Takerdunud rünnak. Leo Kunnas
sõjaväekohustus kahtlemata vähendab individualismi ja suurendab selle kaudu ühiskonna sidusust, toimides allakäiku pidurdava faktorina. Ühiskonda ühendavatest relvajõududest loobumine enamikus Euroopa riikides aitab seega Euroopa langusele vaid kaasa.
Eestile tähendab Euroopa nõrgenemine sõjalises mõttes seda, et kuni viie miljoni elanikuga Euroopa liitlased (näiteks Taani) suudaksid meid sõjalise konflikti korral toetada vaid pataljonisuuruse üksusega, umbes 20 miljoni elanikuga riigid (näiteks Rumeenia) brigaadiga ning vaid 40 miljonist suurema elanike arvuga riigid (alates Poolast) diviisiga, seda muidugi juhul, kui nende väed pole juba kusagil mujal hõivatud.
Eesti on valiku ees – kas minna langusega kaasa või tegutseda selle vastu. Eesti valik on seda karmim, et oleme NATO ääreriik ning seega pole küsimus pelgalt võimekuses oma liitlasi sõjaliselt toetada, vaid riigi eksistentsis eneses.
Meie lähinaabrid Soome ja Läti on teinud diametraalselt erinevad valikud. Enamik NATO ääreriike, näiteks Norra, Poola ja Türgi, tegutsevad languse vastu.
Valikuline, vaid ühte kolmandikku meeselanikest hõlmav kaitseväeteenistus ei saa kesta kaua. Peale selle, et see on ebapiisav võitlusvõimelise sõjaaja kaitseväe loomiseks, ei ühenda see ka ühiskonda.
Eesti ühiskonna ühendamiseks on pakutud väga erinevaid ideid – alates kultuurist, keelest, haridusest ja vaimust kuni rikkaks saamiseni välja. Paraku räägivad meie kodanikud eri keeli. Oleks idealistlik loota, et kõik saaksid kultuurseks, harituks või seda enam vaimult suureks. Üleüldise rikastumise idee on aga lihtsalt populistlik loosung.
Kuid kõik võivad teenida riiki ning iga vaimselt ja füüsiliselt terve mees kanda kohustusi riigi ees. Täpselt nii, nagu need üle 86 000 mehe ja naise, kes võitlesid Vabadussõjas. Vabatahtlikke oli neist vaid mõni tuhat. Neid oli vähe ka 1943.–1944. aastal. Vabatahtlikke on vähe ka järgmises sõjas. Üldjuhul need, kes rõhutavad vabatahtlikkuse eelist kohusetäitmise ees, pole ise ei vabatahtlikult ega kohustuslikus korras riiki teeninud. Nad loodavad, et teised teevad seda nende eest.
Põhiküsimus, mida küsivad need, kes praegu riiki teenivad – miks mina pean rahuajal teenima ning sõjaajal võitlema ja surema, kui paljud seda ei pea –, on praegu vastuseta. Vastus on tegelikult lihtne: aut Caesar aut nihil, kas kõik või mitte midagi, võrdsed kohustused ja ühiskonda ühendav kaitsevägi või ajapikku ees ootav täielik võitlusvõimetus ja oma saatuse jätmine teiste hooleks.
2. peatükk Eesti NATO ja Venemaa piiril
ILLUSIOON MITTETOTAALSEST SÕJAST (EESTI PÄEVALEHT 18.10.2007)
On väidetud, et Eesti ei vaja enam totaalkaitset ning ajateenistusest ja reservarmeest tuleks loobuda, sest sõdade olemus on 21. sajandiks läbinisti muutunud.
Arvatakse, et Eesti peaks olema valmis vaid osalemiseks rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel, nagu Iraagis ja Afganistanis. Kuid kas see ikka on nii? Kas oleviku- ja tulevikusõda on ikka nii tundmatuseni muutunud, et läbinisti peaks muutuma ka meie riigikaitse kontseptsioon?
Eelmise sajandi kahel viimasel aastakümnel toimus maailmas kümneid sõdu. Iraak ja Iraan sõdisid omavahel kaheksa aastat. See sõda oli loomult Esimese maailmasõja analoog. Nõukogude Liit kaotas sõja Afganistanis ning Venemaa esimese Tšetšeenia sõja. Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia lagunemine tõi endaga kaasa mitmeid etnilisi konflikte ja sõdu. Vastupanu- ja sissiliikumised, terroriorganisatsioonid, narkokartellid – kõik nad taotlesid oma eesmärke relvastatud võitlusega. Aafrika hõimusõdades tõusid uuesti ausse matšeeted ja muud külmrelvad.
Mida võib neist sõdadest järeldada? Nüüdisaegne sõda on nii mitmetahuline, et selle olemust polegi võimalik üheselt määratleda. Ka tagasihoidliku väljaõppe ja nõrga relvastusega on võimalik luua tõhusaid sõjalisi organisatsioone. Ning sõja võib võita ka arvuliselt ja tehnoloogiliselt mitu korda nõrgem osapool – seda juhul, kui tal õnnestub oma sõjapidamisviisid tugevamale vastasele peale suruda. Vähemalt sõjapiirkonnas on nüüdisaegne sõda oma loomult totaalne: sellesse on kistud ka tsiviilelanikud ning kannatab kogu ühiskond. Sõdijate ja tsiviilelanikkonna vahe ähmastub piirini, kus neid ei ole võimalik üksteisest eristada. Ja veel: massiliselt rikutakse rahvusvahelist sõjaõigust.
USA ja teiste lääneriikide tähelepanu oli keskendunud aga kahele sõjale – Lahesõjale ja Kosovo sõjale. Need sõjad näiliselt võideti, kuid konfliktid vinduvad praeguseni. Ent kiiresti tehti lihtsad järeldused: nüüdisaegses sõjas on otsustav roll õhujõududel; maaväe tähtsus on vähenenud; sõda on võimalik pidada väheste kaotustega ning tehnoloogiline üleolek tagab võidu. Nende kahe sõja põhjal hakati ka uskuma, et vägivalla ulatust saab piirata täppisrelvade ja eriüksuste abil ning et nüüdisaegne sõda ei ole oma olemuselt totaalne ja sõjapiirkonnas puudutab vägivald tsiviilelanikkonda vaid kaudselt.
Kui pärast külma sõja lõppu kerkis NATO riikidel vajadus kohandada oma relvajõud vastavalt muutunud oludele, siis loomulikult küsiti: “Millised on uued ohud? Milline on tänapäeva sõda? Milline on tulevikusõda?”
Mõistagi oli neile küsimustele lihtsam vastata peamiselt “oma” sõdade kogemusele tuginedes. Oletati, et tulevikusõjad on samalaadsed kui Lahesõda ja Kosovo kampaania. Ja vastuseks oli eelmise NATO peasekretäri lord Robertsoni välja kuulutatud NATO muutmine.
Mis on selle võtmeteesid? Ekspeditsiooniarmee territoriaalarmee asemel ning väiksemad, aga efektiivsemad elukutselised väed – sest ajateenijaid või reservväelasi on poliitiliselt raske saata sõdima väljapoole oma riiki. NATO Euroopa liitlastelt oodatakse panustamist kõrgtehnoloogiasse, et ses osas USA-le järele jõuda ning väikeriikide rolli nähakse alliansile nišivõimekuste loomises selmet omada süsteemselt üles ehitatud võitlusvõimelisi relvajõude. Ning kuna leiti, et lähitulevikus puudub sõjaline oht, pole tarvis ka eraldiseisvaid rahuaja ja sõjaaja relvajõude (reserve).
Neist teesidest oli lihtne juhinduda – ning loomulikult muutusid need lööklauseteks. Ja kõik tundus lihtne ning selge.
Kui puhkesid Afganistani ja Iraagi sõda, näis algul, et Lahesõjast ja Kosovo sõjast õpitu on leidnud veel kord kinnitust. Afganistanis kukutati õhulöökide, eriüksuste ning kohalike sõjapealikute abil kiiresti Talibani režiim. Iraagis tabas sama saatus Saddam Husseini, kui koalitsiooniväed purustasid Iraagi armee ja rahvuskaardi.
Võideti aga lahingud. Sõjad kestavad edasi. Võite silmapiiril pole. Kaotused kasvavad nii võitlevatel osapooltel kui ka Iraagi ja Afganistani tsiviilelanikkonna hulgas. USA ja sõdivate NATO liitlaste maaväed peavad kandma järjest raskemat koormat. Osalejariikide armeede puhul on märgata sõjaväsimust. Vägivalda pole õnnestunud piirata, vastupidi, see pigem kasvab. Sissiorganisatsioone pole õnnestunud hävitada ja neid on raske tsiviilelanikest eristada. Sissid kasutavad lihtsaid ja kättesaadavaid relvi ning sageli õnnestub neil oma võitlusviise ja – meetodeid tugevamale osapoolele peale suruda. Ning Iraagi ja Afganistani sõjad on iraaklastele ja afgaanidele totaalsed: neisse on kistud ja kannatavad ka tsiviilelanikud.
Teisalt: USA-le või teistele osalevatele lääneriikidele (eriti nende tavakodanikele) pole need sõjad mingil moel totaalsed. Aga kui sõdivate lääneriikide valitsused püüaksid olukorda muuta, suunata sõdadesse rohkem vahendeid ja inimesi, s.t muuta neid totaalsemaks, ei püsiks nad kaua võimul. 20. sajandi teise poole kogemus on näidanud, et demokraatlikel riikidel on väga raske pidada pikaajalisi sõdu väljaspool oma territooriumi. Valitsused, kes seda ignoreerivad, hääletatakse maha.
Lihtsam ja loogilisem on seega sõtta mitte minna või seada vägede kasutamisele nii ranged piirangud, et nende rakendamine sõjategevuses on praktiliselt võimatu. Otseses lahingutegevuses osalevate NATO riikide arv Afganistanis näitab seda selgesti: USA, Suurbritannia, Kanada, Holland, Taani ja Eesti. Pole just pikk nimistu võrreldes NATO 26 liikmesriigiga.
Kuid milline võiks olla oma loomult tulevikusõda Eestis? Enne, kui sellele vastata, peab esitama täiendava küsimuse: milline on võimalik sõjaline oht Eestile?
Kui hinnata sõjalist