Pikse tütar. Jaan Tangsoo
ja ilma igasuguse välise sunnita sellest elust loobuks – seda nad ärgu üldse oodaku. Ja ometi oli juhtunud nii, et juba õige pea muutuski loomapidamine Alma jaoks võimatuks, ja seda mitte temast enesest, vaid välistest asjaoludest, see tähendab, saatusest tingitult. Läinudsuvised lõputud vihmasajud ja tormid rikkusid ära nii kartuli kui viljasaagi, rääkimata sellest, et heinategemine osutus hoopis võimatuks. Midagi muidugi sai, aga selle miski naeruväärne vähesus seadis Alma tahes-tahtmata valiku ette, et kumma kasuks ta otsustab? Kas lehma või lammaste, sest kõikidele poleks ka kõige parema tahtmise juures talvist sööta jätkunud.
Saatus käskis Almal valida ja tema valis muidugi Puniku, sest lehm on midagi enamat kui mis tahes muu loom. Võiks isegi öelda, et lehm on midagi veelgi enamat kui kõik ülejäänud loomad kokku, sest tema on peaaegu seesama, mis inimenegi. Võib-olla veel enamgi.
Tütar ja väimees olid püüdnud talle küll auku pähe rääkida, et loobugu parem lehmast ja jätku lambad, aga kus sa sellega! Nende jutt võis ju õige olla, et lammastega on palju vähem tööd kui lehmaga, aga lehm… lehm… see on ju midagi niivõrd tähtsat, et temast loobumiseks peab küll viimane häda käes olema. Selle tegemine oleks sama hää… sama hää kui… nii hullu asja kohta ei leidnud Alma isegi sõnu.
„See lehm on sul ju nagu kits,” oli väimees öelnud. „Piima ei anna ja kui annabki, siis nii naeruväärselt vähe, et sellest ei jätku kassilegi. Ja pealegi: sisse söödad sa talle palju rohkem raha, kui temast tulu saad. Rehkenda kokku, kui palju sul tema pidamine maksma läheb, kõik loomaarstid, põllutegemised ja heinateod lähevad lõppkokkuvõttes palju kallimaks, kui see piimatilk väärt.”
Alma oli niisuguse jutu pääle päris ära heitunud, sest nüüd nägi ta omaenese ihusilmaga, et tema tütar on sattunud naiseks tolale ja veel pealekauba kurjust täis tolale. Niisugune tapab tütre veel ära ka!
Ega Punik selles siis süüdi polnud, et teda nii vähese piimaanniga on õnnistatud. Varem andis ta piima päris kenasti, aga pääle ülemöödundsuvist haigust jäi lihtsalt põdema, aga küll ta kosub. Alma oli seda väimehele ka selgeks püüdnud teha, aga kus sa sellega. Too jõhkam oli seepeale küsinud, et kaua sa seda sarvilist sitta pilpa peal hoida mõtled?
Siis ei saanud enam Almagi pidama ja ta tuletas väimehele meelde, kelle pärast Punik üldse haigeks jäi?
Lugu oli olnud sedasi: ülemöödunud suvel oli väimees Alma oma autoloksiga maakonnalinna arsti juurde viinud ja siis tagasi tulles oli see tola ühel joodikukaltsul endale otsa lasknud sõita. Masinal polnud õigupoolest viga suuremat midagi, aga sehkendustega politseis läks nii palju aega, et kui ükskord koju tagasi jõuti, oligi õnnetus käes.
Vahepääl oli nimelt vihma sadanud, vaene Punik läbimärjaks saanud, ja kuna ta niisuguse asjaga üldse harjunud polnud, siis ka haigestunud. Oleksid nad õigel ajal koju jõudnud, oleks kõik korras olnud, Alma oleks jõudnud kohe vihmasaju alates lehma lauta ajada, aga väimehejõhkam keeras kõik untsu. Oleks ta maakonnalinnast tulles natukene kiiremini või siis natukene aeglasemalt sõitnud, poleks nad tollele joodikukaltsule ristteel jalgu jäänud, aga kuna tema sõitis oma arutus meeles just nii, nagu ta sõitis, aga mitte nii, nagu ta oleks pidanud sõitma, siis oligi õnnetus käes.
Aga ega väimehele niisugune meeldetuletus ei lugenud. Nagu alati, püüdis tema asja oma kasuks ümber pöörata ja tegi süüdlaseks hoopis Alma, et too on lehma juba väikesest pääle nii ära hellitanud, et iga väiksemgi vihm talle nüüd kabelimatsu võib panna.
„Sa hoiad teda ju nagu sitta pilpa pääl – kui päike paistab, siis veetakse lehm lauta, sest muidu saab äkki päikesepiste; kui vihma sadama hakkab, siis jälle. Kes selles süüdi on, et sa lehmast toakoera oled teinud?”
Alma ei osanud niisuguse hullu jutu peale midagi öelda, aga väimees jätkas: „Sa vaata, kuidas teised oma lehmi peavad. Hoitakse väljas pea pimedast pimedani, tulgu taevast või pussnuge. Aga sina oled teda vasikast peale nagu vati sees hoidnud…”
„Aga see on ju loomapiinamine,” oli ainus, mis Almale keelele tuli.
„Kui loom väljasolemisega harjunud, pole see mingi piinamine, või kui on, siis mitte looma, vaid iseenda piinamine. Sa vaata ennast kasvõi natukenegi kõrvalt. Mõnikord vead seda lehma seitse-kaheksa korda päevas lauda ja karjamaa vahet. Mis kuradi mõttega?”
Alma ei saanud aru, et kuidas saab pidada mõttetuseks seda, kui ta lehmakesele head tahab teha, aga ta ei hakanud sel teemal rohkem kõnelema. See näis mõttetuna. Inimene selleks ongi, et looma eest hoolt kanda ja vaadata, et tal ikka hää oleks ja see on ju selgemast selgem, et vihma või kuuma päikese eest tuleb lehm varjule viia, sest täpselt niisama paha, kui on lõõsa või vihma käes olla inimesel, on paha ju ka lehmakesel.
Ja mis teistesse lehmapidajatesse puutub, siis muidugi. Eks nende seas ole igasuguseid ja ega siis Alma lõppude lõpuks selles süüdi ei ole, et talle on naabriteks kõik niisugused jõhkamid sattunud, kes pole õiged inimesed ja kes loomadest sugugi ei hooli.
Kui nad neist vähegi hooliksid, siis nad nendega nii äraarvamatul moel julmalt ei talitaks, vaid võtaksid temalt, see tähendab, Almalt, õppust, kuidas üks õige inimene oma loomadega ümber peab käima, aga mitte ei piinaks neid nii, nagu nad seda kõik teevad, kusjuures kõik viimseni, sest ühesugused jõõramid on nemad ju kõik. Vargad, joodikud ja loomapiinajad. Täitsa ime, et maa sihukesi tõpraid veel kannab.
Väimehega ja viimasel ajal ka tütrega on aga niisugustest asjadest kõnelemine täiesti mõttetu. Neil pole loomade suhtes üldsegi südant sees ja seepärast pole nad võimelised aru saama neist inimestest, kel seda on.
See tuli välja juba kasvõi seeläbi, et nad Almale pääle hakkasid käima, et too Puniku tapamajja saadaks. Kuidas saab inimene üldse säherduse asja peale tulla, et nii iseäralikult armas lehm, nagu on seda Punik, tapamajja tuleb saata? See on ju hullem kui inimese tapmine. Enne ärgu juba olgu neid raipeid eneseid, aga lehm tapamajja – see peab ikka üks hull inimeseloom olema, kes niisuguse mõttega välja võib tulla.
„Sul pole temast ju mingisugust tulu. Rehkenda kokku, kui palju ta annab ja kui palju võtab? Ja lisaks veel oma töö ja vaev.”
Ei. Niisuguse rehkendamisega pole Alma iial tegelenud ja ta ei oskakski seda teha. Ja pealegi, ega kõike siis rahasse ei saa ümber panna. Niimoodi tuleks välja, et ta peaks võib-olla Muri ka kroonideks ümber rehkendama, ja kuidas rehkendada kroonidesse oma tööd, vaeva ja aega?
Kuidas saab keegi niisuguse lolluse peale üldse tulla, et hakata oma tööd ja aega rahasse rehkendama?
Nii et loobumine Punikust ei tulnud kõne allagi. Mingisugust kasu andis ta piimatilgakese näol ikka ja see sissetulek näitas ju, et saatus on andnud lehma Almale seltsiliseks ja et ära võib seda temalt võtta ainult saatus, aga mitte miski muu.
Ise ei tohi ta seda iial teha, sest siis saab ta selle eest kohe ka karistada.
Aga nüüd on asjad siis ikka kõigele vaatamata niikaugel, et laudas pole enam üldse kedagi ja varsti peavad tulema noored, et teda, kaitsetut naisterahvast, linna eneste juurde küüditada.
Muri, kes pääle võileiva ärasöömist on väikese uinaku teinud, ajab end istukile ja hakkab kõrvatagust kratsima, ise nii hea näoga, et Alma süda muutub teda vaadates härdaks. Jumal küll! Kuidas see koerakene linnas hakkama peab saama? Linna pole ta oma elus õieti näinudki, vaid kutsikapõlves, paar kuukest enne seda, kui Liivi ta pääle eelmise koera Pontu surma maale tõi. Sündinud on ta, jah, linnas, aga elanud terve oma elu – ja seda on juba varsti kuus aastat – maal ja linnaelust ei mäleta ta enam midagi.
Ei tea ta sääl, kuidas astuda või kuidas olla, kuidas ennast autode eest hoida ega miskit. Ja mida ta sääl tegema hakkab? Siin on koeral olemine lausa lust ja lillepidu: kõik kohad on igasuguseid lõhnasid täis, on avarust ja ruumi ringijooksmiseks, vahel saab isegi mõnd rebast või jänest taga ajada, aga linnas pole õieti midagi. Vaid asfalt ja betoon, üks maja teise selgas ja igasugused masinad sõidavad muudkui ringi – mida ta sääl mõrtsukate keskel tegema hakkab?
Koer oleks nagu Alma mõttekäikudest aru saanud. Kui mitte täiesti ja kõigest, siis vähemalt