Talve. Oskar Luts
ja kössi vajund, et ei tunne enam äragi, käib päris kepi najal. Nägin neid mõnikord turul. Aga noh, – neil nüüd ju oma maja, üürilisedki sees, mis siis viga elada! Kes nende aleviinimeste elu ja olu nüüd enam teabki! Egas Paunvere pole enam endine vilets kirikuküla! Oh ei! Paunvere on nüüd hoopis teine kui siis, kui teie noorena siinkandis elasite. Terve kogu ilusaid maju on sinna ehitatud, tänavad tehtud ja – pealtnäha – linn mis linn juba! Seal on oma kauplused ja ettevõtted… Oi, teie lapsepõlve Paunveret pole ammu enam olemas! Kõik on uueks saand! Kõik muutub ja seda on üksainus inimpõlv oma eluea kestel ise oma silmaga näha võind…”
“Tõsi-tõsi!” sõnab mõttesse vajunult Arno Tali, kes Jüri vastas samuti käsipõsakil lauale toetub. Nad ongi laua ääres ainukesed istujad, sest naispere on vist juba voodisse une kaissu läinud.
“Jah, kõik on muutunud…” kordab Arno, “üksnes lapsepõlve mälestused elavad hinges kustumatult edasi ega kao vist surmaski. Mäletan, kuidas veel poisikesena siin hoonete ümber paljajalu jooksin, kuidas kõik toapäälsed ja urkad said siis läbi ronitud ja luusitud. Mis sellest, et olin mõnikord üleni toimuja ämblikuvõrke täis… Metsas ja karjamaal oli iga kivi ja känd mulle tuttav ja mul olid neile isegi nimed pandud. Ega ju hooned ole siin palju muutunud, nemad on endiseksjäänud, aga seda muistset Saaret pole tegelikkuses enam olemas! See mõlgub ainult mu mõtetes. On meeles hulk ilusaid päevi, mil siin võsades ja metsades sai ümber luusitud. Suuremaa järvelgi sai kalu õngitsemas käidud, rääkimata oma kirikumõisa veskijärvest ja Kiusna ojast… Kaugel kauges minevikus on nüüd kõik need ajad…”
“Egas minugi lapsepõlv palju teisiti polnd, ehk küll minu sünnipaik oli hoopis teises maanurgas…”
“Ikka veel lobisete siin ilmast ja maast! “tuleb perenaine tagakambrist jälle istujate juurde. “Ega meestel ju see jutt ilmaski ei lõpe! Külaline on väsind ja tahab puhata. Jätke nüüd tänaseks ja minge ära magama! Ma tegin külalisele diivani peale aseme, ega me enne küll sinna väiksesse tuppa kolistama ei lähe, kui peale pühi! Kas soovite ehk juba pikali heita?” pöördub ta siis külalise poole.
“Oh, perenaine, – suur tänu teile hoolitsuse eest, – eks väsimust ole omajagu muidugi, aga egas jõuluööl ju mindagi üldse magama! Nii see vist vanasti ikka oli?”
“Vanasti! Nüüd on ju kõik muutund, mis seda vana enam meelde tuletada!” sõitleb perenaine.
“Meie ju ka vana aja inimesed, meie mälestustes on veel vaid endine aeg – ja sellest on, nagu ma juba ennegi ütlesin, raske lahkuda… Aga on ju ka mõnus istuda soojas toas jõululaua ääres ja mõlgutada mõtteid kõige selle üle, mis iialgi enam tagasi ei pöördu. Eks ole nii, kallis pererahvas?”
Jüri noogutab peaga. Ta käsi teeb liigutuse tasku poole, kuhu ta vähe aega tagasi on pistnud kustunud piibu.
“Kas külamees on suitsumees?” küsib ta siis. “Mul küll muud tubakat pole pakkuda, kui omakasvatatud pinutagust, aga hädapärast kõlbab ka see tõmmata.”
“Ei, tänan, peremees, ma pole seda tööd suutnud senini selgeks õppida! Nõrk tervis ei lasknud mul sellega noores põlves alustada ja nii see komme mulle külge ei jäänudki.”
“Aga külamehele vast ehk piibusuits ei meeldi? Ega minagi just väga suur suitsumees pole, aga kohe tunnen nagu puudust millestki, kui piipu hambus pole. Ega teil midagi selle vastu ole, kui mõned popsud tõmban?”
“Ei, kulla sõber, ei! Mis see väike suits ikka teeb. Teinekord oli sõidu ajal vagun suitsetajaid puupüsti täis, aga egas ving ju nii kiirelt tapa! Tehke aga nii, kuidas teile meeldib! Teil ju päris healõhnaline tubakas, olete parkimisel vist mingit aroomi juurde lisanud?”
“Aroomi või? Ah lõhna – seda annavad kirsilehed ja kuivatatud mooninupud, mida vähekese sekka panin, et tubakalehtede tavalist sarvekõrvehaisu kaotada,” kostab Jüri ja topib oma piibu täis.
“Eks ta ole muidugi harjumuse asi,” lausub külaline ja jätkab siis veel küsimisi ühe kui teise Paunvere elaniku kohta, millele Jüri vastuseid annab, nii nagu tema neid asju on kuulnud või näinud.
Kaua istuvad nad kahekesi juttu vestes veel laua ääres. Vaata et alles hommiku eel heidab külamees temale valmistatud asemele puhkama, Jüri aga süütab laterna ja läheb veel lauta ning talli loomi vaatama, viies neile jõuluroaks kaasa kellele tükikese leiba, kellele lihtsalt peotäie jahu.
IV
Peale pühi teeb Saare Jüri, nagu ta on lubanud, väikese kambri korda, et külaline sinna oma aseme võib sisse seada. Ka tuuakse Arno kastid ja kohvrid raudteejaamast ära. Neid pole küll palju, aga selle eest on nad jälle hästi rasked – just nagu oleksid tina täis – nagu jaama laomees seda naljatades väljendab.
“Võõralt maalt tulnd,” kostab Jüri, “tont teab, missuguseid aparaate või masinaid ta sealt kaasa on toorid!”
“Või isegi kulda,” naerab laomees.
Jüri aga laob pakid ree peale ja toob nad kõik Saarele. Ja peagi teab Paunveres juba igaüks, et Saare Arno on koju tulnud kusagilt kaugelt-kaugelt maalt, kus ta oli olnud üle veerandsaja aasta kooliõpetajaks.
“Mida ta küll siin tegema hakkab?” küsivad ühed omavahel juttu ajades. “Töömeest tast niikuinii enam ei saa – on selletarvis juba liiga vanaks jäänd…”
“Mis muud, kui võtab Saare enda kätte ja hakkab peremeheks…” arvavad teised.
“Noh, küllap ta hakkaks, aga ütelge ise, mida linnamees talutööst teab või on! Jüri võib tema pärast vist küll surmani Saarele edasi jääda! Vahest saab alevis mõne kirjutaja koha… Või mine tea, mida ta seal võõral maal õieti on õppind või olnd!”
“Olnd seal koolmeistriks, nagu kõneldakse, aga eks jäänd vanaks ja mis siis muud, kui anna noorematele ruumi ja koli ise ära kodumaale tagasi, kust oled tulnd! Pole ju naljaasi võõral maal elada. Aga, kes tont teda küll siit nooruses välja ajas? Eks jäänd isa juurde ja pidand talu!”
“Kõneldakse, et jooksnud seeliku järel minema. Kes sedan’d küll õieti teab, aga nii kõneldi omal ajal. Nüüd sellest juba mitmed aastakümned mööda, kes seda kõike enam teab või mäletab, kuidas see lugu just oli…”
Nii need jutud siis liiguvad. Igal pool, isegi Paunvere alevikus ei kõnelda muust, kui Saare Arnost, kes nüüd jälle koju tagasi on saabunud. Vähesed on teda näinud, aga siiski teatakse kõnelda, et olla teine õige kõhnaks jäänud ja näost ära lõppenud seal võõrsil…
“Ei see vist kevadist käokukkumist enam kuule,” kinnitavad mõned, kuigi ise kõne all olevat isikut silmagagi pole näinud. Niisiis polegi sel aastavahetusel Paunveres põnevamat juttu, kui Saare Arno kojutulek. Tõnisson on teda esimesena näinud ja sellest kodus kõnelnud. Sealt need jutud siis alguse on saanudki. Aga igaüks, kes seda kuuleb, ruttab uudist edasi kõnelema, unustamata omapoolseid kommentaare ligi panna.
Mõni päev peale uut. aastat käib Saare Jüri alevis veskil ja tuleb sealt koju. Sama teekond on ka ühel teisel ligidase asula mehel ja lastes hobuseid kotikoormatega tasaselt kodu poole sammuda, kõnnivad mehed omavahel juttu puhudes ja pupusid popsutades koormate järel. Muuseas torkab külamehele meelde ka Saare Arno kojutulek ja ta hakkabki Jürilt nüüd selle kohta pärima.
“Teile olla uus peremees majasse tulnd – kas võtab kevadel talu teie käest hoopis ära või jälle paneb kõrge rendi peale?”
“Ei vist üht ega teist,” kostab Jüri. “Niipalju, kui mina temast olen aru saand, temal küll põllumehe välimust ei ole. Kõneles, et tema ei taha Saarelt isegi mingit osa. Kes teda just teab, mis plaanid tal peas võivad olla, aga näha on senini olnd, et ta meilt peale ülalpidamise midagi pole tahtnud. Päris täpset jutuajamist meil küll selle üle pole olnd, aga – eks kevadeni ole ju ka veel aega. Muidugi on taju talu ligem pärija, aga kui ta minu kasuks oma õigustest loobub, nagu ta seda esialgses jutuajamises tähendas, noh, siis on ju kõik väga hea…”
“Ole aga ettevaatlik, Jüri! Seal väljamaal