Takerdunud rünnak. Leo Kunnas
idanaabril on meie piiri läheduses suur sõjaline võimsus, mis on käesoleval kümnendil pidevalt kasvanud ning tõenäoliselt kasvab ka lähitulevikus. Mõistlik on lähtuda neist faktidest, sest kõik muu jääb spekulatsiooni tasemele.
Sõjad Eesti territooriumil on olnud alati totaalsed. Vaid mõni näide. Enne Liivi sõda elas praegusel Eesti territooriumil umbes 250 000–300 000 inimest. Pärast sõdadetsüklit oli neid alles umbes 120 000–140 000. Enne ja pärast Põhjasõda olid vastavad arvud umbes 350 000–400 000 ja 150 000–170 000. Teise maailmasõja ja järgnenud relvastatud vastupanu käigus kaotas Eesti (koos riigist jäädavalt lahkunutega) iga neljanda kodaniku.
Minevikukogemused ja oleviku reaalsus annavad aluse väita, et juhul kui Eestis peaks puhkema sõjaline konflikt, on selle mõju ja tagajärjed ühiskonnale totaalsed. Sellist tüüpi sõda saab ära hoida ja võita vaid kogu ühiskonna jõupingutustega, meie kehtiva kaitsekontseptsiooni praktilise elluviimisega. Kui me ise valmis oleme, abistavad meid ka liitlased.
NATO NÕRGENEB, MIDA TEHA? (EESTI PÄEVALEHT 28.11.2007)
Kui külm sõda läbi sai, tekkis NATO riikidel vajadus kohandada oma relvajõud muutunud oludega. Eelmise NATO peasekretäri lord Robertsoni välja kuulutatud NATO transformatsioon ehk muutmine oli vastus uutele väljakutsetele.
Mis olid NATO muutmise kolm põhiteesi? Esiteks ekspeditsiooniarmee territoriaalarmee asemel, teiseks väiksemad, aga efektiivsemad elukutselised väed – sest ajateenijaid või reservväelasi on poliitiliselt raske saata sõdima väljapoole oma riiki – ning kolmandaks pidid NATO Euroopa-liitlased tegema panuse kõrgtehnoloogiale, et ses osas USA-le järele jõuda. Kuidas nende põhiteeside elluviimine on sujunud? Mida peaks Eesti sellest järeldama?
Viimase kümmekonna aasta jooksul on enamik NATO riike vähendanud drastiliselt oma tavarelvajõude, eelkõige maaväge. Näiteks Saksamaal on kunagisest ligi kahest ja poolest tuhandest tankist nüüdseks alles kõigest mõnisada. See oli mõistetav senikaua, kuni Venemaa tegi sama. Kuid pärast president Putini võimuletulekut on relvajõudude vähendamine meie naaberriigis sisuliselt lõppenud. Vastupidi, kaitsekulutusi on järjekindlalt suurendatud, tavarelvajõude moderniseeritakse ja relvastatakse ümber. Teistel Euraasia suurriikidel Hiinal ja Indial pole tavarelvajõudude olulist vähendamist kunagi päevakorras olnudki, pigem püütakse neid iga hinna eest moderniseerida.
Iraagi ja Afganistani sõja õppetundidest lähtudes on ka USA ja Kanada asunud pärast 1990. aastate vähendamisi viimase paari aasta jooksul uuesti oma maavägesid suurendama. Näiteks Kanada suurendab 2011. aastaks oma relvajõude praeguselt 63 600 sõjaväelaselt 70 000-ni, seda eelkõige maaväes, ning hangib 120 tanki Leopard 2, olgugi et kümnendi algul oli otsustatud tanki dest üldse loobuda.
Enamik NATO Euroopa-riike jätkab ilmselt maavägede vähendamist. Väed on nüüd tõesti palju väiksemad ja jäävad veel väiksemaks. Sellega võib paraku tekkida oht, et NATO Euroopaliitlased kaotavad Venemaa, Hiina ja Indiaga võrreldes sõjalise usutavuse.
Küsimusele, kuidas kulgeb Euroopa riikide relvajõudude moderniseerimine kõrgtehnoloogilisteks armeedeks, tuleks vastata – vaevaliselt. NATO on küll seadnud eesmärgiks, et järgmise kümne aastaga olgu armeed moderniseeritud tehnoloogiliselt täiesti uuele tasemele, kuid paraku kulutab enamik NATO liikmesriike kaitsele aga neljandiku, kolmandiku või koguni poole vähem raha kui eelmisel kümnendil. Siis puuduvad ju elementaarsed eeldused edu saavutamiseks. Kui võrrelda mõningate NATO riikide kaitsekulutusi ajavahemikul 1990–94 ja aastal 2005, on kaitsekulutuste osakaal SKT-st vähenenud näiteks Suurbritannias 3,7 %-lt 2,5 %-ni, Saksamaal 2,1%lt 1,4 %-ni, Norras 2,8 %-lt 1,7 %-ni ja Taanis 1,9 %-lt 1,3 %-ni.
Kas enamiku Euroopa riikide jaoks uudne ekspeditsiooniarmee kontseptsioon on õnnestunud ellu viia ning uut tüüpi armeedel end tõestada ekspeditsiooniarmee põhilises lahinguliigis – sissidevastases võitluses? Paraku pole enamik armeesid saanud selleks võimalustki, sest vaid vähestel Euroopa riikidel on poliitilist tahet osaleda Afganistanis või Iraagis toimuvas otseses lahingu tegevuses. Samuti on enamiku NATO Euroopa-riikide värskelt elukutselisteks muudetud maaväed kas liiga väikesed või alamehitatud, et pikaajalise sõja raskust välja kanda. Relvajõudude alamehitatus kõigub brittide umbes 3 % ja hispaanlaste ligi 20 % vahel. Teisisõnu: ka ekspeditsiooniarmeega on raskusi.
NATO muutmise lipulaevaks pidi kujunema umbes 25 000-meheline kiirreageerimisüksus NRF (NATO Response Force), mis koosneb nii maa-, mere- kui ka õhuväeüksustest. Paraku pole NATO riikidel käimasolevate operatsioonide suure mahu tõttu õnnestunud siiani ühtki NRF-i täielikult komplekteerida. Seetõttu on NRF-i lahinguvõimes olnud olulisi puudujääke – ja just Eestile olulistes valdkondades. NRF-i pole seni sõjategevuses kasutatud ning kui see jääb nii ka lähiaastatel, siis ootab kogu kontseptsiooni ees vältimatu väljasuremine praktilise kasutusväärtuse puudumise tõttu.
Milline on NATO muutmise tegelik seis? Liiga vähe raha kõrgtehnoloogilise armee jaoks, liiga vähe poliitilist tahet ja inimesi ekspeditsiooniarmeeks ning ees ootav tavarelvajõudude sõjalise usutavuse kadumine – selline paistab enamiku NATO Euroopa-liitlaste relvajõudude olevik ja tulevik. Mida peaks Eesti sellises olukorras tegema, kui arvessse võtta, et ka NATO kiirreageerimisüksuse mehitamise ja lahinguvõimega on probleeme? Liiatigi puudub NATO-l siiamaani operatiivplaan Baltikumi kaitseks ning säärast plaani ei kavatsetagi lähiajal koostada. Olukorra muudab veelgi keerukamaks asjaolu, et meie naaber Läti on esmase iseseisva kaitsevõime rajamisest loobunud.
Kõigepealt peaks Eesti igati tugevdama ja arendama kahepool seid suhteid USA-ga. Just sellest vaatepunktist – ja ei millestki muust – lähtudes tuleks käsitada ka meie osalust Iraagi sõjas. Samal ajal kui meil räägitakse džentelmenide klubidest ja tasuta lõunate puudumisest, annab näiteks USA Iisraelile aastail 2009–2018 otsest sõjalist abi 30 miljardi USA dollari ulatuses.
Eesti peab arendama suhteid sõjaliselt tugevate Euroopa riikidega: Suurbritannia ja Soomega. Võime arvestada, et Suurbritannia on alati olnud Euroopas USA kõige ustavam liitlane ning Eestit Vabadussõjas juba korra sõjaliselt toetanud. Selles kontekstis on oluline jätkata koostööd brittidega Afganistani sõjas. Soomlastega on eestlastel olnud sõjalises plaanis alati erisuhted, sest oleme võidelnud teineteise sõdades. Ka võib selles peituda lahendus järgmise kümnendi ühele olulisele sõjalisele ülesandele – õhuturbe korraldamisele. Tulevikus võib suureneda ka sõjalise koostöö tähtsus Poola ja president Sarkozy ajal uue kursi võtnud Prantsusmaaga.
Sõjalise riigikaitse ülesehitamise võtmeküsimuseks jääb loomulikult esmase iseseisva kaitsevõime saavutamine. On tähtis, et Eesti kaitsejõud suudaksid sõjalise konflikti korral vastu pidada seni, kuni NATO poliitilised otsustusprotsessid käivituvad ning liitlased suudavad sõjaliseks operatsiooniks vajaliku väehulga koguda ja kohale toimetada.
Võib vaielda, kas see aeg on 30, 60 või 90 päeva, aga selge on, et enamiku meie Euroopa-liitlaste sõjalise võimsuse vähenemine ning vägede vähene kättesaadavus (sest paljud on juba kuskil kaugel sõjas) ei tee seda lühemaks.
NATO KUI JULGEOLEKUPOLIITIKA TÖÖRIIST (EESTI PÄEVALEHT 16.05.2008)
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga liitumise eelsest ja vahetult sellele järgnenud ajast on jäänud pärandiks käsitus NATO-st või NATO liikmeks olemisest kui suurest eesmärgist, omamoodi julgeolekupoliitilisest pühast graalist.
Jah, alliansi liikmeks saamine oligi pikka aega Eesti julgeolekupoliitiline peaeesmärk, mille saavutamiseks tehti väga suuri jõupingutusi. Liitlastele oli vaja tõestada, et oleme liitumiseks küllalt sobivad, võimekad ja valmis.
Kuid NATO pole iseenesest eesmärk, vaid Eesti julgeolekupoliitiliste eesmärkide saavutamise vahend. Või nagu tööriist, nagu kirves, ainult mõõtmatult keerukam, sest see tööriist peab töötama NATO 26 liikmesriigi heaks.
NATO ongi tegelikult alliansi 26 liikmesriiki, kellel igaühel on oma julgeolekupoliitilised eesmärgid, ent need eesmärgid ja huvid ei pruugi paraku kattuda. Seepärast oleks idealistlik loota, et NATO teeniks enesestmõistetavalt ühesuguse universaalsusega iga liikmesriigi