Surnud hinged. Nikolai Gogol
meeldiv, ja kui tark, kui palju lugenud inimene! Mängisime tema pool ühes prokuröri ja kohtupalati eesistujaga visti kõige hilisema kukelauluni. Väga, väga väärt mees!»
«Noh, aga missugusel arvamisel olete politseiülema naisest?» lisas proua Manilova. «Eks ole, väga armas naisterahvas?»
«Oo, ta on üks auväärsemaid naisi, keda ma iganes tunnen,» kostis Tšitšikov.
Seejärel ei jäetud vahele kohtupalati eesistujat ega postiülemat ja niiviisi võeti iäbi peaaegu kõik linna ametnikud, kes kõik leiti olevat väga auväärsed inimesed.
«Kas veedate oma aja alati maal?» esitas viimaks Tšitšikov omakorda küsimuse.
«Enamasti maal,» vastas Manilov. «Mõnikord, muide, sõidame linna ainult selleks, et kohata haritud inimesi. Võid metsistuda, teate, kui elad kogu aeg kellegagi läbi käimata.»
«Tõsi, tõsi,» kinnitas Tšitšikov.
«Muidugi,» jätkas Manilov, «iseasi, kui oleks hea naaber, kui näiteks leiduks säärane inimene, kellega saaks teataval viisil sõnakese juttu ajada lahkusest ja viisipärastest kommetest, pidada sammu mõne teadusega, nii et see liigutaks hinge, et võiksid nii-öelda kuidagi kõrgemale tõusta …» Siin tahtis ta veel midagi ütelda, kuid märgates, et oli oma jutuga pisut rappa läinud, tegi ta vaid käega õhus kaare ja jätkas: «Siis muidugi oleks ka maal ja üksindusel väga palju veetlevust. Kuid ei ole mitte kedagi Mõnikord ainult loed veidi «Isamaa Poega».»
Tšitšikov oli sellega täiesti päri, lisades, et ei või olla midagi meeldivamat kui elada maaüksinduses, nautida looduse ilu ja lugeda vahel mõnda raamatut…
«Aga kas teate,» , lisas Manilov, «ikkagi, kui ei ole sõpra, kellega võiks jagada …»
«Oo, see on õige, see on täiesti õige!» katkestas teda Tšitšikov. «Mis on siis väärt kogu maailma aarded! «Hea sõber kaalub rohkem kui kuld,» on öelnud üks tark mees.»
«Ja teate, Pavel Ivanovitš» ütles Manilov, manades oma näole ilme, mis ei olnud mitte ainult magus, vaid isegi lääge, nagu mikstuur, mille osav suurilma arst otse võimatult magusaks on teinud, arvates, et rõõmustab sellega oma patsienti, «siis tunned mingisugust teatavas mõttes vaimset naudingut… Nagu näiteks praegu, kus juhus on saatnud mulle, võib öelda, otse haruldase õnne vestelda teiega ja nautida teie meeldivat kõnet …»
«Lubage, mis meeldiv kõne see siis on? Olen tähtsusetu inimene, ja muud midagi,» vastas Tšitšikov.
«Oo! Pavel Ivanovitš, lubage mul olla avameelne: annaksin rõõmuga poole kogu oma varandusest, et saada osakesegi nendest väärtuslikkudest omadustest, mis on teil! »
«Vastuoksa, mina omalt poolt peaksin endale suurimaks …»
Kes teab, kui kaugele mõlema sõbra vastastikused tundeavaldused oleksid läinud, kui sisseastunud teener ei oleks teatanud, et laud on kaetud.
«Palun kõige alandlikumalt,» ütles Manilov. «Ärge pange pahaks, kui meil ei ole niisugust lõunat nagu pealinna salongides; meil on vene kombe järgi lihtsalt kapsasupp, aga puhtast südamest. Palun väga.»
Seejärel vaidlesid nad veel mõnda aega, kumb esimesena sisse peab astuma, ja viimaks astus Tšitšikov, külg ees, söögituppa.
Söögitoas seisid juba kaks poisijõmpsikat, Manilovi pojad, kes olid nendes aastates, millal lapsed juba lauda istuma pannakse, aga veel kõrgetele toolidele. Nende juures seisis koduõpetaja, kes viisakalt ning naeratades kummardas. Majaproua istus oma supikausi taha; külaline pandi istuma peremehe ja perenaise vahele, teener sidus lastele salvrätikud kaela.
«Kui armsad lapsed,» tähendas Tšitšikov neid vaadates. «Ja kui vanad nad on?»
«Vanem käib kaheksandat aastat, nooremal sai alles eile kuus täis,» vastas proua Manilova.
«Themistoklus!» ütles Manilov, pöördudes vanema poja poole, kes püüdis vabastada oma lõuga, mille teener oli salvrätiküsse sidunud.
Tšitšikov kergitas pisut kulmu, kuuldes säärast osaliselt kreeka nime, millele Manilov oli teadmata miks lõpu «us» andnud, kuid püüdis siis oma näole otsekohe jälle tavalist ilmet manada.
«Themistoklus, ütle mulle, missugune on Prantsusmaa kõige ilusam linn?»
Siin pööras õpetaja kogu oma tähelepanu Themistoklusele ja näis pingelise huviga tema huulte küljes rippuvat, kuid rahunes viimaks täiesti ja noogutas pead, kui Themistoklus ütles: «Pariis.»
«Aga missugune on meie kõige ilusam linn?» küsis Manilov taas.
Õpetaja teritas jälle tähelepanu.
«Peterburi,» vastas Themistoklus.
«Ja missugune veel?»
«Moskva,» vastas Themistoklus.
«Kui tark ta on, kallike!» ütles selle peale Tšitšikov. «Aga ütelge …» jätkas ta, pöördudes mõningal määral hämmastunud näoga sedamaid Manilovite poole. «Selles eas juba nii palju teadmisi! Pean teile ütlema, et selles lapses peituvad suured anded.»
«Oo, te ei tunne teda veel,» vastas Manilov. «Ta on erakordselt terase mõistusega. See väiksem seal, Alkid, ei ole nii kiire taibuga, aga tema, niipea kui midagi näeb, putukat või sitikat, otsekohe hakkavad tal silmakesed vilama; vutt-vutt putukale järele ja kohe uurima. Arvan, et temast saab diplomaat. Themistoklus!» jätkas ta uuesti poja poole pöördudes. «Kas tahad saadikuks saada?»
«Tahan,» vastas Themistoklus leiba näsides ning pead paremale ja vasakule kõngutades.
Samal ajal pühkis selja taga seisev teener saadikul nina, ja väga hea, et ta seda tegi, sest muidu oleks üpris suur kõrvaline tilk supi sisse kukkunud. Lauas hakati kõnelema rahuliku elu mõnudest, ning vahetevahel katkestasid keskustelu majaproua tähendused linnateatri ja näitlejate kohta. Õpetaja vaatas väga tähelepanelikult vestlejatele otsa, ja niipea kui märkas, et need on valmis naeratama, avas ta otsekohe suu ja naeris agaralt. Tõenäoliselt oli ta tänulik inimene ja tahtis sellega peremehele hea kohtlemise eest tasuda. Korra muide võttis tema nägu karmi ilme ja ta koputas rangelt vastu lauda, suunates pilgu enese vastas istuvatele lastele. See oli omal kohal, sest Themistoklus oli Alkidi kõrvast hammustanud, ja Alkid, tõmmanud silmad kissi ning avanud suu, oli valmis kõige haledamal kombel nutma hakkama, kuid tundes, et selle eest võib hõlpsasti söömata jääda, seadis ta suu endisesse seisukorda, ja pisarad silmas, hakkas närima lambakonti, millest tal mõlemad põsed rasvast läikisid. Perenaine pöördus väga tihti Tšitšikovi poole sõnadega: «Te ei söö midagi, te võtsite väga vähe ette.» Selle peale vastas Tšitšikov iga kord: «Tänan väga, mu kõht on täis, mõnus jutt on parem igasugusest roast.»
Juba tõusti lauast. Manilov oli äärmiselt rahul, ja toetades oma külalist käega selja tagant, valmistus teda sel kombel võõrastetuppa juhtima, kui külaline äkki õige tähtsa näoga teatas, et tal on kavatsus temaga ühe väga tarviliku asja pärast rääkida.
«Sellisel juhul lubage mul teid oma kabinetti paluda,» lausus Manilov ja viis oma külalise väheldasse tuppa, mille aken oli sinava metsa poole. «See on minu nurgake,» tähendas ta.
«Meeldiv toake,» ütles Tšitšikov, heites pilgu üle toa.
Tuba oli tõesti üsna meeldiv: seinad olid võõbatud mingi helesinise, halli meenutava värviga; neli tooli, üks tugitool, laud, millel lebas raamat, järjenäitaja vahel, mida meil oli juba juhus mainida, ja mõni täiskirjutatud paberileht; kõige rohkem aga oli tubakat. Seda oli mitut moodi: pakkides ja tubakatoosis ning lõpuks ka lihtsalt lauale hunnikusse puistatuna. Mõlemale aknalauale oli kogutud ka väikesi piibust väljakoputatud tuhahunnikuid, mis suure hoolega väga ilusateks ridadeks olid korraldatud. Võis näha, et see oli peremehele mõnikord head ajaviidet pakkunud.
«Lubage paluda teid siia tugitooli istet võtta,» ütles Manilov. «Siin on teil hästi rahulik.»
«Lubage, ma istun toolile.»
«Lubage teile seda mitte lubada,» sõnas Manilov naeratades.