Tuli. Henri Barbusse
kanalid on vöödiliseks muutnud ja mida uuristavad veeaugud, on ääretu, ja merehädalisi, kes püüavad sellest mülkast välja roomata, on tohutu hulk… Ent kolmkümmend miljonit orja, keda roim ja eksimus selles porisõjas üksteise otsa on paisanud, tõstavad oma inimliku näo, kus viimaks ometi on idanema hakanud tahe. Tulevik on orjade kätes, ja on ilmne, et liit, mille kord omavahel sõlmivad need, kellede hulk ja viletsus on lõpmatu, loob vana maailma uueks.
II
MAA SEES
Avar kahvatu taevas täitub äikesemürinast: iga välgusähvatus toob ühtäkki nähtavale punaka helgiga langeva tulesamba hääbuvas öös ja suitsusamba algava päeva puhtes.
Seal kõrgel, väga kõrgel, väga kaugel tõuseb kaares kohutav linnuparv silmitsema maad; linde ei ole näha, kuid on kuulda nende võimsat ja katkendlikku hingamist.
Maa! Koidu aeglases trööstitus valguses hakkab paistma kõnd, määratu ja täis vett. On näha laukaid ja mürsulehtreid, millede veepinda puudutab varase hommiku terav tuul, pannes selle värisema. Viljatuil väljadel paistavad jäljed, mille on uuristanud väeosad ja öised voorid, muutes maa vöödiliseks. Ähmases valguses hiilgavad vooride jäljed nagu raudteerööpad. Siin-seal porihunnikuis vedeleb murtud teibaid, ristikujulisi purustatud harudega siile ja puhmastena segipaisatud okastraadipuntraid. Oma mudaste seljandikega ja porilompidega näib see väli mõõtmatu halli kangana, mis hõljub mere kohal ja on kohati vette vajunud. Vihma ei saja, kuid kõik on märg, nõretav, uhutud, üle ujutatud, ja kahvatu valguski näib nagu tilkuvat.
Paistab pikk kraavide võrk, kuhu kuhjuvad ööpimeduse jäänused. Need on kaevikud. Nende põhi on kaetud kleepuva savikihiga, millest tuleb jalgu iga sammu järel nätsudes lahti kiskuda. Varjendite ümber haiseb öisest kusest. Ka varjendite avaused lehkavad nagu suud, kui möödudes nende kohale kummarduda.
Näen varje neist horisontaalseist kaevudest välja ronivat ja määratute vormitute tompudena liikuvat nagu tatsavad ja urisevad karud. Need oleme meie.
Oleme sisse mähitud nagu polaarmaade elanikud. Villased riidetükid, vaibad ja kotiriie katavad meid üleni ja ümardavad veidralt. Mõned ringutavad ja haigutavad pärani sui. Võib näha porivermetega kaetud punetavaid või kaameid nägusid, kust tungivad esile uduste ning poolenisti kinni kleepunud silmade öölambid ja kus vohavad pügamata habemepuhmad või mustendavad ajamata karvatüükad.
Tak-tak-tak! Põmm! Püssipaugud, pommitamine. Kõikjal meie kohal ragiseb või müriseb pikkade valangutena või üksikute raksatustena. See sünge ja leegitsev äike ei vaibu kunagi, mitte kunagi. Oleme maetud igavese lahinguvälja rüppe. Rohkem kui viisteist kuud, tervelt viissada päeva, kestab siin maailma nurgas, kus me viibime, lakkamatu püssituli ja pommitamine hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Aga me kuuleme seda vaid siis, kui jääme kuulatama, niisamuti nagu me endistel aegadel, peaaegu muinasjutulises minevikus, ei kuulnud oma kodudes seinakella tiksumist.
Maa seest ilmub nukunägu tursunud laugude ja nii verevate põsenukkidega, nagu oleks sinna kleebitud punasest paberist ruudukesi; ta avab ühe silma, siis mõlemad; see on Paradis. Magades oli ta pea kinni katnud presendiga, mille voldid on jätnud ta paksudele põskedele triibulised jäljed.
Ta laseb oma väikestel silmadel ringi käia, näeb mind, viipab mulle ja ütleb:
„Üks öö on jällegi seljataga.”
„Jah, aga kui palju seesuguseid tuleb meil veel läbi teha?”
Ta tõstab taeva poole oma ümarad käsivarred. Vaevaliselt hiivab ta end varjenditrepist üles ja ongi minu kõrval. Ta komistab ühele maas poolpimedas istuvale ähmasele inimkogule, kes end raevukalt kratsib, ise kähisevalt oiates. Vaarudes jalgel nagu pingviin, koperdab Paradis eemale nii hästi-halvasti kui suudab ja kaob veeuputusaegsesse ümbrusse.
Vähehaaval eralduvad inimesed urgastiku pimedusest. Nurkades kujunevad tihedad varjukobarad, siis hakkavad need udused inimkuhilad end liigutama ja lagunevad koost. Nüüd võib neid juba üksikult ära tunda.
Seal on üks, kes ronib välja, vaip kottmütsina üle pea. Ta näib mingi metslasena või pigem metsinimese liikuva telgina, mis taarub paremale ja vasemale. Lähedusest on paksu kootud räti raamistuses näha joodkollast näolappi mustade laikudega, sisselöödud nina, punakaid vidus hiinlasesilmi ja väikesi vurrutuuste, karedaid ja niiskeid nagu hari.
„Näe, Volpatte! Kuidas läheb, Firmin?”
„Küllap ta läheb ja küllap ta tuleb,” ütleb Volpatte.
Tema kõne on raske ja venitatud, mida ta kähisev hääl veelgi rõhutab. Ta köhib.
„Nüüd olen küll päris tõsise paugu saanud. Öist rünnakut kuulsid? Küll pommitasid jäledalt. Tuli nagu rahet!”
Ta nuuskab ja pühib käisega oma lössis nina. Siis topib ta käe vihmamantli ja kuue alla, otsides oma ihu, ja sügab end.
„Tükki kolmkümmend kõrvetasin neid küünla peal,” uriseb ta. „Suures varjendis maa-aluse käigu kõrval, seal on neid kui merd. Nägin neid õlgedes jooksmas nagu praegu sind.”
„Aga kes siis ründasid, bošid või?”
„Bošid ja meie ka. See oli Vimy kandis. Vasturünnak. Kas sa’s midagi ei kuulnud?”
„Mitte kui midagi,” vastab minu eest paks Lamuse, härgmees. „Norskasin. Olin eile öötööl.”
„Aga mina kuulsin,” ütleb väike bretoonlane Biquet. „Magasin halvasti, või õigemini: ei maganud üldse. Mul on isiklik varjend. Näete, toosama reo seal.”
Ta osutab piklikule süvendile maapinnas, kus õhukesel sõnnikukihil on parajasti ruumi ühele inimesele.
„Ja pealegi ei kõlba see kuhugi,” jätkab ta, vangutades oma tahumata kivi taolist väikest pead, milles on midagi lõpetamatut. „Ma ei saanud sõbagi silmale, olin just tukastamas, aga siis tuli vahetuselt 129. ja ajas mind üles. Mind äratas mitte müra, vaid lehk. Jah! Kõik need poisid oma jalgadega minu sihverplaadi kohal! Nina ei pidanud vastu, ärkasin.”
Tunnen seda. Sageli olen ka ise kaevikus ärganud sellest raskest haisulainest, mida liikuv väeosa endaga kaasa veab.
„Kui see vähemalt täisidki tapaks,” ütleb Tirette.
„Vastupidi, see nuumab neid,” tähendab Lamuse, „mida rohkem sa poris püherdad, mida enam sa haised, seda priskemalt sa neid saad!”
„Oli õnn,” jätkab Biquet, „et nad mind oma haisuleiliga üles äratasid. Nagu ma sellele paksmaole praegu seletasin, avasin oma silmaklapid just õigel ajal, ja sain veel kinni rabada presenditükist, mis kattis mu auku ja mida üks neist reodest tahtis ära hiivata.”
„129-ndas on puha närakad koos.”
Meie jalge ees kaeviku põhjas märkasime mingisugust inimkogu, kes hommikuvalguses ei olnud hästi nähtav; ta oli sülle haaranud kogu oma riietekupatuse ja raputas end kükitades. See oli isa Blaire.
Ta väikesed silmad pilkusid üleni tolmukorraga kaetud näos. Hambutu suuava kohal moodustasid vurrud tiheda kollaka tuusti. Käed olid hirmuäratavalt räpased, nende seljad mustendasid, nagu oleksid nad karvadesse kasvanud; peopesi vooderdas hall koorik. Kogu ta mullast krobeline ja sammaldunud isik levitas vana kastruli lõhna.
Kuigi oli ametis oma ihu kratsimisega, vestles ta ometi suure Barque’iga, kes veidi eemale hoidudes ta kohale kummardus.
„Ega’s ma eraelus nii räpane olnud,” ütleb Blaire. „Muidugi. Eraelu peaks sind seakombel muutma!” vastab Barque.
„Sinu õnn!” trumpab Tirette omakorda üle. „Muidu teeksid sa oma eidele ainult pisikesi neegreid!”
Blaire vihastas. Ta kulmud tõmbusid kipra lauba all, kuhu oli kuhjunud mustust.
„Ära nori! Mis sa’s mõtled? Praegu on sõda. Kas sina, uba, arvad, et sõda sinu lonti ja kombeid ei muuda? Vahi ennast, sa ahvinägu, vahi, va kannikanahk. Küll peab inimene ikka peast soe olema, kui ta sihukest möga suust välja