Tuli. Henri Barbusse

      I

      NÄGEMUS

      Dent du Midi, Aiguille Verte’i ja Mont-Blanc’i mäetipud vaatavad vastu veretuile nägudele, mis paistavad sanatooriumirõdule reastatud vaipade alt.

      Nikerdatud puuvõrega terrass, mida kaitseb tuule ja vihma eest klaassein, asetseb haiglapalee teisel korral. See nagu ripuks eraldatult ruumis maailma kohal.

      Punased, rohelised, havannapruunid või valged peenvillased vaibad, mille alt vaatavad kiirgavate silmadega kõhnad näod, on liikumatud. Lamamistoolidel valitseb vaikus. Keegi köhib. Siis ei kuuldu enam muud kui korrapäraste vaheaegade järel pööratavate raamatulehtede kahinat, mõne tasase küsimuse ja vastuse sosinat naabrite vahel; aeg-ajalt sabistab terrassi käsipuul tiibu mõni julgem vares, kes on lahku löönud läbipaistvasse mõõtmatusse musti roosikrantse joonistavatest parvedest.

      Vaikus on seaduseks. Pealegi on need rikkad ja iseseisvad inimesed, kes samast õnnetusest tabatuina on tulnud siia igast ilmakaarest, kaotanud harjumuse kõnelda. Nad on süvenenud iseendasse ning mõtlevad oma elu ja surma üle.

      Teenija ilmub rõdule; ta sammub vaikselt oma valges riietuses. Toob ajalehed ja jaotab need laiali.

      „Nüüd on see sündinud,” ütleb too, kes lehe avas esimesena, „sõda on kuulutatud.”

      Ehk küll seda oodata oli, põhjustab uudis ometi mingi hämmelduse, sest need, kes seal viibivad, aimavad selle määratut ulatust.

      Need targad ja haritud inimesed, kelle vaimu on süvendanud kannatus ja mõtiskelud, kes on eraldatud kõigest ümbritsevast ning peaaegu elustki ja kes on nii kaugel muust inimkonnast, nagu oleksid nad juba järeltulev põlv, vaatavad kaugusse, elavate ja hullude maa poole, millest nad aru ei saa.

      „See on kuritegu Austria poolt,” ütleb austerlane.

      „Või Inglismaa poolt,” ütleb inglane.

      „Loodan, et Saksamaa võidetakse,” ütleb sakslane.

      Nad kohendavad endid vaipade all ja patjadel mugavamalt, vaatega vastu mäetippe ja taevast, ent hoolimata avaruse selgest puhtusest on vaikus täis äsja toodud teadet.

      „Sõda!”

      Mõned neist, kes seal lamavad, katkestavad vaikuse ja kordavad poolkuuldavalt seda sõna; nad mõtlevad, et see on uue aja ja võib-olla kõigi aegade suurim sündmus.

      See teade manab mingi segase ja salapärase kangastuse kirkale maastikule, mida nad ainiti vaatlevad.

      Oru vaiksed kaugused, mida roosipuhmastena ehivad helepunased külad ja sametised karjamaad, mägede võrratud laigud, kuuskede tume pits ja igilume valge sakiline kontuur, elustuvad inimeste liikumisest.

      Inimhulgad askeldavad selgesti eraldatavate kogudena. Üksteise järel valguvad väljadele rünnakulained ja jäävad siis liikumatuks; majad on lõhki rebitud otsekui inimkehad ja linnad samuti kui majad; külad paistavad heledate kildude murruna, nagu oleksid nad taevast maa peale langenud; surnute ja haavatute kohutavad koormad annavad lagendikule uue ilme.

      Nad näevad kõiki neid rahvaid, keda on närinud tapatalgud ja kes oma südamest lakkamatult rebivad välja uusi jõurikkaid ning vereküllaseid sõdureid, ja nad jälgivad seda elavate juurdevoolu surma jõkke.

      Põhjas, lõunas, läänes – kõikjal kauguses käivad lahingud. Kuhupoole ka pöörduda, pole ühtki sihti, mille lõpus ei oleks sõda.

      Üks kahvatuist vaatajaist arvutab ja loendab küünarnukile toetudes praegusi ja tulevasi sõdijaid: kolmkümmend miljonit sõdurit. Keegi teine, nähes silme ees veresauna, kogeleb:

      „Kaks teineteisega võitlevat armeed on üksainus suur sõjavägi, kes tapab iseennast.”

      „Seda poleks tohtinud teha,” ütleb reas esimesena lamaja sügav hauatagune hääl.

      Kuid keegi lausub:

      „See on Prantsuse revolutsiooni taassünd.”

      „Häda troonidele!” kuulutab kellegi teise sosin.

      Kolmas lisab:

      „See on võib-olla viimne sõda.”

      Tekib vaikus, siis libiseb värin üle mõnede otsaesiste, mis on veel kahvatud võikast öisest tragöödiast ja kaetud unetuse higiga.

      „Lõpetada sõjad? On’s see võimalik? Lõpetada sõjad? Maailma haav on parandamatu.”

      Keegi köhib. Siis ujutab selle nägemuse üle endine määratu rahu päikesepaistelistel niitudel, kus mahedalt hiilgavad läikivad lehmad; rahu vallutab tumedad metsad, rohelised nurmed ja sinised kaugused, kustutades tulekuma, millest süttib ja variseb rusudeks vana maailm. Ääretu vaikus neelab maailma sünge vihkamise ja kannatuse korina. Vestlejad sulguvad üksteise järel endasse, mõeldes ainult oma kopsude saladusest ja oma keha päästmisest.

      Ent kui õhtu hakkab orgu laskuma, puhkeb Mont-Blanc’i massiivil äike.

      Sel ohtlikul õhtutunnil, mil tuule viimased lained näivad ulatuvat avara rõduni, selle sadamani, kuhu nad on põgenenud, on väljaminek keelatud.

      Need raskesti haavatud, keda uuristab sisemine haav, haaravad silmadega loodusjõudude mässu. Nad vaatavad, kuidas mäe kohal prahvatavad äikeselöögid, merena üles paisates lamedaid pilvemasse ja iga raksatusega õhtuhämarusse heites tulejoa ning pilvesamba. Nad tõstavad oma kahvatud sissevajunud põskedega näod, et jälgida kotkaid, kes tiirlevad taevas ja vaatlevad maad kõrgusest läbi udukoonalde.

      „Lõpetada sõda!” ütlevad nad. „Lõpetada äikesetormid!”

      Ent maailma künnisele asetatud vaatlejad, kes on puhastunud parteikirgedest ja vabanenud eelarvamustest, kitsarinnalisusest ning pärimuste kammitsast, tajuvad alateadlikult eluprobleemide lihtsust ja aimavad avanevaid võimalusi.

      Viimane rea lõpus hüüab:

      „All on näha midagi roomavat.”

      „Jah… need on nagu elavad olendid.”

      „Mingisugused taimed…”

      „Mingisugused inimesed.”

      Nüüd näib neile äikesetormi