Usk on uskmatus. Jaan Kaplinski
süüdistuste vastu kaitsta. Oma õigust saab kaitsta ikkagi kõige tõhusamalt mõistusega, kuidas kaitsta aga mõistust ennast, kui ta kuulutatakse kahtlaseks või vaenulikuks jõuks?
Peale teadmameeste, nõidade ja intellektuaalide on kõige imetletumad, ent ka kõige kardetumad ja tagakiusatumad inimesed olnud naised, eriti muidugi oma välimuse või mõistuse poolest väljapaistnud naised. Kuna naine on loomu poolest lähemal elu tekkimisele – sünnile, on kerge näha temas elu enda vastakate omaduste peamist kandjat ning kanda temale üle meie kaksipidine suhtumine elusse. Paljudes kultuurides Hiinast Euroopani on suhtumine naisesse olnud tasakaalutu: naist ei ole võetud tavalise inimesena, vaid inimesest ülemana või alamana. Kristlikus Euroopas, kus domineeris usk Kuradisse, seostati naist loomulikult kuratliku väega. Osa meeste poolt loodud kultuurist kannab endas vahel lausa meeleheitlikku püüdu salapärase, jumalikustatud Naise poole või siis sama salapärase demoniseeritud Naise võimu alt ära. Hirm naise ees võib viia vihkamise ja vägivallani nagu filosoof Hypatia lintšimine märatsevate munkade poolt Aleksandrias 415 ning nõidade põletamine Lääne-Euroopas, mis ei toimunud muide põhiliselt mitte “pimedal keskajal”, vaid pigem hiilgaval renessansiajal ja pärast seda. Igatahes aga oli enamik hävitatud nõidadest naised.
Hirm naise ees on siis osa hirmust elu ees ja seostub tihedasti hirmuga seksi ees, mis meid niisama ligi tõmbab ja eemale heidutab nagu elu ja tarkus. Taas on paljudele kultuuridele omane kujutelm naisest kui ülimalt seksuaalsest olendist, kusjuures seksi mõistetakse tüüpiliselt mehelikul viisil pelga himuna ja selle kehalise rahuldamisena ega seostata laste saamise või sügava hingelise lähedusega – viimast kohtame viimati veel India tantristlikus traditsioonis ja islami sufi-müstikas. Euroopa traditsioonis on aga märgata püüdu luua kultuur, milles ei oleks midagi naiselikku, mis oleks eemal seksist, sünnist ja surmast, kultuur, kus elu ja inimeste asemel oleks tegemist igaveste kehatute suurustega – ideedega. Pole vist juhus, et ideedeõpetuse looja Platon, kes vist küll oli saanud väga tugevaid mõjutusi Pärsia dualistlikust vaimsuseõpetusest, pooldas pederastiat – nii püüti Kreekas naine välja jätta ka armastusest, pagendada kaugele tõelise tõeluse ääremaadele. Meeles tasub pidada ka seda, et sajandeid Euroopas peremeest mänginud ja vaimu valitsenud kirik on samuti eksklusiivne meeste seltskond – naisi aktsepteeritakse katoliku kirikus tänini vaid abipersonalina, kõik võim kuulub vallalistele meestele. Analoogset naiste diskrimineerimist tunneb islam, osalt hinduism ja buddhism ning mitmed loodusrahvaste religioonid. Naisesse (ja seksi) on paremini suhtunud tantrikud Indias ja taoistid Hiinas.
Kõigil neil puhkudel on tegemist naiste alavääristamisega usu mõjul. Küllap on olemas ka kultuure, kus usk on naise alandamise asemel teda ülendanud, tõstnud mehest kõrgemaks üliinimeseks. Võibolla kohtame sellise suhtumise kajastusi vanades müütides ja jumalannade kultuses, mis muistses Lähis- ja Kesk-Idas oli veel väga mõjukas ning sisaldas orgiastilisi jooni. Seksuaalakt võis seal olla osa rituaalist, jumalateenistusest, midagi, mis väga riivas ja raevu ajas juudi prohveteid ning mis kristlaste ning muslimite poolt lõplikult likvideeriti. Templiprostitutsiooniks nimetatud nähtus kestis kõige kauem Indias, kus tema seletus oli sama lihtne kui muistses Mesopotaamiaski: templinaine personifitseeris jumalannat, vahekord temaga oli vahekord jumalannaga ja tõi inimesele õnnistust, kui oli läbi viidud nii nagu tarvis.
Suur osa sellisest hirmust naise ees ja naiste vastu suunatud agressiivsusest on nüüd küll jäänud minevikku koos kultuuriga, milles inimene leidis arusaamatu ja paradoksaalse maailmaga kokku põrgates peamise toe usust, usust maailma ratsionaalsusse, tähendusse ja jumalikkusse. Praegu elame kultuuris, kus inimese suhtumist maailma ja elu tõesse valitseb unustus, püüd kõige sügavamatest ja valusamatest asjadest mööda vaadata, kõige rängemad probleemid teadvustamata ja sõnastamata jätta.
Unustus lähtub samast kust usk – arusaamast, et elu on kole ja maailm arusaamatu ning ebasõbralik, puberteediea kogemusest, mida võiks võrrelda sünnitraumaga ning ehk isegi nimetada teiseks sünnitraumaks, traumaks, mis tabab meid päris inimeseks, täiskasvanuks saades. Unustus aga ei püüa anda vastust, olgu või võltsvastust küsimusele, mis siis tegelikult on, unustus ei vaja tõde ega usku, vaid ainult unustust. Kui usklik leiab lohutuse usus, et surm ei ole tema isiksuse lõpp, vaid teda ootab uus elu teistsuguses tegelikkuses, siis unustuse otsija, tavaline tänapäeva inimene ei taha lihtsalt surmast midagi teada, ta püüab surma unustada, teadvuse ääremaadele tõrjuda. Kui ta ka loeb või vaatab kinos romantilisi pilte kaunist surmast, ei tähenda see veel, et ta usuks, et surm ongi niisugune õrn suikumine või kangelaslik langemine. Ta teab, et on olemas kohutavaid piinarikkaid haigusi, inimesi, kes aastaid vaevlevad valudes ja mädanevad elusalt kroonikute haiglates. Ta teab seda, aga ei taha sellele mõelda, eelistab tõele fiktsiooni, kuigi teab, et see on fiktsioon. Kui otsime paralleeli folkloristikast, tuleb kohe meelde inimeste vahekord muinasjuttudega, mida samuti mõnuga kuulatakse ja millel on samamoodi kompensatoorne funktsioon: vaesele inimesele meeldivad kõige enam muinasjutud kuningapoegadest ja kuningatütardest või siis lood sellest, kuidas vaene rikkaks sai. Usk on siis nagu inimeste suhtumine saagadesse, muistenditesse, mida valdavalt peetakse tõestisündinud lugudeks ja mida sünnib ohtralt ka tänapäeval. Muide on rootsi folkloristi Bengt af Klintbergi andmetel näiteks üks niisugune tänapäeva muistend lugu noormehest, kes sai oma öiselt partnerilt AIDSi, millest too teatas peeglile huulepulgaga kirjutatud lausega “Tere tulemast AIDS-klubisse!” Lugu on ilmunud eesti keeles Nooruses tõestisündinud loo pähe.
Nagu on olemas üleminekuvorme muistendite ja muinasjuttude vahel, on olemas ka pidev üleminek usu ja unustuse vahel. Ei ole olemas puhast unustust ega puhast usku, nad on omavahel põimunud. Tänapäeva valgustatud kristlane võib pidada suurt osa Vanas Testamendis kirjapandust muinasjutuks, usub aga kindlalt osa Uues Testamendis seisvast. Fundamentalist keeldub üldse tunnistamast, et Piiblis on muinasjutte. Mõlemad aga võivad leida Piiblist lohutust ja unustust.
Unustusel on passiivne ja aktiivne aspekt. Puhtalt passiivset unustust otsib see, kes võtab unerohtu, et jääda magama ja pääseda painavast tõelusest või painavatest mõtetest. Või see, kes lülitab välja televiisori, kust tuleb ebameeldiv uudis.
Hoopis huvitavam on aga unustuse aktiivne aspekt, meie püüd asendada ebameeldivat meeldivaga, luua tüütule tõelusele alternatiivne maailm, kus ei ole vaevalisi probleeme, paradokse, julma ja mõttetut kannatust. See maailm peab olema tegelikule piisavalt sarnane, ei tohi olla liiga lihtne – muidu muutuks ta meile igavaks ja ei täidaks oma ülesannet. Ta peab suutma köita meie tähelepanu, anda tööd meie intellektile ja toitu meie emotsioonidele.
Sellise alternatiivse maailma elemente on terves kultuuris. Hollandi kultuuriloolane Johan Huizinga on kirjutanud raamatu Homo ludens, kus ta tohutu näitevara põhjal püüab tõestada, et kultuur on tekkinud mängust ja sisaldab nüüdki ohtralt mängulist. Meie vaatepunktist on mäng oluline sellepoolest, et ta on tegeliku elu mudel, ei sisalda aga elu traagilisi ja paradoksaalseid jooni. Mängus tekkivad probleemid võivad olla keerulised, kuid üldjuhul nad lahenevad. Nii võib inimene osa oma elust kulutada mängule, pääsedes nii kokkupõrgetest tõeluse teravate nurkadega. Mäng, olgu hasartmäng, male või jalgpall, võib muutuda elu sisuks, asendada selle, mida võime tingimisi nimetada eluks endaks, mis aga paljude tänapäeva Läänemaailma inimeste jaoks on vähehaaval jäämas elu ääremaadele, kaotamas tähendust, muutumas lühisõnumiks ajalehes spordi ja reklaami vahel või televiisoris samasuguses naabruses.
Mängule vastandame tavaliselt päris elu. Mis pole mängult, on päriselt. Need kaks poolust sõltuvad teineteisest ja nähtavasti peab nende vahel olema tasakaal: vajame seda, mis oleks tõsine, oleks päris, ja vajame ka mängulist, seda, mis oleks mängult. Erinevates kultuurides ja subkultuurides on mängulise ja tõsise vahekord olnud erinev. Mitmed sektantlikud kollektiivid on püüdnud mängulist oma käitumisest välja tõrjuda: nii võitlesid Eestiski vennastekogudused tantsu, ilmaliku muusika ja vist ka kirjude riiete vastu – viimast tegid igatahes maltsvetlased. Lestadiaanid Põhja-Skandinaavias ei vaata televiisorit.
Mängulisuse väljatõrjumine elust viib ilmselt ka loovuse hääbumisele: ülitõsiselt elavad sektantlikud kollektiivid ei ole loonud kultuuris midagi eriti olulist. Muidugi ei ole nad seda enamasti ka tahtnud: nende eesmärk on suurest ja patusest kultuurist eemal olla. Siiski ei ole harras tõsidus ainus tõsiuskliku inimese elamisviis –