Usk on uskmatus. Jaan Kaplinski
selle kõrvale, ehitab selle ette tõkke, tõkke olemasolu, usu olemasolu jääb meenutama ebakindlust nagu püss riidekapis tuletab meelde, et röövlid on olemas.
Võibolla ei ole korrektne nimetada paradoksideks olukordi, millele sattume tihti seal, kus tahame leida lihtsat ja ühest hinnangut inimestele, riikidele, ideoloogiatele, otsustada, kas nad on head või halvad. Ilmselt on meil suur vajadus seda teha: kui teame, “mis on hea ja mis on paha”, on meil palju mugavam elada ja tegutseda. Ega ilmaaegu ole maailmareligioonides see hea ja halva vahe tegemine hoolikalt paigale pandud. Kui aga peame selle üle otsustama oma peaga, osutub see enamasti võimatult raskeks. Meile võib näiteks väga meeldida Iisrael, tema demokraatlik riigikord, kultuuritase, sotsiaalhooldus, sõnavabadus ja tema sünnilugu, kus on nii palju entusiasmi, vaprust ja poliitilist tarkust. Siis aga tulevad meelde viimase aasta sündmused, palestiina laste tulistamine, vangide piinamine, millest Amnesty International on toonud veenvaid tunnistusi, ning viimaks terve olukorra vastuolulisus. Küsime endalt, kellel on siis ikkagi õigus Palestiinale, ja ei oska sellele vastata, kui tahame olla ausad ja objektiivsed. Kui tahame olla vabad usust, Palestiina kuulumine juutidele on ju aga kõigepealt usu asi, mida paljud kristlased nendega jagavad, mis muslimitele aga on vastuvõtmatu ja hiinlastele või jaapanlastele arusaamatu. Me ei saa otsustada, kas Iisrael on hea või paha. Me saame emba-kumba ainult uskuda. Või siis üldse loobuda sellele mõtlemast.
Iisraeliga omajagu seotud on niisugune nähtus nagu kristlus kõigi oma kirikute ja vooludega, mis omavahel ei ole sugugi alati hästi läbi saanud. Koolis ja ülikoolis õpetati meid, et kristlus nagu igasugune religioon on kahjulik nähtus, on ideoloogia, moonutatud teadvuse väljendus, mis ei lase inimesel objektiivselt tunnetada tegelikkust, vaid asendab selle moonutatud pildiga, mütoloogiaga ja lepitab inimese sellega, millega leppida ei tohiks. Kristlus oli revolutsioonilise õpetuse vastand, kristlus tahtis kehtivat korda säilitada, uimastades inimeste mõistuse ja pärssides tema võitlustahet.
Samal ajal õppisime ka seda, kuidas tuhandeid aastaid kõik revolutsioonilised liikumised Euroopas ja mujal on toimunud kristlikute loosungite all ja kui tihedalt on marksism ise oma lähtekohtades seotud kristlikute sektide revolutsiooniliste õpetustega. Ning et vastuolu oleks täielik, võisime veenduda ka selles, et see, mida serveeriti revolutsioonilise õpetusena, tegeles peamiselt kehtiva “nõukogude” korra apologeetikaga, esinedes siis rohkem reaktsioonilise religiooni kui revolutsioonilise õpetuse funktsioonis.
Pole ime, et paljud meist, leides, et meid on petetud, tegid pöörde ja leidsid, et tegelikult on marksism halb õpetus, mis purustas Euroopa kultuuri ja inimsuse alused, mis oli rajanud kristlus, et meil tuleb tagasi minna kristluse, kümne käsu, mäejutluse ja kiriku juurde, et lahendada oma eetilised, sotsiaalsed ja ökoloogilised hädad. Kes nii arvavad, ei tea muidugi paljut kristluse ajaloost, mis on ju sama verine kui kommunismi oma ja kus kristlased on isekeskis, saati veel muu-usuliste vastu olnud palju õelamad ja halastamatumad kui paljud paganad. Nii võigast inimeste vaimse ja füüsilise hävitamise meetodit kui inkvisitsioon ei ole suutnud välja mõelda keegi enne katoliku munki, dominikaane ja frantsiskaane, kes on kahtlemata teinud väga palju inimsuse ja kultuuri edendamiseks maailmas. Võidakse muidugi väita, et inkvisitsioon ja muu võigas ja ebameeldiv ei olnud tegelikult kristlik, vaid kristlusse eksikombel sisse toodud. Võidakse väita, et kristlus on ideaal, mille poole meie rumalad ja ekslikud inimesed püüame, eksides, hälbides ja tagasi langedes, kuid ometi edukamalt kui need, kellel seda ideaali ei ole – paganad. Paraku ei pea seegi väide vett. Ei ole võimalik tõestada, et kristlased oleksid oma käitumiselt arvestatavalt paremad vanadest roomlastest, hindudest, hiinlastest või inkadest. Julmust ja halastust, jõhkrust ja inimlikkust, tarkust ja rumalust leiame igalt poolt, olgu tegu kristliku või mittekristliku ühiskonnaga. Ja kui kristlus on ideaal, mida me ei ole (veel?) saavutanud, võib muidugi küsida, mis niisugune ideaal väärt on. Neile, keda kristluse poole kallutab tema esteetiline ülevus, näiteks keskaja kirikud ja kirikumuusika, ei tule loomulikult pähe, et sellal, kui Euroopas ehitati suurejoonelisi katedraale ja komponeeriti kauneid missasid, lõhkusid vaimulikud Ameerikas ja mujal sealseid sakraalehitisi, põletasid pühasid raamatuid ja raiusid maha pühi salusid – see oli nende meelistegevusi näiteks Eestis läbi sajandite. Ka kristluse ja mitmete “paganlikkude” religioonide ökoloogiliste tagajärgede võrdlus ei anna enamasti plusspunkte mitte kristlusele, vaid pigem Eesti või Guatemala paganatele. Sellest kõigest on üks lihtne ja loomulik järeldus: kristlus nagu igasugune muu religioon või filosoofia on hea ja õige sellele, kes temasse usub, muidu ei saa tema paremust kuidagi tõestada.
Nagu juba olen kirjutanud, on minu meelest eestlaste kõige suurem usk praegu usk Eesti Vabariiki. Eesti Vabariik on meile hea ja püha, kõik, kes ja mis on olnud tema vastu, on paha. Oma vastumeelsuses enamlastest interventide vastu ja sinimustvalge keelustanud punalipukandjate vastu oleme valmis uskuma, et meie põhivaenlane ongi olnud enamlus, et marksism on kurjuse õpetus, millest meile on tulnud ainult häda. Kui usume nii, oleme muidugi unustanud, et Eesti Vabariik sai tekkida ainult tänu Vene revolutsioonile, mille läbiviijate radikaalsem tiib, kuhu kuulusid bolševikud, oli valmis (mis motiividel, pole siin nii oluline) lõhkuma Vene impeeriumi, mille terviklikkus oli püha kõigile teistele Vene poliitikutele. Kui punalipp poleks võitnud Peterburis, ei oleks sinimustvalge kunagi saanud riigilipuna lehvida Tallinnas…
Neist näidetest peaks piisama. Olen püüdnud nendega illustreerida oma arusaama, et maailm on arusaamatu, paradoksaalne ja me ei suuda teda mõista, mahutada ühte teooriasse, me ei suuda mõistusega valida üht filosoofiat, üht religiooni. Kõigis meie valikutes on usul oluline osa. Teisiti vaadates võib öelda, et inimese kokkupuude tõega on ühtaegu tema kokkupuude talumatute asjade, surma, lahendamatute probleemide ja paradoksidega. Meie kokkupuude tõega on pigem kokkupõrge tõega, valus, traumeeriv kogemus. Ma arvan, et selle traumeeriva tõekogemusega on meil kõige rohkem tegemist puberteedieas, kuid ka enne ja pärast seda. Ma arvan ka, et sellele kogemusele reageerime mitmel viisil ja see, kuidas keegi meist seda teeb, määrab väga palju tema hilisemas elus. Tõega kokku puutunud inimene vajab kindlasti ravi. Millise raviviisi igaüks meist leiab, sõltub nii temast endast kui tema sotsiaalsest ja kultuurilisest keskkonnast.
MEELELAHUTUS, USK JA VABADUS
Ma arvan, et inimesed on tegelikult paremad ja targemad, kui nende jutu ja tegude järgi võiks arvata. Rumaluses ja kurjuses on ikka suur annus hirmu selle ees, mida eespool nimetasin kokkupõrkeks tõelusega. Usk ja unustus on kaks põhimeetodit, mis aitavad meil tõelust ignoreerida, asendada tõelus millegi meile sobivamaga, pehmemaga, inimsõbralikumaga. Ei usk ega unustus ei ole tingimata agressiivsed, ei ründa tõelust, kuigi eriti usk on tihti agressiivsust soosinud.
Agressiivsust sünnitab hirm, olgu see siis noore inimese hirm elu ees või inkvisiitori hirm oma maailma kokkuvarisemise või segaseks muutumise ees. Selles mõttes on agressioon alati kaitse, ka siis kui ta mõjub palja motiveerimata sadismina nagu palju peksmisi ja tapmisi tänapäeva maailmas.
Mida kardetakse kõige rohkem? Loomulikult surma ja kannatust, aga kuna inimestele on saanud selgeks, et elu igal juhul viib surmale ja kannatustele ning et mõistus tuletab meile seda halastamatult meelde, kardame tegelikult ka elu ja mõistust. On raske olla agressiivne surma ja valu vastu, lihtne aga elu ja mõistuse vastu. Inimene erineb teistest imetajatest ka selle poolest, et on hoopis enam valmis oma liigikaaslasi hävitama ning piinama. Vaevalt saab seda seletada teisiti kui inimese õnnetu teadlikkusega omaenda surelikkusest ja sellest siginud ambivalentse suhtumisega elusse. Me armastame ja vihkame elu. Oleme valmis seda hoidma ning kaitsma, aga ka hävitama, nagu ajalugu on nii veenvalt näidanud.
Ambivalentne on ka meie suhtumine mõistusse. Tahaksime olla targad ja palju teada, aga meil on ka hirm teadmise ees, sest teadmine toob surma ja valu meile ligemale. Ning pole siis ime, et teadjad, teadmamehed ja teadlased on olnud ikka kõige imetletumate, kardetumate ja vihatumate olevuste hulgas. Piir hea teadmamehe vahel, keda austame, ja halva teadmamehe vahel, keda kardame, on õige kõikuv ja sageli on nad kõik pidanud kandma sama saatust. Võib muidugi küsida, kui palju halbu teadmamehi, kurje nõidu tegelikult üldse olemas on olnud ja kui palju neid on loonud meie hirmunud kujutlus. Ilmselt on süüdistus nõiduses olnud valdavalt õigustus selleks, et millegi poolest silmapaistva inimesega arveid õiendada. Eks käitunud hitlerlased ja stalinistid teadlaste, kirjanikkude