Talve. Oskar Luts
rinnaku varjus on aga Saare, näed, vilgub tuluke, pisike nagu hundisilm, – seal küll veel elektrit pole. Nii on ju ka teisigi talusid, kuhu veel pole jõutud seada, kus veel ei tunta elektri suurt kasu, või kus jälle pole õiget peremeest majas…”
“Ah see suur tuli seal on Raja oma, eks siis vist lõpeb minugi teekond pea, sest siin ligidal elasin kord minagi…”
“Ega külamees ometi mitte Saarelt pärit ei ole? Vast ehk koguni – kui ma ei eksi – härra Tali?”
“Seda olen ma küll kogu oma elusuuruses…” kostab võõras ja jällegi surub esiletikkuvat köhahoogu maha.
“Või Tali? Nojah, sellepärast siis ühised mälestused vanast koolielust ja lapsepõlvest! Minu nimi on Tõnisson, – kui te seda veel ehk mäletate…”
“Tõnisson? Jah, – miks mul meeles ei ole, aga ega ei tunne küll – vast ehk siis, kui päevavalges oleks näinud…” vastab võõras.
“Nii et tulite kaua aja tagant jälle oma sünnipaika külastama, härra Tali? Mäletan küll, kui kord siit lahkusite ja pärast ei olnud teist enam midagi kuulda. Või siis Saare Arno on ikkagi elus! Ja mina uskusin küll ammugi, et olete Peetruse juurde kolinud! Ei olnud teist ju kippu ega kõppu kuulda.”
“Ega sinna Peetruse juurde minekugagi enam pikka pidu ole. Aastad juba niikaugel ja ka tervis tahab vägisi ülesse ütelda.”
“Tõesti suur uudis jõuluööl koju viia,” jätkab Tõnisson peale väikest vaikust. “Ja kus kandis te siis veetsite need pikad aastad? Kas olite ehk koguni Ameerikas?”
“Oh ei! Merede taha pole mu jalad siiski mitte saanud, kuigi nii kaua olen kodumaalt ära olnud. Olin pea kõik selle aja Alpi mägestiku algul ühes väikeses külakeses kooliõpetajaks. Arvasin, et veedan seal oma päevad lõpuni, aga saatus tahtis siiski teisiti. Surm riisus mult kõik, mis mind selle võõra maaga köitis ja siis ei jäänud enam muud üle, kui kord jälle isamaale tagasi pöörduda, et siin oma vanadusepäevad lõpule saata. Muidugi on nüüd Saarel hoopis võõrad inimesed sees… ega minu isa-ema küll enam ei ela?”
“See on õige küll. Teie isa-ema puhkavad juba üle kümne aasta Paunvere kirikuaias. Eks talus on olnud selle järel mitugi peremeest, aga nüüd on Saare juba mõnda aastat olnud teie isa õepoja käes. Jüri on tubli tööinimene, samuti ka ta naine, aga neil pole jälle lapsi. Rühmavad küll tööd rabada, aga – ei tea, kellele! Talu ise on küll väga lagunenud seisukorras… Polnud seal ju õiget peremeest vana Tali surmast saadik… Ei tea, kas Jüri omad tunnevadki tulija ära… Noh, nüüd jõuamegi teelahkmele. Seal nende suurte pajude juures keerab roobastee Saarele sisse…”
“Seda muidugi… jah, et kas tunnevad,” sõnab Arno Tali nagu omaette, “kas tunnevad ja kas võtavadki vastu?”
“Tprrr!” peatab tüse vanamees hobuse. Pead raputades jääb see seisma ja vaatab nagu imestusega tagasi, kusjuures ta kurinad veidi kõvemat heli sünnitavad. Siinkohal pole taju harjunud peatuma. Võõras astub saanist maha ja jääb jällegi kepile toetudes tee äärde seisma, kuhu ta ka oma kohvri on asetanud. Ta heidab pilgu kuuvalgusest üle külvatud ümbrusele, silmitseb sätendavat lund ja ütleb siis:
“Oleks nagu ikka meeles küll! Vähemalt need kaks vana paju siin teeotsal. On teised ikka samasugused vanad, nagu neid nägin juba lapsenagi, ainult nagu pisut rohkem längu on vajunud…”
“Eks neilgi ole aastaid palju turjal… Küllap on seest mädanud, aga koore alt on veel haljad ja tugevad, et isegi kõvad tuuled pole suutnud neid maha murda. Ka oksi on teistel sageli maha võetud, aga seda tihedamad võrsed tulevad jälle asemele… Nii kui jonni ajaksid teised inimestega…”
Arno Tali kohendab oma kasukahõlmad jällegi koomale ja haarab siis Tõnissoni käe pihku, tänades väga jalavaeva lühendamise eest.
“Ega siis muud, kui astun aga siia tallu sisse. Olge tänatud mind edasi küütimast. Jõudsin õhtuks rongiga jaama. Pakid jätsin sinna ja tulin Paunveresse just parajasti kirikuteenistuse alguseks. Nii istusingi siis kirikus pingil ja puhkasin jalgu seni, kui algas kojusõit. Lootsin mõnele hobusemehele pära peale saada ja nõnda see ka läks. Olgu siis – jumalaga – koolivend Tõnisson, ja häid pühi teile kõigile!”
“Paremaid teile, härra Tali, ja head vastuvõtmist Saarel!” kostab Tõnisson ja raputab endise Saare perepoja kätt. Siis alustab habemik vanamees jällegi kuljuste kõlisedes sõitu.
Tüki aega seisab võõras teeotsal ja silmitseb mõttes olles ümbrust, kuulab, kuidas sõitjate kurinate heli kaugenedes kaob. Siis ärkab ta nagu unest üles, võtab kohvri käe otsaja hakkab astuma lumist teed mööda vana talumaja poole.
II
Saare omad on endid jõuluõhtuks ümber laua kokku kogunud, niipalju kui neid seal kogumas ongi. Peremees popsutab isegi kallil jõuluõhtul armsaks saanud piibunosu. Perenaine on särisevad jõuluvorstid ahjust välja võtnud ja juba lauale asetanud. Tädi Alma, poolkurt vanainimene talus, vist veel vana Tali ajast saadik – pidi olema endisele Saare perenaisele kaugelt sugulane –, temagi istub laua otsas ja vaatab ajaviiteks pererahva jutuajamist pealt. Ta ei kuule enam kuigi hästi ja suigub vahetevahel omaette. Siis istub laua juurde veel rõõmsanäoline noor näitsik – vast aasta seitsme-kaheksateistkümnene punapõseline Maie. Ta on pärit linnast, vaenelaps. Oli suvel Saarel loomi karjatamas ja jäi ka talveks siia perenaisele abiks, sest mis seal linnaski teha! Maal saab ometi korralikult kõhugi täis süüa, aga linnas osta kõike kalli raha eest. Kuigi maatöö on raskevõitu, aga ega linnaski kerge ole kõhutäit teenida. Maie on lihtsa töölise tütar ega ole tal sellepärast ka mingit vara. Isa on tal sõjas hukkunud ja ka ema paari aasta eest temale hauda järele läinud. Nii pidi siis orvuks jäänud Maie ise oma leivapalukese eest hakkama hoolitsema. Ta on ka juba teist aastat Saarel karja hoidmas ja perenaist abistamas. Ega Saare Jüri küll kõrget palka maksa, aga ega ta noorelt tüdrukult kontimurdvat tööd ka nõua. Perenaine Maali on samuti hea inimene. Sulast siin talus polegi, sest Jüri ja Maali rühmavad ise tööd teha ja kibedal tööajal võetakse alevist mõned päevilised abiks. Maie on neile otse tütre eest. Egas see talugi ole’ju Jüri oma – tont teab, kellele ta õieti kuulub. Talidest ei teata küll enam ammu kedagi, kellel oleks talu kohta õigusi ja Jüri on siin nagu tõeline peremees.
Jõuluõhtuks on Jüri lauale asetanud vanaaegse suure kupliga lambi, mis pärineb küll vist juba talu endise omaniku ajast. Seda põletatakse harva, sest ta tont justkui neelab õli, nagu Jüri ise armastab väljendada. Tavaliselt põleb siin ikka klaasiga seinalamp, aga kord aastas, kallil jõuluõhtul võib vanasse talukambrisse ka suuremat valgust lubada. Teistel kõigil nüüd ju elektrivalgus majas, särab nagu päike, kas võis keegi sellest Jüri lapsepõlves veel unistadagi!
Jüri ise on käsipõsakile lauanurgale toetudes mõttesse vajunud ja ta vasaku käe tüsedad sõrmekondid teevad laual energilisi liigutusi, nagu harjutades endid tulevasteks töödeks või meenutades möödunud töörohkeid päevi. Ajaleht on ta käest juba ammugi lauale langenud. Ta oli ootama jäänud, kunas vorstid veidikese jahtuvad ja siis ka ajalehest mõne sõna päevasündmusi lugenud. Et aga lehes midagi eriti põnevat ja huvitavat polnud, siis vajuski ta niisama mõtetesse, millest teda nüüd perenaise hääl ülesse äratab:
“Noh, vorstid on laual!” lausub see. “Mis seal enam oodata! Teised kõik teevad lõbusõitu kiriku juurde, meie aga istume naguvaesed patused siin ümber laua ja vaikime nagu mõned matuselised!”
Jüri ajab end toolil sirguja pistab kustunud piibu tasku.
“Vana ennemuistne komme, et jõulud ilma verivorstideta ei või olla,” sõnab ta. “Eks hakkame minugi pärast proovima, kui tulised nad õieti on või olla võivad!”
“Aga kas jõululugemist ka lugesite, nagu vanasti tehti?” küsib vanatädi sekka.
“Eks nüüd ole ajalehedki lugeda,” kostab perenaine, “ja kes nüüd enam neid vanu piiblilugusid loeb või on…”
“Tõsi ta on,” jätkab Jüri. “Kellele need muistsed lood enam huvi pakuvad! Kui mina poisike olin, siis