk katuses on juba parandatud, väike Hans?” hõikas Mölder reipalt.
„Täiesti parandatud,” vastas väike Hans redelit mööda alla ronides.
„Jaa, kõige meeldivam töö on ikka see, mida tehakse teiste jaoks,” ütles Mölder.
„Sinu jutu kuulamine on muidugi suur au,”ütles väike Hans istet võttes ja laubalt higi pühkides, „väga suur au.Aga minul ei tule küll vist kunagi nii ilusaid mõtteid pähe nagu sinul.”
„Küllap tuleb,” lausus Mölder, „aga sa pead rohkem vaeva nägema. Praegu tunned sa sõprust ainult praktilisest küljest, ühel ilusal päeval omandad sa ka teooria.”
„Arvad sa tõesti nii?” küsis väike Hans.
„Ei mingit kahtlust,” vastas Mölder, „aga kui sa nüüd katuse ära oled parandanud, mine parem koju ja puhka, sest ma tahan, et sa homme minu lambad mägedesse ajaksid.”
Vaene väike Hans ei söandanud selle peale midagi kosta ning järgmisel hommikul vara tõi Mölder lambad tema majakese juurde ja Hans hakkas nendega mägedesse minema. Minek ja tulek võtsid tal terve päeva ning koju jõudes oli ta nii väsinud, et ta jäi toolil istudes magama ning ärkas alles siis, kui väljas oli juba suur valge.
„Küll mul on nüüd mõnus oma aias olla!” ütles ta ja asus otsekohe tööle.
Aga juhtus nii, et tal ei õnnestunudki oma lillede eest hoolitseda, sest tema sõber Mölder käis pidevalt tema juures ning saatis teda aegavõtvaid ülesandeid täitma või kutsus teda veskisse appi. Mõnikord jäi väike Hans väga kurvaks, sest ta kartis, et tema lilled arvavad, et ta on nad unustanud, aga ta lohutas end mõttega, et Mölder on tema parim sõber.
„Pealegi annab Mölder mulle käru ja see on temast tõesti suuremeelne,” ütles ta ikka.
Nii töötaski väike Hans Möldri heaks ning Mölder ütles sõpruse kohta igasuguseid ilusaid asju, mida Hans märkmikusse kirja pani ja õhtuti üle luges, sest ta oli väga usin õpilane.
Ühel õhtul istus väike Hans parajasti kolde ees, kui kostis vali koputus uksele. Öö oli väga tormine, tuul puhus ja möirgas maja ümber nii hirmsasti, et alguses pidaski Hans koputust lihtsalt tormimühaks. Aga kostis veel teinegi koputus ja siis kolmas, eelmisest valjem.
„See on vist mõni vaene rändaja,” ütles väike Hans endamisi ja jooksis ukse juurde.
Ukse taga seisis Mölder, latern käes ja suur kepp teises käes.
„Kallis väike Hans,” hüüdis Mölder, „ma olen suures hädas. Minu väike poeg kukkus redeli pealt alla ja sai viga ning ma lähen arsti kutsuma. Kuid arst elab üsna kaugel ja ilm on väga kole ning mulle tuli pähe, et oleks palju parem, kui sina minu asemel läheksid. Sa tead ju, et ma annan sulle käru ning seepärast on igati õiglane, kui sina minu heaks ka midagi teed.”
„Muidugi,” vastas väike Hans. „Ma pean seda endale suureks auks, et sa just minu juurde tulid, ja asun kohe teele. Aga sa pead mulle laterna laenama, sest öö on nii pime, et ma kardan kraavi kukkuda.”
„Kahju küll,” vastas Mölder, „aga see on uus latern ning see oleks mulle tõsiseks kaotuseks, kui sellega midagi juhtuks.”
„Noh, pole viga, ma saan ka ilma hakkama,” hüüdis väike Hans.Ta võttis paksu kasuka, pani pähe sooja punase mütsi, sidus salli kaela ja asus teele.
Oli see alles hirmus torm! Öö oli nii pime, et väike Hans nägi ainult hädavaevu teed, ning tuul oli nii tugev, et ta püsis vaevu püsti. Kuid ta oli väga vapper ning umbes kolmetunnise käimise järel jõudis ta arsti maja juurde ja koputas uksele.
„Kes seal on?” hüüdis arst pead magamistoa aknast välja pistes.
„Väike Hans.”
„Mis sul vaja on, väike Hans?”
„Möldri poeg kukkus redeli pealt alla ja sai viga ning Mölder tahab, et sa kohe tuleksid.”
„Hea küll,” vastas