Salaring: Vägi. L. J. Smith
aga Faye kurguhääl katkestas teda.
„Ei, ei või. Mina olen see, kes praegu otsustab, kus koosolekud toimuvad, või oled sa juba unustanud?”
Faye pea oli uhkelt kuklasse heidetud, südaöiselt mustade juuste taustal säras hõbedase kuusirbiga diadeem. Diana avas suu, aga sulges selle taas.
„Hästi,” lausus Adam teeseldud rahuga autotulede valgusvihust välja astudes ja Faye kõrvale seistes. „Sina oled meie juht. Juhi meid. Kus me siis kohtume?”
Faye silmad tõmbusid vidukile. „Vanas teadushoones. Aga…”
„Sobib.” Adam ei oodanud ära lause lõppu; ta pööras tüdrukule selja. „Ma viin teid koju,” ütles ta Dianale ja Cassiele.
Faye paistis olevat maruvihane, aga kolmik oli juba minema hakanud. „Muide, Diana – palju õnne sünnipäevaks!” hõikas ta neile õelalt järele.
Diana ei vastanud.
KOLMAS PEATÜKK
„Jacinth! Kas sa oled seal? Jacinth!”
Cassie pilgutas ereda päikesevalguse käes silmi. Ta oli seda ruumi varem näinud. See oli tema vanaema köök – ainult et polnud ka. Vanaema köögi seinad olid viltu vajunud ja määrdunud; need siin olid sirged ja puhtad. Vanaema kamin oli sajandite suitsust plekiline; see kamin paistis olevat peaaegu uus ja teistsuguse kujuga. Raudkonks, mille külge riputati pajad, läikis.
See oli ruum tema unenäost, unenäost, mida ta oli näinud viimati Diana juures veedetud ööl. Madal tool, millel ta istus, oli sama. Aga see unenägu näis jätkuvat sealt, kus eelmine oli pooleli jäänud.
„Jacinth, kas sa oled lahtiste silmadega magama jäänud? Kate on siin!”
Cassiet valdas ootusärevus ja erutus. Kate; kes on Kate? Teadmata, miks, taipas ta, et on end püsti ajanud, ning mõistis, et kannab kleiti, mille alaserv riivab kenasid brokaatkingi. Punases nahkköites „Varjude raamat” kukkus tema sülest põrandale.
Ta pööras end hääle suunas, sinnapoole, kus oleks pidanud paiknema vanaema maja küljeuks. Selles majas näis see olevat välisuks. Ukseava täitis päikesevalgus ja lävel seisis kaks kuju. Üks oli pikka kasvu, umbes sellise siluetiga nagu puritaanlikke naisi kujutavatel gravüüridel ajalooraamatutes. Teine oli lühem, läikivate juustega.
Cassie ei näinud kummagi nägu, aga lühem sirutas tema poole tervituseks käed. Cassie tahtis tervitusele vastata, tegi sammu ettepoole…
…ja unenägu muutus. Oli pime ja ta kuulis tükkideks rebitava puidu piinarikast heli. Tema näkku pritsis soolast vett ja ta pilk üritas asjatult läbi pimeduse tungida.
Laev uppus. See oli teelt eksinud. Ja ka Meistervahendid olid kadunud – vähemalt praegu.
Aga ainult praegu. Cassie pakatas metsikust tahtejõust ja ta tundis kurgulaes sapi maitset. Ehkki jalge ümber kohises jäine vesi, tajus ta, et unenägu kaotab teravuse. Ta püüdis selle külge klammerduda, aga see sulas ja nihkus aina kaugemale ning mäsleva tormiöö pimedus läks üle Diana toa vaikseks pimeduseks.
Ta oli ärkvel.
Ja üle mõistuse õnnelik, et on elus.
Tegelikult polnudki toas nii pime. Koiduvalgus tõi nähtavale kardinate värvid ja andis ruumile halli varjundi. Diana magas rahulikult tema kõrval. Kuidas sai Diana olla nii rahulik pärast kõike, mis oli juhtunud? Kuidas suutis Diana magada pärast seda, mida ta oli kuulnud oma parima sõbranna ja kallima kohta, pärast seda, kui oli kaotanud nõiagrupi juhi koha? Aga tumedad ripsmed Diana põsel olid liikumatud ega võbelenud ning Diana näol polnud kibestumust.
Ta on nii hea. Mina ei saa kunagi nii heaks, mõtles Cassie. Ükskõik kui väga ma ei pinguta. Aga Diana lähedus tegi ka tema enesetunde paremaks.
Cassie teadis, et ei jää enam magama. Ta toetas selja vastu voodipeatsit ja jäi mõttesse.
Jessas, kui õnnelik ta oli, et ta Dianaga ära leppis. Ja mis puutus Adamisse – Cassie peaaegu kartis Adamile mõelda, kartis selle mõttega kaasneda võivat piina. Aga ehkki sügaval sisimas tegi tema kujutluspilt ikka veel haiget, polnud see enam talumatu, ning armukadeduse mürk ja viha olid tõepoolest kadunud. Ta soovis siiralt, et Adam ja Diana saaksid õnnelikuks. Ta polnud enam see, keda viimased kuus nädalat oli närinud pettumus sellepärast, et ta ei saa Adamit endale.
Viimase kuue nädala jooksul oli ta korda saatnud terve hulga kummalisi tegusid, nii palju, et ei tundnud end enam äragi. Uskumatu, mõtles ta; ma käisin Chrisi ja Dougiga kõrvitsaid varastamas. Ma raputasin Chrisi küljest koera maha – see polnud sugugi minu moodi. Ma mängisin Faye pool pitsapoisi mängu. Ma läksin Deborah’ga metsikule motikasõidule… aga see polnud sugugi halb kogemus.
Paljud asjad, mida ta viimase kuu jooksul oli teinud, polnudki pahad. Valetamine ja petmine ja süütunne olid muidugi jubedad, aga nii mõnedki muutused olid olnud positiivsed. Ta oli Deborah’ ja Suzaniga lähedasemaks saanud ning nüüd oli tal aimu ka sellest, mis paneb tegutsema vendasid Hendersone. Talle tundus, et ta mõistab paremini isegi Nicki. Ja ta oli avastanud endas jõu, mille olemasolu endas ta ei osanud isegi kahtlustada. Jõu, mis aitas tal Jeffrey Lovejoy mõrva järel jälitada surnuaial vaimusarnast kuju – Black Johni? –, enesekindluse, et poissi peole kutsuda, ja lõpuks ka vaimujõu, et Fayele vastu hakata.
Nüüd lootis ta vaid, et sellest piisab ka eelseisvate päevade üle elamiseks.
Cassie polnud vanas teadushoones käinud sestsaadik, kui Faye teda seal esimesel koolinädal luuras ja ta pantvangi võttis. Maja nägi välja sama pime ja ebaturvaline nagu tema mälestustes. Ta ei teadnud, miks Faye just selle kokkusaamispaigaks valis, küll aga mõistis ta, et see hoone on Faye territoorium, rand on aga alati kuulunud Dianale.
Harjumatu oli näha Diana asemel kogu grupi ees seismas Fayet, kellele olid suunatud kõigi pilgud. Sel korral olid Fayel seljas tavalised rõivad – mustad säärised ning punase-mustatriibuline sviiter –, aga temast kiirgas endiselt saladuslikku juhi aurat. Kui ta kõndis, välgatasid tema tähtrubiinid laudadega kaetud akendest sisse tungivates päikesekiirtes.
„Minu arust oli Cassie see, kes tahtis, et me täna koosoleku korraldaksime. Tal pidi olema meile palju rääkida – on mul õigus, Cassie?”
„Jah, ma tahan rääkida loo, mille vanaema mulle enne surma jutustas,” lausus Cassie kindlameelselt Fayele otse silma vaadates. „Enne seda, kui Black John ta tappis.” Kui ta oli lootnud Fayet segadusse ajada, siis pidi ta pettuma; langetatud laugudega kuldsed silmad jäid liikumatuks ja ülbeks. Ilmselt ei pidanud Faye end Black Johni tegude eest vastutavaks, ehkki just tema oli korraldanud Black Johni vabaks laskmise.
„Oli see ikka Black John?” küsis Suzan kahtlevalt ja tõstis kaunilt maniküüritud küüne oma täiusliku suu juurde, justkui kujutaks mõtlemisprotsess endast uut keerulist ülesannet. „Kas ta oli tõesti seal?”
„Ta oli tõesti seal. Ta on tõesti siin,” vastas Cassie. Suzan polnud nii rumal, nagu ta teeskles, ning vahel oli ta üllatavalt läbinägelik. Cassie soovis, et ta oleks nende poolel. „Ta tuli surnuaial kalmest välja. Tõenäoliselt oli see tema haud. Kui me pealuu kalmistule tõime ja musta energia vabaks lasime, sai ta jõudu, et tagasi tulla.”
„Et surnuist üles tõusta?” küsis Sean närviliselt.
Veel enne, kui Cassie jõudis vastata, lausus Melanie: „See kalme ei saa olla Black Johni haud, Cassie. Anna andeks, aga lihtsalt ei saa. See on liiga nüüdisaegne.”
„Ma tean, et see on nüüdisaegne. See ei ole Black Johni esimene haud; ma ei tea isegi seda, kas ta seitsmeteistkümnendal sajandil üldse hauda maeti. Vähemalt mitte juhul, kui ta hukkus merel…” Mõned grupi liikmed vaatasid talle üllatunult otsa, aga Cassiele jäi see märkamata. „Igatahes pole see tema haud sellest ajast. Sellesse hauda maeti ta 1996. aastal.”
Laurel, kes parasjagu taimeteed termostopsi kallas, lödistas põranda vedelikku täis.
Faye tardus soolasambaks. „Mida?” urises ta.
Isegi