Pikse tütar. Jaan Tangsoo
et vanameheke taas meelemõistusele äratada ja röökis talle kõrva: „Sinna, või ei, keera tänna, kuradi tõbras!”, sest vanamees, hull, oleks oma aruga Jumal teab kuhu põrutanud, aga tänu Alma kaasabile õnnestus neil ikka tee pääle jääda.
Siga sai muidugi pihta ja esialgu surma kah, sest ta oli tee peal nagu kärbes, kõik neli jalga taeva poole, aga siis oli ta ikka üles ja elusse ärganud ja kuidagi imelikult, külg ees, metsa tuigerdanud, ise endamisi imeliku häälega jõrades, aga mis autost sai, seda ei taha Alma seniajani meenutada. Selle remont läks maksma terve õhvakese raha, sest ega autoremondimeeste ahnusel pole ju otsa ega äärt ja neile ei saa iial küllalt, kuigi see töö, mida nad teevad, pole töö ega miskit, sest mis töö see mutrite keeramine kusagil soojas garaažis ikka nii väga ära ei ole. Rohkem nagu töötegemise mängimine.
Imelik küll, aga Almale näib, et Muri ei paistagi kodust lahkumise üle eriti kurvastavat, õigemini paistab tema olekust, et tal on päris hää meel. Ta ei ole ju loll koer ja teab väga hästi, et tagasi koju saavad nad alles jumal teab millal, kusjuures pole kindel, kas üldse enam saavad, aga näe – ei kurvasta teine ega miskit. Anna talle või mõni laks, et ta kasvõi moepärastki kurvema näo pähe teeks, sest mis see siis olgu – viiakse teine omaenese kodust Jumal teab kuhu, aga tema rõõmustab, nagu oleks tegu lustisõiduga.
Vahib hoopis autoaknast välja ja vahepääl müksab ninaga Almatki justnagu tahtes öelda, et vahi nüüd sina kah!
Nojah, eks temale on autosõit alati meeldinud. Nii kui autouks lahti tehakse, ronib kohe tagaistmele, kasvõi vägisi, ja siis on tema säält kättesaamisega tükk tegu. Muudkui istub ega tule selle päälegi, et uks tehti vahest lahti hoopis auto tuulutamiseks.
Aga autosõit paistab meeldivat kõikidele pinidele. Niipalju kui Almal koeri on olnud, on nad kõik kohe hirmsal kombel sõita tahtnud, aga mis neile selle juures meeldib, vaat seda ei suuda Alma mõista, sest igasugune autosõit tähendab ju kodust äraolekut, aga ega siis õige inimene või loom kodust ära ei taha olla.
„Türklase majal juba katus pääl,” ütleb väimees varsti, ise hooletult teeäärsele majale osutades. Tõepoolest, uhke kahekorruseline maja on saanud punase katuse, aga Alma pöörab pilgu ära, sest tema arvates pole ses vaatepildis miskit kiiduväärset, kuigi väimehe ütlus oleks nagu kiitev. Tema teab ja tunneb seda türklaseks hüütud meest paremini. Õige inimene ta igatahes pole.
„Kõva poiss. Sügiseks kolib vist sisse,” lisatakse eestpoolt juurde.
„Aga mis sellest kõigest kasu, kui ta tööd ei tee,” ütleb Alma, justnagu püüdes väimehe soosivat suhtumist türklasesse maha jahutada.
„Kuidas ei tee?”
„Ta ei ole elupäev tööd teind. Kolhoosis oli ta varustaja, kõndis ainult ringi, käed taskus. Kui kolhoos ära lõpetati, siis hakkas poodi pidama ja…”
„Kas see siis ei ole töö?”
„Aga mis töö see leti taga vahtimine on? Loomi ei ole ta kunagi pidanud, eluaeg ainult perset taeva poole urvitanud…”
Õnneks jääb väimees vait ega esita enam ühtki arutut küsimust. Alma niheleb tagasistmel ja tunneb end pisut ebamugavalt. Jälle ei saanud pidama ja kõneles asjadest nii, nagu tema neist aru saab, või õigemini, kõneles hoopis teistmoodi sõnu, kui oli tahtnud, sest ega ta tegelikult ju päris nii ka ei mõelnud, nagu välja ütles.
Aga ega polegi nii lihtne leida niisuguseid sõnu, millega oma mõtteid kohe päris täpselt nii väljendada, nagu sa asjadest sisimas aru saad. Ikka ja jälle võib lipsata keelele midagi sellist, et teised saavad sinust hoopis valesti aru. Nii ka praegu: ta oli tahtnud öelda, et mis Türklasel viga ehitada, sest ta on ju jõukas mees, aga kuna õige tööinimene ei saa oma tööga iial rikkaks, siis… Jõudnud niikaugele, sai Alma aru, et on oma mõtetega päris sassi läinud.
Paganama jama küll. Ei oska nende linna untsantsakate seltsis üldsegi kõnelda ega olla, nii et sa ennast mõnusasti saaksid tunda. Tütar saab temast muidugi aru ja mõistab, mida ta ühe või teise asjaga öelda tahab, aga väimehe juuresolekul tekib alati soov end võimalikult selgelt väljendada ja see viib niisuguse segapudruni, et ei tea enam ise ka, mida sa öelda või ütlemata tahtsid jätta.
Mida rohkem pingutad, seda enam omadega rappa lähed ja säält väljapääsemine on kaunikesti keeruline.
Aga küllap asi laabuma hakkab, kui ta hästi püüab, sest kui ta juba niisuguse hirmsa asjaga toime sai nagu omaenese kodu mahajätmine, siis kõik muu peaks selle kõrval tühiasi olema. Ja kui asja teisest küljest vaadata, siis ei tea misjaoks just tema, see tähendab Alma, nii väga püüdma peab? Püüdku parem nemad, et nad edaspidi tema jutust ja sõnadest ikka õigesti aru saavad.
Ennist hommikul, kui noored saabusid ja nad kõik veel kodus olid, oli ta südame nii kalgiks teinud kui vähegi mõistis, et mitte meeleliigutust välja näidata, ja see oli päris hästi välja kukkunud. Tal oli rõõmus nägu peas ja kuigi süda tilkus kodust lahkudes verd, ei lasknud ta midagi välja paista.
Isegi tönninud polnud ta nende nähes, sest väimees oma kalgi südamega poleks tast nagunii aru saanud ja oleks võinud tont teab mida mõtlema hakata. Ega talle ei tohi meeleliigutust näidata! Tema ei saa isegi sellest aru, kui Almal näiteks mõnd seriaali vaadates silm mõne ilusa koha pääl märjaks läheb! Almal endal on nii hale süda, et temal hakkab silmavesi iga väiksemagi asjakese pärast lahmama ja ta ei saa aru, mispärast see teistel sedasi ei ole?
Miks on kõik ümberingi küll nii hingetud, neil nagu polekski südant sees.
Aga äratulek oli muidugi kurb, sest ei tea, mis siis veel ühe kaitsetu naisterahva meele haledaks peaks tegema kui mitte lahkumine kodust, kus oled elanud oma nelikümmend aastat, ja eks eriti hull ole asi Alma jaoks veel ka seepärast, et ta pole oma elus kodust suurt kaugemale saanudki. Õigupoolest ei ole Alma oma elus kuhugi saanud, sest kuhu sa hing loomade juurest ikka lähed, nood nõuavad ju igapäevast hoolt. Nii ongi tema elu möödunud sedasi, et kõige kaugemateks kohtadeks, kus ta käinud, on Tartu ja Võru – kui mitte arvestada, et umbes kolmkümmend aastat tagasi sai ka korra Riias loomaaias ära käidud.
Aga seegi paaripäevane sõit oli nagu suure murepilve sisse minek, sest juba paar tundi pääle alevist väljasõitu oli teda hakanud vaevama, et kas on nüüd ikka kodus kõik sedasi, nagu peab olema? Vanamees oli tol korral küll koju jäänud, aga ega temast siis igasugu toimetuste juures õiget nahka polnud ja nii oligi kõik see loomaaed ja Alma elu pikim reis olnud üksainuke suur mure ja vaev, sest ta ju ei teadnud, mis on kodus, kuidas seal on ja kas seal üldse enam midagi on? Igatahes oli ta teise päeva hommikuks juba päris ahastuses ja terve järgnenud päeva polnudki ta õieti midagi muud teinudki, kui vaid tönninud ja ennast siunanud, et üldse sai ette võetud sihuke arutu reis , mis teda kodust nii kauaks ja kaugele on viinud.
Aga kõik laabus siiski hästi, koju tagasi jõudes oli näha, et kõik on kombes ja just sedasi, nagu peab. Ometi oli Alma siis otsuse vastu võtnud – enam ta oma elus küll nii hullu tükki ei hakka tegema, et oma armsate elajakeste juurest nii kauaks ja nii kaugele läheb. Mille jaoks tal seda tarvis peaks olema, kui ta sellest nagunii miskit pääle südamevalu ei saa?
Mõned korrad on ta muidugi ka tütre pool käinud, tolle elamist üle vaatamas. Ja ongi kõik. Needki käigud olid aastate eest, siis, kui vanamees veel elas ja teda sai koju jätta, et ta loomade eest hoolt kannaks. Nüüd pole vanameest juba kuus aastat elavate kirjas ja selle aja vältel pole Alma kodust kaugemale liikunud. Vähemalt mitte vabatahtlikult. Tartu haiglas ta eelmisel suvel muidugi oli, aga sinna teda viidi, kasutati tema meelemõistuseta olek lihtsalt ära.
Nii et kui aus olla, siis pole tema, Alma, oma kodu ümbritsevast kümnekilomeetrilise läbimõõduga sõõrist õieti välja saanudki. See ring on juba pea kaheksakümmend aastat olnud tema maailm ja kokkupuuteid muu ilmaga pole õieti olnudki, või kui, siis ainult raadio, televiisori ja telefoni vahendusel.
Mõnikord teeb see meele päris kurvaks, et peaaegu kogu elu on möödunud nii, et sa pole õieti midagi näinud, aga teisest küljest võttes ei näe Alma ka mingit põhjust, miks ta ringi peaks vedelema ja mööda ilma hulkuma,