Valge rinne. Eduard Grosschmidt-Suursepp
– ülemjuhataja Duhhonini ümber, peavad lõpmatuid vaidlusi ja koosolekuid, koostavad uue valitsuse nimekirju ja päästavad, igaüks omal viisil, hukkuvat Venemaad.
Rindelt saabuvad aga samal ajal üha masendavamad teated: kaevikud jäetakse massiliselt maha, toimitakse tuhandeid vägivallaakte ja verist omakohut ohvitseride üle, müüakse mõnekümne rubla eest sakslastele terved patareid, voorid ja moonalaod ning liigutakse ähvardavate rohutirtsudeparvena rindelähedaste linnade kallale.
5. armee rindel astub aga sõjakomissar ning tulevane ülemjuhataja Krõlenko juba omal algatusel sakslastega läbirääkimisse rahu üle ja varsti jõuab Stavkasse hirmusõnum, et uus „Glavkoverh“ kihutab Mogilevi poole terve rongitäie Kroonlinna madrustega.
Bõhhovi vanglas samal ajal ikka veel vangistust kandev kindr. Kornilov, kes asjatult oodanud koos oma kaaslastega ligi paar kuud uurimiskomisjoni lõppotsust ja kohut, astub enamlise võimuhaarangu päevadel veelgi tihedamasse ühendusse Stavkaga, annab Duhhoninile kõigekülgset nõu ja loodab samuti, et asjad võivad veel tublisti paraneda, kui õigest otsast kinni haarata.
Nii soovitab ta Stavka kaitseks Mogilevi tuua tšehhide polkusid, paigutada Poola leegionid Poola rindele, Moskvast ning Petrogradist kõik kasakateüksused saata liinile ja kõva valve alla võtta ka kõik relvalaod, et neid ei tassitaks laiali kojuminevate sõdurite poolt.
Duhhonin vastab, et ta on kõike juba proovinud, kuid igal pool põrganud täielise sõnakuulmatuse vastu, ka tšehhid ja poolakad ei tahtvat enam sõdida ning kasakad liikuvat lõbusate laulude saatel Donimaa poole.
Kui Kornilov seejärel teatab, et niisuguse seisukorra juures temagi ei taha jääda enam ootama, vaid eelistab nüüd ise lõpetada oma poolvabatahtlikku vangistust ja minna samuti Donimaale, kus kindr. Kaledin on valitud Doni atamaniks ning arvatavasti suudab seda põlist vabaduste maad hoida langemast enamluse rüppe palub Duhhonin Kornilovil veel siiski sellega oodata, kuna kardab tema lahkumisega uusi ootamatuid tagajärgi rindeväeosade kergesti muutuvas meelsuses.
Kornilov lubabki veel jääda, kuid kui 18. nov. levib kulutulena teade, et Krõlenko oma madrustega ja mitme teel lisandunud enamlise sõjaväerongiga on mõne tunni pärast Mogilevis, saadab Duhhonin Bõhhovisse sõna, lahkugu Kornilov kõigi kaaslastega sealt nii ruttu kui võimalik ja sinna, kuhu keegi tahab, et vältida julma omakohut nende kallal.
See on liigutav ligimesearmastuslik hoiatus viimase seadusliku ülemjuhataja poolt, kes ise muide otsustanud jääda paigale, korrapäraselt anda uuele „glavkoverhile“ kõik üle ja painutada end „rahva tahte” alla. Suure idealistina usub Duhhonin nimelt viimse hetkeni, et enamlased ei julge panna ta külge kätt, lasevad tal rahuga minna.
Alles eelmisel päeval, 7. novembril, on Mogilevi saabunud rindelt mõned surmapataljonid, et kaitsta ülemjuhatajat ja tema staapi Krõlenko eest, kuid needki on Duhhonin samal päeval rindele tagasi läkitanud sõnadega:
„Ma ei soovi vennavere valamist – minu, üksiku inimese heaolu pärast. Teie tuhanded elud on vajalikud tuleviku Venemaale. Ja kui ka enamlased ei too õiget rahu, olete te ometi kutsutud kaitsma isamaad vaenlase vastu ja asutavat kogu laialiajamise eest.”
Teisi päästes hukkuvalt, karidele kinnisööstnud laevalt jääb ta kaptenina komandosillale kuni lõpuni.
Kui löögipataljonide komandörid manitsevad teda mõelda ka enesele, halastada vähemasti oma perekonnale ja nendegi pärast riietuda rutusti ümber ning istuda autosse, mille nad toonud juba staabi ukse ette, vastab Duhhonin:
„Mul on alati olnud võimalik põgeneda, kuid ma ei tee seda. Tean, et Krõlenko laseb mind vangistada, võib-olla mahagi lasta. Aga see on soldati surm.“
Selles vastuses peegeldub viimase ülemjuhi kogu hingesuurus, aare, millega uhkeldada ei võinud ei Kerenski ega teisedki Venemaa saatuse juhid: sõjamehe kohusetruudus.
19. nov. 1917. a. tormavad Krõlenko jõugud vastupanu leidmata Mogilevi sisse, piiravad silmapilk ülemjuhataja Stavka asukoha ning hetk hiljem lohistab juba salkkond metsikuid, loomastunud madruseid võidukisaga mööda linnatänavaid kindral Duhhonini laipa.
Lipnik Krõlenko vaatab seda pealt külma naeratusega, ei takista sedagi, kui keegi joobnud madrus haarab kõrvalseisva ratsaniku tupest mõõga ning asub sellega mõttetult lömastama laiba nägu.
Rahvas on nii siis avaldanud oma „tahet“…
BÕHHOVI VANGIDE PÕGENEMINE
Bõhhovi vanglas istuvad „kornilovlased“ elavad üle Stavka viimseil päevil ärevaid tunde, kui teatavaks saab enamlaste otsus vägede peakorter täiesti laiali ajada ning ühel hoobil lõpetada ka Kornilovi „mustasajalise“ pesakonnaga, nagu lõõpivalt väljendab Petrogradis ilmuv „Pravda“.
Duhhoninilt sõbraliku hoiatuse saades 18. nov. Mogilevile liginevate Krõlenko jõukude kohta, kutsub Kornilov samal päeval kõik kaaslased kokku ja paneb ette väikeste salkadena ja ükshaaval lahkuda Bõhhovist ning koguneda hiljem Doni kasakate pealinna Novotšerkasskisse. Ammu juba on kasakate saadikud käinud palumas endist ülemjuhatajat, kes muide ka ise sündinud kasakana, et ta lõpetaks oma vabatahtliku vangistuse ja „õiglase kohtu“ ootamise ning siirduks ära koju – Donimaale.
Nüüd tahab Kornilov järgida sellele kutsele. Donimaa on end kuulutanud autonoomseks riigiks Venemaa ühendriikide liidus, on valinud enesele atamaniks kindral Kaledini ning kõigi tunnismärkide järgi näib seal kujunevat ainuke tõsisem kolle punase taudi tõkestamiseks.
See maa on nüüd magnetiks, kuhu tõmbab kõiki, kes ei mõtle sugugi veel alistuda Saksa rahade, juutlike juhtide ning väejooksikute, ärakaranud vangide ja seltskondlike põhjakihtide ristsugutusel ilma sündinud võimule.
Donimaale on läinud endale truuksjäänud kasakatega juba ka kindral Krasnov, samuti kindral Aleksejev, isegi Kerenski on teinud oma tuuri Doni atamani lossi Novotšerkasskis, kus kindr. Kaledin talle paraku külmalt näidanud ust, meenutades langenud suurusele aega, millal see tembeldanud teda isamaareetjaks, reaktsionääriks jne.
Kornilovlaste lahkumine Bõhhovist sünnib üsna lihtsalt ega kanna sugugi mingit põgenemise ilmet, kuna vanglavahid ju tegelikult isegi on kornilovlased – endise ülemjuhi truimad ning parimad väeühikud, pealegi on kindr. Duhhonin ettenägelikult saatnud valvekorral olevale Georgi-kavaleride pataljoni ülemale kirjaliku käskkirja kõigi vangide viibimatuks vabastamiseks.
Esimestena lahkuvad ümberriietatult ning Bõhhovis asuva Poola diviisi staabi poolt varustatud valetunnistustega kindralid Denikin, Lukomski, Kisljakov, Markov, Romanovski, polkovnik Soots jt. ning öösel vastu 19. novembrit teeb vanglakomandant Georgi-kavaleride valvurile teatavaks, et käsk on tulnud vabastada ka Kornilov.
Endisest ülemjuhatajast ei taha maha jääda ka Tekini ratsapolk, kelle esindajad teatavad Kornilovile, et nad lähevad kõikjale, kuhu ta aga käseb. Liigutatuna sellisest poolehoiust otsustab kindral vaprad kaukaaslased viia rännakukorras nende kodukohta ning käseb polgul rivistuda teele asumiseks.
Keskööl väljub Kornilov oma kambrist ja astub vangla õuele, kuhu on juba rivistunud ta vangivalvurid – Georgi-risti kavaleride pataljon. Kindral jätab nendega jumalaga, tänab eeskujuliku teenistuse eest ja ulatab ühe sõduri kätte 2000 rubla, paludes seda väikese kingitusena jagada kõigi kavaleride vahel.
Ristimehed soovivad kindralile härdasti head teereisi ja karjuvad vägeva hurraa, kui Kornilov oma saatjate keskel väljub väravaist.
Tänaval võetakse ta uute hurraahüüetega vastu – seal on rivis teda ootamas ta lemmikud – 400 Tekini ratsanikku.
Varsti ärkab unine Bõhhovi linnake valjust hobukapjade plaginast ja kogu elanikkond tormab imestelles akendele jälgima pilti, kuis senine vang oma valvurite – Tekini ratsapolgu eesotsas siirdub suurele Dnepri sillale, ületab selle ning kaob ööpimedusse.
Tekinlased ühes Korniloviga kihutavad üle Dnepri saades kogu öö ja päeva, et korraga võita pikemat vahemaad Mogilevist, kuhu samal päeval peavad sisse marssima punased karistussalgad Krõlenko juhatusel.
Rännakuks valitakse kõige kõrvalisemad külavaheteed,