Väikesed vanamehed. Tiina Laanem
tema lahtiseid juukseid. Mees kükitab tooli kõrvale, paneb pea naisele sülle ja embab teda. Jõuline kallistus paneb ribikondid ragisema.
„Üks feministist filmirežissöör väitis kunagi, et mehi valdab köitvat naist nähes agressiivsus. Kasvatus õpetab seda lihtsalt varjama. Minu kondid tunnistavad selle väite hetkel tõeseks,” ütleb Eva ja vaatab mehele kavalalt otsa.
„Muidugi, karjuv perevägivald,” nõustub Aleks lõbusalt. „Vähemalt üks muljutud ribi päevas, muidu on päev raisus!”
Kirgassiniste silmadega naine lükkab mehe leebelt eemale, tõuseb toolilt ja astub akna juurde, et mõne viivu õuel toimuvat silmitseda. Tema jonnakasse suujoonde sigineb etteheide, huuli vaevu aimatava survega kokku pigistades püüab ta selle nende vahele lõksu. Ainult ohe ja pearaputus lipsavad välja.
„Meil on kehaline vägivald nii toas kui õues,” lausub Eva. „Jõusaal otse muruplatsil. Vähemalt sel nädalal võiksite lihaste pumpamises pausi teha, meile tulevad külalised, las poisid puhkavad. Pealegi mõtlesin ma Steni sügisest hoopis tantsutrenni panna. Talle ei sobi jõulised spordialad.”
Keset kööki seisev mees vaatab rääkijat nördinud ja jahmunud pilgul.
„Tantsutrenni? Nalja teed või?”
Naine puurib pilgu enesekindlalt mehe silmadesse, andes mõista, et väljaöeldu pole sugugi mingi juhuslikult sündinud uitmõte.
„Ei tee nalja, miks sa nii arvad?”
„Lükkame poisi juuksed läikiva kreemiga üle pea, tõmbame liibuva särgi selga ja korraldame pedeparaadi. Superidee, naine! Teeme oma pojast pede-majaka. Pärast ei tea poiss enam ise ka, keda tahta, naisi või mehi.”
Mehe hääl kaigub valjult üle köögi, pahameel võtab tuure üles.
„Aleks, miks sa jälle vähemusi ründad?” küsib Eva pilkaval toonil.
„Minule see kuradi pedede värk ei istu. Üks homode vandenõu igal pool. Varsti tunnistatakse kõik ajaloo suurkujud lilladeks. Kindlasti võlgneme oma tsivilisatsiooni pededele! Pole enam ühtegi üritust, kuhu võiks minna, ilma et karjade kaupa homosid seal juba ees ei ootaks ja tähtsa näoga laiutaks. Alguses on neil pedeparaad, siis pedenädal, lõpuks jõuame rahvusvahelise pedeaastani! Ilged tüübid. Ja sina kavatsed meie pojale liibuva särgi selga tõmmata? Pededele sellest täitsa piisab, et teda enda hulka meelitama hakata. Vaata neid libedikke, nad varitsevad igal pool.”
Hoogu sattunud mees tahaks vallandunud sõnaderahet jätkata, kuid naine katkestab teda järsult, nagu noaga vahele lõigates.
„Kuule, mul on tõsine kahtlus – äkki sa oled siiski kapihomo?”
„Mis kuradi kapihomo? Lõpeta ära, naine.”
„Aga võib-olla prooviks järele. Ma palun mõnd meest, et ta sind suudleks?”
„No raisk, siis lendab tal sahtel hammastest tühjaks. See veel puudub, et nad mulle käsi püksi ajama hakkavad.”
„Mõtle kui mõnus – jõulised käed haaravad kannikatest, karvane põsk surutakse vastu sinu karvast põske, huulte vahele libiseb kellegi mehine keel.”
„Jäta järele, naine!”
Aleks pelgab veidrusi. Need tekitavad temas ebamugavust, hirmu ja piinlikust, nende tunnete vältimiseks üritab ta taolistest asjadest eemale hoida. Homod on kahtlemata veidrad. Juba paljas mõte, et mõni östrogeeni-maigulise tämbri, värvitud juuste, liibuva püksipaari ja kõrvarõngaga tüüp talle keele kurku ajab, paneb sisikonna vastikusest pööritama. Miks küll naine teda niimoodi õrritab?
End tagasi akna poole pööranud Eva kissitab välja vaadates silmi, ärritudes kipub ta enese teadmata alati niimoodi tegema. Võta inimest sellisena, nagu ta on. Lihtne. Miks on siis temal ületamatult raske leppida Aleksi rangelt piiritletud maailmaga, mille kaitsvad müürid peletavad eemale ligihiilivad mõjutajad? Tõrjuv pilk mehe silmis, kui jutt kaldub võõrale teemale. See pilk tekitab Evas tuska. Naine lootis kaua, et ehk kasvab mees ajapikku oma jäikusest välja, kuid tundub, et asjata.
„Miks nad sind häirivad?”
„Vaat selle pärast, et neist on tehtud eriti erilised inimesed. Kui sa oled homo, siis pole sa lihtsalt suvaline pede, vaid juba sünni poolest andekas kuju.”
Eva muigab, võtab laualt raamatu, keerab pooleli jäänud leheküljel nurga sissepoole ja kõnnib elutuppa. Ta paneb raamatu riiulile pikali. Kõik tema raamatud, mis veel lugemata või mille lugemine alles pooleli, peavad püstist asendit ootama, kuni läbi loetud saavad. Asendivahetus tähistab muutust. Hommikuti ja õhtuti, mil Eva linnakodu või maamaja kõrge raamaturiiuli ees seisab, valdab teda pildi sisse lipsaja tunne, raamaturiitadega silmitsi jäämised venivad sageli mitmekümne minuti pikkusteks. Tardunud kuju ja kuhi raamatuid. Ainuüksi tuttavate köidete vaatamine ja ümbertõstmine, riiulist väljavõtmine ja lehitsemine, kunagi alla joonitud kohtade ülelugemine ja toonaste mõtete meenutamine tekitavad heaolutunde. Nii mõnigi raamat on tema enda tõlgitud, neist saavad seeläbi jutkui kasulapsed, kes pole küll võrdväärselt armsad, kuid neile kulunud aja ja pühendumuse tõttu armsad ikkagi. Uskumatu, kui palju head enesetunnet võib peituda ühes riiulis, imestab Eva, jäämata sel hommikul siiski pikemalt raamatute seltsi.
Ta läheb kööki tagasi, otsib vitstest punutud korvist kammi, tõmbab paari kiire liigutusega läbi juuste ja põimib need kummi abil patsi. Nii, kust nüüd alustada? Eks ikka salatist, kust mujalt. Puidust lõikelaud, terav nuga, värsked kurgid ja tomatid, sibulapealsed ja maitsetaimed… Paljajalu mööda valget laudpõrandat liikudes teeb vibujalt sale naine kärmete, veidi kärsitute liigutustega mitut asja korraga: hakib salatit, võtab kapist kohvikannu, lülitab veekeetja sisse, tõstab külmikust toidu välja, peseb eilse kohvikruusi puhtaks. Niimoodi askeldades ei unusta ta laua all magavale kassile ka hapukoort kallata ja triibulist kõutsi meelitava häälega sööma kutsuda.
„Pealegi on meie Stenil täielik kanarind. Rinnakorvile on nahk peale kasvanud ja seal vahel pole ühtegi lihaskiudu,” jätkab mees häiritult. „Saad aru – kanarind! Kas sa ei näe? Vähemalt nii palju tuleks trenni teha, et lihased seal veidigi areneks. Kanarinnaga mees ei ole mees!”
„Tõesti?”
„Muidugi! Mis sa siis arvad?”
„Vaata, et sa poisi kuuldes niimoodi ei ütle,” lausub naine murelikult. „Hakkame nüüd hommikust sööma. Millist kütust lugupeetud isandate lihased täna vajavad?”
Mõnikord meeldib Evale tuju tõstmiseks ja mängulise õhkkonna loomiseks pidulikul toonil ja teietades kasutades rääkida.
„Valke ja veel kord valke, kallis naine,” püüab Aleks samaga vastata. „Munad, kohupiim, natuke värskeid juurikaid.”
„Muide, juurikate tagavara tuleb sel nädalal kümnekordistada,” täheldab Eva. „Teie vend on ju saabumas.”
„Jah, tõsi ta on… Mõne tunni pärast võime oma värava avada tervisepalvetajate ning rohujärajate liidrile. Guru saabub kodutallu puhkama.”
„Muide, tal on vahepeal pööraselt vedanud,” sõnab Eva saladuslikult. „Mark kohtus oma elu armastusega, kui ma nüüd ei eksi, siis järjekorras kolmandaga. Imeline ingel pidi temaga kaasa tuua.”
„Kurat võtaks, kus ta selle nüüd jälle leidis?” ärritub Aleksander uuesti ja trummeldab sõrmedega lauaplaadil. „Kas otse taigast või mõnest indiaanihurtsikust? Ja kust sina seda uudist tead? Mina pole sellest midagi kuulnud.”
„Ta leidis selle naise mingist surfilaagrist. Ju nad sattusid ühele ja samale laineharjale kihutama. Kust mina seda uudist tean? Erinevalt sinust ma suhtlen Markiga, meil on kombeks omavahel RÄÄKIDA,” lausub kohvitasse lauale sättiv Eva rõhutatult.
„No kurat, miks ta oma uue plika siia tassib? Ma olen tüdinud nendega tutvumisest. Jõuad ühega kohaneda, soolaleival ja katsikul ära käia, kui juba visatakse kogu kupatus prügikasti. Polnud see õige! Jälle hakkab kõik otsast peale.”
„Uus ingel pole mingi plika, tal on meie poistega