Väike Heidi. Johanna Spyri
ta heameelega vastu. Vana meest vaadati siiski veel kahtlevalt ja isegi räägiti, et ta oli sunnitud Neapelist põgenema, sest ta oli tapnud ühe mehe, mitte ausas võitluses, mõistad, vaid mingis kõrtsikakluses. Kuid meie tunnistasime siiski oma sugulust temaga, mu vana-vanaema minu ema poolt oli tema vanaema õde. Seepärast nimetasime teda Onuks, ja kuna mu isa oli samuti sugulane peaaegu iga perekonnaga Dörflis, hakkasid kõik teda seal Onuks kutsuma, ning kuna ta läks elama mäenõlvale, tundsid kõik teda Alpionu nime all.”
“Ja mis juhtus Tobiasega?” küsis Barbel, kes kuulas sügavaima huviga.
“Oota hetk, ma jõuan selleni, ma ei saa rääkida kõigest ühekorraga,” vastas Dete. “Tobias õppis oma ametit Melsis ning kui ta oli oma õpipoisiaja ära olnud, tuli ta tagasi Dörflisse ja abiellus mu õe Adelheidiga. Nad olid alati teineteisele meeldinud ning sobisid hästi kokku ka pärast abiellumist. Kuid nende õnn ei kestnud kaua. Tobias suri vaid kaks aastat pärast abiellumist, sest palk langes talle pähe, kui ta töötas, ja tappis ta kohapeal. Nad kandsid ta koju ja kui Adelheid nägi oma abikaasa vaest moonutatud keha, kurvastas ta nii väga, et jäi palavikku, millest ta ei toibunudki. Ta oli alati olnud üsna õrn ja tal käisid kummalised hood, mille jooksul keegi ei teadnud, kas ta oli ärkvel või magas. Ja nii järgnes Tobiase naine talle kahe kuu pärast hauda. Nende kurvast saatusest rääkisid kõik lähedal ja kaugel, ning nii omavahel kui avalikult räägiti, et see oli karistus, mille Onu oli ära teeninud jumalakartmatu elu eest, mis ta oli elanud. Mõned ütlesid seda talle isegi näkku. Meie kirikuõpetaja püüdis tema südametunnistust äratada ja manitses teda patukahetsusele, kuid vana mees muutus vaid veelgi raevukamaks ja kangekaelsemaks ega rääkinud enam kellegagi ja kõik püüdsid iga hinna eest tema teelt kõrvale hoida. Viimaks kuulsime, et ta oli läinud elama üles Alpidesse ega kavatsenud enam kunagi alla tulla, ning sellest ajast saadik on ta elanud oma üksildast elu mäenõlval, vaenus jumala ja inimestega. Ema ja mina võtsime Adelheidi väikese lapse, kes oli siis vaid aasta vanune, oma hoole alla. Kui ema eelmisel aastal suri ja mina läksin tervisevetele raha teenima, maksin vanale Urselile, kes elab külas just meie kõrval, et too vaataks lapse järele. Jäin tervisevetele terveks talveks, sest kuna oskasin õmmelda ja kududa, oli mul kerge leida küllalt tööd, ning varakevadel saabus Frankfurdist perekond, keda olin teeninud, ja nad kutsusid mind jälle endaga kaasa. Me lahkume ülehomme, ning võin sulle kinnitada, et see on suurepärane töökoht.”
“Ja sa annad selle lapse vanale mehele seal üleval? Mind üllatab tõesti, kuidas sa niisuguse asja peale tuled, Dete,” sõnas Barbel, hääl põlgust täis.
“Kuidas nii?” vastas Dete. “Olen täitnud oma kohuse lapse ees ja mida ma peaksin temaga praegu peale hakkama? Ma ei saa viieaastast last endaga Frankfurti kaasa võtta. Kuid kuhu sa ise lähed, Barbel? Oleme juba poolel teel üles Alpidesse.”
“Jõudsime just paika, kuhu tahtsin minna,” vastas Barbel. “Mul oli üks jutt kitsekarjuse naisega, kes talvel teeb mulle ketramistööd. Nii et hüvasti, Dete, ja edu sulle!”
Dete andis sõbrale kätt ja ootas seni, kuni Barbel läks väikese tumepruuni hüti poole, mis seisis mõned sammud teest eemal õõnsuses, mis pakkus pisut kaitset mägituule eest. Hütt asus poolel teel üles Alpidesse, kui Dörflist arvata, ning oli hea, et sellele pakuti pisut varju, sest see oli nii räsitud ja lagunenud, et selles pidi olema üsna ohtlik elada, sest kui tormised lõunatuuled üle mäenõlva pühkisid, värises kõik selle sees, uksed ja aknad ning kõik vanad mädanenud põiktalad. Niisugusel päeval oleks karjuse maja, kui see oleks seisnud lahtisel mäeküljel, vähimagi hoiatuseta otseteed orgu puhutud.
Siin elas Peter, üheteistaastane poiss, kes käis igal hommikul Dörflis oma kitsedel järel, et viia nad üles mäkke, kus nad võisid õhtuni süüa maitsvaid mägitaimi.
Siis läks Peter koos oma kergejalgsete loomadega joostes ja hüpates jälle mäest alla, kuni jõudis Dörflisse, kus ta sõrmed suhu pani ja kimedalt vilistas, mille peale kõik kitsede omanikud oma lapsed loomadele järele saatsid. Väikesed poisid ja tüdrukud ei kartnud vaguraid kitsi ja see oli suvel ainus tund päevas, kui Peteril võis näha oma noori sõpru, sest ülejäänud aja veetis ta vaid koos kitsedega. Lisaks oli tal kodus ema ja pime vanaema, kuid ta pidi alati alustama teed väga vara hommikul ega saanud kaua nende juures olla. Dörflist koju jõudis ta alles hilja õhtul, sest ta jäi alati kauaks, teiste lastega rääkides ja mängides. Seepärast viibis ta kodus vaid niikaua, et süüa hommikul oma piima ja leiba ja õhtul jälle sarnasugust einet, voodisse heita ja magama minna. Tema isa oli teeninud kitsekarjusena elatist, kui poiss oli noorem, ja ta oli juhuslikult puid raiudes surma saanud mõned aastad tagasi. Seepärast kutsuti tema ema, kelle nimi oli Brigitte, alati karjuse naiseks ja pime vanaema oli vaid „vanaema” kõigile noortele ja vanadele ümbruskonnas.
Dete oli seisnud tubli kümme minutit igas suunas vaadates, et otsida last ja kitsi. Kuna kedagi polnud enam näha, ronis ta kõrgemale, kust võis paremini näha mäenõlva, mis viis tema all orgu välja, ning seal hakkas ta üha murelikumalt uurima ümbritsevaid nõlvu. Vahepeal ronis laps üles mööda kauget ja ringi minevat teed, sest Peter teadis paljusid häid paiku, kus kasvasid puhmad ja taimed, mida armastasid kitsed, ning ta ei käinud tavalist teed pidi. Laps oli kurnatud oma paksude riiete raskusest ja soojusest ning tatsas ja ronis tema järel alguses suurte raskustega. Ta ei öelnud midagi, kuid ta väikesed silmad vaatasid alguses Peterit, kui too kärmelt oma paljastel jalgadel siia-sinna hüppas, seljas vaid lühikesed püksid, ja siis saledajalgseid kitsi, kes veel kergemini üle kaljude ja põõsaste ning järskudest tõusudest üles hüppasid. Äkki istus ta maha ning hakkas nii ruttu, kui ta väikesed sõrmed liikuda suutsid, kingi ja sukki maha võtma. See tehtud, tõusis ta, sõlmis lahti palava punase salli ja heitis selle eemale, ning siis jätkas oma kleidi lahti nööpimisega. See oli hetke pärast maas, kuid ära võtta tuli veel üks kleit, sest Dete oli pannud pühapäevakleidi igapäevasele otsa, et poleks vaja seda tassida. Kiiresti kui välk järgnes igapäevane kleit eelmisele ja nüüd tõusis laps püsti, riietatud vaid kergetesse lühikeste varrukatega alusriietesse, sirutades oma väikesi paljaid käsi suure rõõmuga. Ta pani kõik oma riided kenasti väikesesse kuhja ja siis läks hüpates ja ronides Peteri ja kitsede järel, nagu poleks kunagi midagi muud teinudki. Peter ei teadnud, mida laps tema selja taga tegi, aga kui too oma uues riietuses tema juurde jooksis, tõmbus poisi nägu naerule. Ta naeris veel enam, kui vaatas tagasi ja nägi väikest riietekuhja maas lebamas, kuni ta suu ulatus peaaegu ühest kõrvast teiseni; siiski ei lausunud ta sõnagi. Laps, kes suutis nüüd kergemini liikuda, alustas vestlust Peteriga, kes pidi paljudele küsimustele vastama, sest ta kaaslane tahtis teada, kui palju kitsi tal on ja kuhu ta peab nendega minema ja mida nendega tegema, kui on kord kohale jõudnud. Viimaks jõudsid nad tädi Dete vaatevälja. Vaevalt oli viimane märganud väikest seltskonda, kes tema poole üles ronis, kui ta karjatas: „Heidi, mida sa teinud oled? Kuidas sa välja näed! Ja kus on sinu kaks kleiti ja punane sall? Ja uued kingad, mis ma sulle ostsin, ja sukad, mis ma sulle kudusin – kõik on läinud! Ühtegi asja pole alles! Mis sul arus oli, Heidi; kus on kõik sinu riided?”
Laps näitas väikest paika all mäenõlval ja vastas: „Seal all.” Dete vaatas näidatud suunda ja võis märgata midagi maas lebamas, mille otsas oli midagi punast, mis oli kahtlemata villane sall.
„Sa kasutu väike olend!” hüüdis Dete vihaselt. “Mis sulle küll pähe kargas? Miks sa end niimoodi lahti riietasid?”
“Ma ei taha riideid,” ütles laps, kes ei paistnud vähimalgi määral tehtut kahetsevat.
“Sa armetu, mõtlematu laps! Kus su mõistus oli?” jätkas Dete põlastades ja halisedes. „Kes läheb küll alla neile järele; see on tubli poole tunni tee! Peter, mine sina ja too need siia, nii ruttu kui saad, ja ära vahi mind ammulisui, nagu oleks sulle juured alla kasvanud!”
„Ma olen kitsedega juba niigi hiljaks jäänud,” vastas Peter aeglaselt, põrmugi paigast liikumata, käed taskutes, kuulates Dete vihapurset ehmunult ja vihaselt.
“Noh, sa ei jõua kaugele, kui seisad ja vahid punnis silmadega,” vastas Dete pahaselt, „kuid vaata, siin on sulle midagi ilusat,” ja ta näitas ilusat uut münti, mis päikese käes helkis. Peter ronis otsekohe mööda järsku mäenõlva alla, valides lühima tee, ning jõudis erakordselt