Väike Heidi. Johanna Spyri
p>I peatükk – Mägedesse Alpionu juurde
Vanast ja kaunist Maienfeldi külast suundub jalgrada roheliste ja varjuliste aasade keskel mägede jalamile, mis rangelt ja kõrgilt alla orgu vaatavad. Kui rada kerkib, muutub ümbrus pikkamööda metsikumaks ja ronija pole veel kaugele jõudnud, kui hakkab tundma madala rohu ja visade mägitaimede lõhna, sest tee on järsk ja viib otse üles tippude poole.
Ühel ilusal päikesepaistelisel juunihommikul võis näha kaht kogu kitsast mägiteed pidi üles ronimas. Üks neist oli pikk tugev tüdruk ja teine laps, keda esimene kättpidi juhtis. Lapse väikesed põsed õhetasid kuumusest, nii et tumepunast värvi võis näha isegi läbi päikesest põlenud naha. Ja selle üle võis vaevalt imestada, sest hoolimata kuumast juunipäikesest oli laps riides nagu kõige kibedama külma käes. Ta ei paistnud olevat vanem kui viieaastane, kui niigi palju, aga kas ta oli paks või kõhn, oli raske ütelda, sest tal oli seljas üksteise peal ilmselt kaks kui mitte kolm kleiti ja veel paks punane villane sall ümber kõhu keeratud, nii et tilluke keha paistis vormitu koguna, kui ta oma väikestel paksudes naeltega mägisaabastes jalgadel kuumuses aeglaselt ja vaevaliselt ülespoole ronis. Neil kahel pidi olema tubli tunni tee seljataga, kui nad jõudsid Dörfli-nimelisse külakesse, mis asus poolel teel üles tippu. Siin tervitati teekäijaid igast suunast, mõned hüüdsid neid akendest, mõned avatud ustest, mõned hoovist, sest vanem tüdruk oli nüüd jõudnud oma endisesse kodukohta. Ta ei peatunud siiski, et vastata oma sõprade tervitushüüetele ja küsimustele, vaid jätkas teed, kuni jõudis küla viimaste laialipuistatud majakesteni. Siin hüüdis üks hääl teda ukse juurest: “Oota pisut, Dete; meil on vist üks tee.”
Tüdruk, keda nii hüüti, jäi seisma ja laps laskis otsekohe tal käest lahti ning istus maha.
“Kas oled väsinud, Heidi?” küsis ta kaaslane.
“Ei, mul on kuum,” vastas laps.
“Varsti jõuame üles tippu. Sa pead veel pisut vapralt kõndima ja võtma üsna pikad sammud ning tunni aja pärast olemegi seal,” ütles Dete julgustavalt.
Nendega ühines nüüd paks heatujuline naine, kellel tekkis Detega otsekohe elav vestlus kõigist Dörflis ja selle ümbruses; laps aga kõmpis neile järele.
“Ja kuhu sa nüüd selle lapsega lähed?” uuris naine, kes oli just nendega ühinenud. “Arvan, et see on see laps, kes su õest maha jäi?”
“Jah,” vastas Dete. “Ma viin ta üles Onu juurde ja jätan ta sinna.”
“Jätad lapse Alpionu juurde! Sa oled vist mõistuse kaotanud, Dete! Kuid vana mees näitab sulle ja lapsele lihtsalt ust!”
“Ta ei saa seda teha, sest ta on lapse vanaisa. Ta peab tema eest hoolitsema. Siiani hoolitsesin lapse eest ise, ning ma võin sulle öelda, Barbel, et ma ei loobu tema pärast heast töökohast, mis on mulle just sülle kukkunud. Nüüd on vanaisa kord oma kohust täita.”
“See oleks kõik väga tore, kui ta oleks nagu teised inimesed,” väitis Barbel tuliselt, “kuid sa ju tead, missugune ta on. Ja mida hakkas ta peale lapsega, eriti nii noorega! See on tõesti võimatu mõte. Aga kuhu sa ise minna mõtled?”
“Frankfurti, kus mind ootab hea töökoht,” vastas Dete. “Inimesed, kelle juurde ma lähen, olid eelmisel suvel tervisevetel ja mina pidin nende tube koristama. Nad oleksid mu kohe kaasa võtnud, kuid ma ei saanud lahkuda. Nüüd on nad jälle seal ja kordavad oma pakkumist ja ma kavatsen nendega minna, seda võid teadmiseks võtta!”
“Olen rõõmus, et ma pole laps!” hüüatas ehmunud Barbel kaastundliku käeviipega. „See vana mees seal ülal on kõigile saladuseks! Ta ei vestle kellegagi ega ole kunagi jalgagi kirikusse tõstnud. Kui ta vahel alla tuleb, püüavad kõik tema ja ta suure kepi eest kõrvale hoida. Juba tema hallid puhmaskulmud ja tohutu habe on küllalt hirmutavad. Ta näeb välja nagu vanapagan või indiaanlane ja vähesed julgeksid temaga kahekesi jääda.”
“Noh, ja mis siis sellest?” küsis Dete otsustavalt. “Ta on siiski vanaisa ja peab lapse järgi vaatama. Ta ei tee tõenäoliselt lapsele midagi halba ja kui ta teeb, siis annab tema selle eest vastust, mitte mina.”
“Ma tahaksin väga teada,” jätkas Barbel, “mis peab küll vanal mehel südametunnistusel olema, kui ta niisugune välja näeb ja elab üleval mägedes nagu eremiit, harva end kellelegi näidates? Tema kohta räägitakse igasuguseid asju. Sina, Dete, pead olema palju kuulnud oma õelt, kas mul pole õigus?”
“Sul on õigus, kuulsin küll, kuid ma ei korda seda, mida kuulsin, sest kui see tema kõrvu jõuaks, satuksin pahandustesse.”
Barbel oli juba kaua tahtnud Alpionust teatud üksikasju teada saada, sest ta ei suutnud mõista, miks too paistis oma kaasinimesi nii väga vihkavat ja soovis täiesti üksi elada, või miks inimesed rääkisid temast vaid poolsosinal, nagu kardaks midagi tema vastu ütelda, ja siiski soovimata olla tema poolt. Veel enam, Barbel ei teadnud, miks kõik Dörfli elanikud kutsusid teda Alpionuks, kuigi ta ei saanud olla kõigi elanike onu. Siiski tegi ka tema, nagu tal oli kombeks, just nagu kõik teisedki ja hüüdis vana meest Onuks. Barbel oli Dörflisse elama tulnud alles pärast abiellumist, mis polnud juhtunud eriti ammu. Enne seda oli ta kodu olnud all Prättigaus, nii et ta ei teadnud hästi kõiki asju, mis olid juhtunud inimestega, kes olid kunagi elanud Dörflis ja selle ümbruskonnas. Kuid Dete oli Dörflis sündinud ja elanud siin koos oma emaga kuni viimase surmani aasta tagasi ja läinud siis Ragatzis tervisevetele ning hakanud tööle suures hotellis teenijana. Selle päeva hommikul oli ta tulnud terve tee Ragatzist koos lapsega, üks sõber oli nad heinavankris Maienfeldi toonud. Barbel oli sellepärast otsustanud mitte kaotada head võimalust oma uudishimu rahuldamiseks. Ta pani käe ümber Dete usalduslikul viisil ja sõnas: „Ma tean, et võin sinult teada saada, kas tema kohta räägitud jutud on tõsi. Usun, et sina tead tervet lugu. Nüüd räägi mulle, mis selle vana mehega lahti on ja kas ta on alati olnud niisugune eemalehoidev ja inimpõlgur.”
“Kust mina seda tean, minu arust on ta alati olnud samasugune, olen ju vaid kahekümne kuuene ja tema on vähemalt seitsekümmend aastat vana; seepärast võid vaevalt oodata, et ma tean midagi tema noorusajast. Kui ma aga kindel oleksin, et minu jutt ei leviks terves Prättigaus, siis võiksin tema kohta igasuguseid asju rääkida. Mu ema tuli Domleschgist ja tema niisamuti.”
“Aga Dete, miks sa niimoodi arvad?” vastas Barbel pisut solvatult. „Prättigau pole sugugi nii keeltpeksev linn ja mina suudan samuti oma keelt hammaste taga hoida, kui vaja.”
“No hüva, ma siis räägin sulle – kuid oota hetk,” ütles Dete hoiatavalt ja vaatas tagasi, et last poleks läheduses, kuulamas kõike, mida ta rääkima hakkab, kuid last polnud kusagil näha ja ta pidi olema teelt kõrvale pööranud, kuid need kaks oma vestlushoos polnud seda märganud. Dete seisis ja vaatas ringi. Tee keeras pisut siia ja sinna, kuid siiski oli piki seda näha peaaegu Dörflini välja ning seal polnud kedagi.
“Ma näen, kus ta on,” hüüdis Barbel, “vaata sinna!” ja ta näitas kohta kaugel eemal mööda jalgrada. „Ta ronib seal mäest üles koos karjuse ja tema kitsedega. Imestan, et too on täna oma karjaga nii hiljaks jäänud. Kuid see on meie jaoks hea, sest ta võib nüüd lapse järele vaadata ja sina võid oma jutuga edasi minna.”
“Oh, mis puutub järele vaatamisse,” märkis Dete, “siis poiss ei pea end eriti pingutama; tüdruk pole mingil juhul rumal oma viie aasta kohta ja teab, kuidas oma silmi kasutada. Ta märkab kõike, mis on toimumas, nagu olen sageli tähele pannud, ja see tuleb talle ühel päeval kasuks, sest vanal mehel pole midagi peale oma hüti ja kahe kitse.”
“On tal kunagi rohkem olnud?” küsis Barbel.
“Temal? Otse loomulikult,” vastas Dete elavalt. „Ta oli ühe Domleschgi suurima farmi omanik. Ta oli kahest vennast vanim; noorem oli vaikne, korralik mees, kuid vanemale ei meeldinud miski rohkem kui suure härra mängimine ja ringi sõitmine ja halbade inimestega suhtlemine, võõrastega, keda keegi ei tundnud. Ta jõi ja mängis maha kogu oma vara, ning kui tema ema ja isa sellest teada said, nad surid teineteise järel kurbusest. Noorem vend, kes oli samuti kerjuseks tehtud, lahkus vihaselt, keegi ei tea, kuhu, kuid Onu ise, kellel polnud midagi järel peale halva nime, kadus samuti. Mõnda aega ei teatud, kus ta viibib, siis leidis keegi, et ta oli läinud Neapelisse sõduriks ning rohkem ei kuuldud temast midagi kaksteist kuni viisteist aastat. Selle aja lõpuks ilmus ta välja Domleschgis, tuues endaga väikese lapse, kellele ta püüdis oma sugulaste juures kodu leida. Siiski olid kõik uksed tema ees suletud, sest keegi ei soovinud temaga enam midagi tegemist teha. Sellest