Väikesed vanamehed. Tiina Laanem
Nüüd jälle mingi uus plika!”
Pahameelest paisunud ninasõõrmetega Aleks võtab lauale tõstetud kausist keedetud muna, koksib ägestunult teelusikaga koore katki, koorib selle paari kiire tõmbega ja kugistab muna peaaegu tervelt alla. Seejärel haarab leivatüki ja määrib niisuguse innuga külmkapikõva võid, nagu üritaks leiba koos võiga läbi lauaplaadi lükata. Hommikune reibas enesetunne kipub kaduma. Millegipärast tundub, nagu hakkaks tore plaan, et vanad sõbrad tema vanaisa tallu üheskoos puhkama kogunevad, juba algusest peale viltu kiskuma. Aleksi jaoks pole sellest saarest paremat kohta, suviti põgeneb ta just siia, ülejäänud maailma eest pakku. Ja kuigi ta ei vahetaks linnaelu kunagi maaelu vastu, vajab ta ometi korra aastas puhkust just selles talus. Siin on kõik nii tuttav, nii omane. Suurema osa aastast linnas elades kõnnib niigi kõik uus alatasa nuhtlusena su kannul, kargab igal hetkel silma ja kõrva. Vähemalt maale jõudes võiks jääda võimalus asjade püsivust nautida, mitte hakata oma majas sunniviisiliselt järjekordse võõraga tutvuma.
Uute inimeste ilmumine lähiringi tekitab Aleksis viimasel ajal trotsliku vastuseisu – ta tahaks värava kinni tõmmata, ukse lukustada ja kardinad ette vedada. Isegi koosnevad tema päevad, nädalad ja aastad kinnisvarafirma juhina sadade võõraste nägudega kohtumistest, läbirääkimistest, lepingute sõlmimistest, lõuna- ja õhtusöökidest. Üks pidev kohustusi täis ring.
Pagan võtaks, Eval on õigus, isegi vennast ei tea ta enam midagi. Aleks pole tahtnud seda tunnistada, kuid sisemuses tajub ometi vennaga võõraks jäämist. Mis selle Markiga õieti juhtus? Loobus tegevjuhi kohast edukas ettevõttes, kasvatas juuksed pikaks nagu hipi ja hakkas mööda ilma sihitult ringi kolama. Iga kord helistab erinevast maailma nurgast. Miks küll? Tema, kes ta põlevate silmadega uusi asju käima lükkas, alati säravaid mõtteid ja lahendusi välja pakkus, inimestega lennult jutule pääses ja nende usalduse võitis. Muidugi, aastatega omandatud varandus võimaldab tal mõnda aega muretult puhata, kuid puhkus näib lõputuks venivat. Kui Aleks ükskord Eva käest naise arvamust kuulda tahtis, vastas naine, et Mark ongi loomult käivitaja. Ta jookseb hurraa-hõigetega iga uue asja kallale. Käivitagu siis, mida ta oleskleb? Viimase mõtte juures surub Aleks hambad jõuga võileiba, joob suurte sõõmudega kuuma kohvi ja otsustab jooksma minna. Jooks aitab pahurast meeleolust üle saada, lihtsalt sörgid ega mõtle enam midagi.
Pikemalt viivitamata tõuseb mees lauast, sasib naise juukseid, pomiseb midagi oma rahututest jalgadest, mis jooksma sunnivad. Eva on ilmselgelt pettunud. Hommikuse kohvi ajal vajab ta seltskonda. Isegi siis, kui omavahel midagi ei räägita, lihtsalt kohvi juuakse ja lehti sirvitakse, raadiot kuulatakse või poole silmaga telekat jälgitakse, ikkagi on hea, kui teine seda aega sinuga jagab. Mõnikord mõtleb Eva juba eelmisel õhtul enne uinumist järgmisel hommikul ees ootavale kohvijoomisele. Kohvist saadavale naudingule võib alati kindel olla. Ja pole midagi mõnusamat aeglasest ärkamisest. Hommikuti pole Eval kunagi kahju lihtsalt niisama olemisele kulunud ajast, alles pärast seda hakkab temas tiksuma teine rütm, mis sunnib takka, et kasuta päeva, kasuta päeva. Ja nii kuni hilisõhtuni välja. Hiljuti küsis Aleks imestavalt, kas naisel on tunne, et elu hakkab lõpule jõudma. Miks muidu ahmib Eva endasse pöörasel kiirusel töid, tegemisi ja teadmisi? Ainult hommikutega on veel teine lugu.
Paraku ei oska Aleks naise kombel mustjaspruunist vedelikust sõõmhaaval pikka naudingut välja tõmmata, temal on paari minutiga kruus tühi ja vaja edasi liikuda. Seetõttu jätab ta Eva pettunud ilme tähelepanuta, tõmbab jooksutossud jalga ja lipsab tagasi vaatamata uksest välja. Õues hõikab ta poistele, et jõumasinad tuleb tagasi aita tassida ja tuppa sööma minna. Need võlusõnad mõjuvad kohe.
Väravast väljunud Aleks suundub mere äärde, kuhu võib minna kahte teed pidi: üks läheb otse üle heinamaa, kus vihmasajud muudavad maapinna lirtsuvalt märjaks, teine kulgeb palju suurema ringiga mööda kruusast metsarada. Lastena lippasid nad vennaga pea alati heinamaa kaudu mereni, kuid nüüd pole nad seda teed aastaid kasutanud, kunagised rajad on lootusetult võssa kasvanud.
Seega jääb kruusatee. Üsna pea läheb mees üle kiirele jooksusammule, maapind tümpsub jalge all ning kehasse kogunenud pinge rappub välja. Äsja toiduga kostitatud magu tõmbub spurdi tõttu pahaendeliselt sõjakaks ja annab endast teravate torgetega märku, kuid jooksja püüab kõhtu sügava hingamisega rahustada. Iga sõõm varasuvise hommiku lõhna teeb olemise helgemaks. Hetketi peatudes haarab Aleks tee ääres kasvavate noorte kaskede alumistest okstest kinni ja surub näo värsketesse lehtedesse. Hõrk roheline nektar, mis tuju iga joostud meetriga rõõmsamaks muudab. Kui meri lõpuks paistma hakkab, valgub higisele näole rahulolu.
Määä-määäh-määäähh… Rannaäärses kadastikus mäluvad rohtu islandi tõugu lambad nagu tõelised villapallid, kellest nii mõnigi igatseks tegelikult pügamist. Aga inimene eeldab neilt võimet ise karvu seljast visata. Paraku ei kavatse kõik uted peremehe lootusi täita, nii nad jalutavadki kadakate vahel, villatordid jalgade ümber takerdumas nagu kootud sääristega mamslid. Osa islandlastest pöörab Aleksit märgates tagumiku ülbelt tulija poole ja vantsib loiul sammul kaugemale, kuid mõned lambad vaatavad meest pikal pilgul, otsekui ootaksid nad uudiseid.
Naabrimees oskab ikka elada, mõtleb Aleks heakskiitvalt. Võttis pruuni pika karvaga toredad ja rahumeelsed loomad, kes lõugu liigutades ka raha sisse toovad. Kuigi Johann ise armastab jutustada, kuidas tema islandlased pärandkooslusi päästavad ja talle ameti jätkumise kindlustavad – kui rannaniidud ja loopealsed võssa kasvaksid, jääks seal liigirikkust kordades vähemaks ja varsti poleks saarel enam kuigi palju seda, mille kallal vanamees saaks teadust teha. Ümberkaudsed kutsuvad Johanni naljatamisi põhuuurijaks, sest varakevadest hilissügiseni köidavad teda samblikud, taimed ja heinatuustid rohkem kui miski muu maailmas. Ka suurem osa Johanni perekonnast leidis seltsi pigem loodusest kui inimestest: tema vanaisa oli merebioloog ja isa hundiuurija. Rändava eluviisiga pere liikus mööda erinevaid uurimispiirkondi ja saarele kolis Johann elama alles vanemas eas, nii umbes kümme aastat tagasi, ja lambad võttis läinud aastal.
Kuigi Aleksi ja Johanni majad asuvad teineteisest poole kilomeetri kaugusel, kutsuvad nad üksteist ikka naabrimeesteks – ülejäänud majapidamised jäävad veelgi kaugemale.
Sel ajal kui Aleks lambaid silmitseb ja naabrimehele mõtleb, sõidab viimane jalgrattal esimese koduõue suunas. Vaikselt vilistav lõbus kuju, seljas peene triibuga beež suvine ülikond, jalas heledad tennised ning tumedast nahast portfell leistangi küljes kiikumas. Nagu läheks pidusse või tähtsale koosolekule. Aga ei! Külla minnes paneb Johann alati ülikonna selga, see annab talle küllaminekuks sobiva enesetunde. Püksisääred käivad rattasõidu ajaks pesulõksudega kinni, sest muidu võib juhtuda, et säär jääb õlise rattaketi vahele ja püksid ongi raisus. Aga kust neid uusi jälle võtta? Muidugi võib bussiga paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse keskusesse sõita ja riidepoodi minna, kuid Johann lükkab taolisi käike pigem edasi.
Vanamees väntab jalgrattal laudsirge seljaga, kuigi võiks arvata, et vanus, mida juba üle kuuekümne aasta kogunenud, sunnib teda selles osas järeleandmisi tegema. Kuid vanuse üle mõtlemine ei paku Johannile huvi, ta tavatseb aastate üle pigem nalja visata. Uljalt ratta seljast maha hüpates asetab ta sõiduriista aia najale, nopib püksisäärtelt lõksud, koputab lühikeste kiirete löökidega vastu köögiust ja astub kutset kuuldes sisse, saabudes just hilise hommikukohvi joomise ajaks.
„Tere, Johann,” lausub Eva rõõmsal ilmel toolilt tõustes. „Sa oskad alati nii õigel ajal tulla, kohv on veel kuum ja mina igatsen seltskonda. Kas kallan ühe tassitäie?”
„Jah, tänan, sellisest pakkumisest ei ütle ma iialgi ära,” nõustub tulija muhedalt.
Tulija kohmitseb nahast portfelli kallal, otsib sealt midagi. Johann ei tule kunagi tühja käega külla, tema meelest ei ole see sobilik isegi juhul, kui külas käiakse peaaegu iga päev. Ikka tuleb ta mahukast portfellist midagi välja: mõnikord värske kala, teinekord metsast korjatud marjad või seened, parimatel päevadel enda küpsetatud kook. Seekord ilmub kotist nähtavale kohev roheline puhmas.
„Vaata Eva, sa rääkisid, et turi valutab lihaspingest. Ma tõin sulle maarja-sõnajalgu. Pane need magama minnes turja peale, sõnajalg võtab pinged ära.”
„Aitäh! Kas sõnajalad tõesti