Võit sotsiaalärevuse ja häbelikkuse üle. Gillian Butler
juba ette, mis võib valesti minna.
• Sobrate juhtunus tagantjärele, kaaludes, mis läks teie arvates halvasti.
• Pea on tühi, te ei suuda midagi öelda.
Mõju käitumisele
• Räägite kiiresti või vaikselt, pominal, puterdades.
• Väldite inimeste pilku.
• Pingutate, et mitte tähelepanu äratada.
• Hoolitsete ohutuse eest: käite „ohutus“ kohas, räägite „ohutute“ inimestega „ohututel“ teemadel.
• Väldite raskeid suhtlemisega seotud sündmusi ja olukordi.
Mõju kehale
• Ärevuse ilmingud, mis on teistele nähtavad: punastamine, higistamine või värisemine.
• Pinge, valud, mis kaasnevad võimetusega lõdvestuda.
• Paanikatunne: südame kloppimine, peapööritus, iiveldus, hing on kinni.
Mõju emotsioonidele ja tunnetele
• Närvilisus, ärevus, hirm, kartlikkus, liigne eneseteadlikkus.
• Frustratsioon, viha enda või teiste vastu.
• Ebakindlus, alaväärsustunne.
• Kurbus, masendus, lootusetus, et ei suuda end muuta.
Elus on sümptomid üksteisega põimunud, nii et mõtted, käitumine, kehalised reaktsioonid ja emotsioonid (või tunded) on mitmeti vastastikku seotud ja igaüks avaldab ülejäänutele mõju. Näiteks teravdab mõte, et paistetakse rumal, teadlikkust endast, mistõttu inimene vaatab kõrvale ja püüab mitte silma torgata, mis omakorda sunnib teda märkama, et ta väriseb ja süda puperdab. Või hakkab inimesel palav ja paanika ei lase tal mõelda, mida öelda, nii et ta kohmab midagi mõttetut ja tunneb siis piinlikkust. Mõtete, tunnete (nii emotsioonide kui ka kehaliste tunnete või aistingute) ja käitumise seotus ei lase kuigi kergesti kindlaks teha, millest mingi ärevushoog algab. Viiendas peatükis on kirjeldatud lähemalt, kuidas sotsiaalärevuse eri aspektid on omavahel seotud.
Definitsioon ja sümptomite loetelu annavad küll lähtekoha, mida sotsiaalärevusest mõelda, ent ei esita ammendavat pilti ega võimalda hinnata sellega seotud kannatusi. Pole kuigi üllatav, et probleemil, mis võib mõjutada elu nii paljusid külgi, on ka mitmekesised tagajärjed.
Vältimise varjatud liigid
On sotsiaalärevusega inimesi, kes väldivad sõpradega väljaminemist, koosviibimisi või suurejoonelisi seltskondlikke üritusi, nagu pulmad; aga on teisi, kes jätkavad käimist üritustel, mida kardavad, ning väliselt paistab, et nende elu ei piira miski ja vältimine pole nende probleem. See tähendab, et jäetakse kahe silma vahele mitu varjatud võimalust, kuidas võidakse vältida suhtlemisolukordade raskeid külgi, millest mõned on toodud tabelis 1.2. Midagi vältides ei saadagi teada, et hoolimata sellest, mida võidakse arvata, on see täiesti kahjutu. Varjatud vältimisele ei tohiks mingil juhul läbi sõrmede vaadata, sest nagu igasugune vältimine, toetab ka see probleemi püsimist.
Tabel 1.2
Vältimise varjatud liigid
• Ootate, et keegi siseneks rahvast täis ruumi enne teid.
• Ulatate peol asju edasi, et vältida laskumist vestlusesse.
• Lükkate kõike edasi, olgu kohtumist naabritega või tipptunnil poes käimist.
• Keerate kõrvale, kui näete tulemas kedagi, kes tekitab teis ärevust.
• Väldite isiklikest asjust rääkimist.
• Väldite teiste nähes käte kasutamist.
• Ei söö avalikus kohas.
Vältimine on millegi tegemata jätmine, sest selle tegemine tekitaks ärevust.
Kaitsekäitumine
Sotsiaalärevuses inimesele tekitavad teised inimesed probleeme, sest pole võimalik ette teada, mida nad järgmiseks teevad. Nad võivad igal hetkel, ehkki võib-olla tahtmatult, teile häda kaela tuua: see tähendab, nad võivad teha täpselt seda, millega teil on kõige raskem toime tulla, seades teid näiteks ohtlikku olukorda otseseid küsimusi esitades, tutvustades teid inimesele, kes tekitab teis ärevust (mõnele tähtsale tegelasele või kõige veetlevamale isikule ruumis), küsides teie arvamust või kõndides teie juurest lihtsalt kellegi teisega vestlema. See on olukord, kus teised inimesed tekitavad teis pideva ohutunde ja pole isegi selge, mida kõike tuleks vältida, et end paremini tunda. Loomulikult keskendute sellele, kuidas end ohutult tunda. Sotsiaalärevad inimesed töötavad välja terve hulga „ohutuid käitumisviise“ või tegevusi, mis vähendavad nende ohustatuse tunnet: nad põrnitsevad põrandat, et keegi ei saaks nende pilku püüda, võõpavad end üle paksu meigikihiga, et peita punastamist, kannavad õhukesi rõivaid, juhuks kui on palav ja nad peaksid higistama, lahkuvad ruumist kohe, kui koosviibimine on lõppenud, et ei peaks kellegagi vestlusse astuma. Kaitsekäitumise näiteid on toodud veel tabelis 1.3.
Neid lugedes märkate, et mõnedki on omavahel vastandlikud, näiteks vaikimine ja vestluse alalhoidmine. See on nii seetõttu, et igal inimesel tekitavad kindlustunde ise asjad. Mõni tunneb end turvaliselt, kui ei pea palju rääkima, tehes suu lahti ainult siis, kui on kindel, et ütleb midagi sisukat. Niimoodi tuntakse, et väheneb enda rumalaks tegemise võimalus. Teised tunnevad end kindlamalt, kui võtavad enda peale vestluse juhtimise. Kui vaikus näib igavikuna, on kindlam lobiseda, isegi kui sellel pole mingit sügavamat sisu.
Tabel 1.3
Kaitsekäitumise näiteid
• Harjutate, mida kavatsete öelda, kontrollite mõttes, et kasutaksite õigeid sõnu.
• Räägite aeglaselt või vaikselt või räägite rutakalt, hinge tõmbamata.
• Peidate nägu või käsi, hoiate käsi suu ees.
• Hoiate kramplikult midagi käes, surute põlvi kõvasti kokku, et need ei väriseks.
• Lasete juustel näo ette vajuda, kannate lohmakaid rõivaid.
• Püüate inimesi lõbustada, rääkides naljalugusid, või ei riski kunagi nalja teha.
• Ei räägi endast ega oma tunnetest, ei väljenda oma arvamust.
• Ei ütle midagi, mis võiks tekitada vastuväiteid või olla vaieldav, nõustute alati.
• Kannate peeneid rõivaid (kaitsekiht) või silmatorkamatuid riideid (et mitte välja paista).
• Hoiate end „ohutu“ inimese lähedusse või püsite „ohutus“ kohas, ei riski kunagi.
• Teil on põgenemistee valmis, te pole kunagi hingega asja juures.
Kaitsekäitumine on millegi tegemine, et olla väljaspool ohtu. Kaitsekäitumise juurde kuulub enamasti hoidumine soovimatust tähelepanust.
Takerdumine probleemi
Sotsiaalärevus võib inimest haarata silmapilkselt: osalt teiste inimeste käitumise ettearvamatuse tõttu ja osalt seepärast, et kartus on kogu aeg hinges. Niimoodi kujuneb ärevuse aimus probleemi osaks. Tulevastele raskustele mõtlemine toob pähe igasuguseid, sageli üsna umbmääraseid ja hirmutavaid mõtteid, mis võiks viltu minna: „Mis saab, kui… ma ei oska midagi öelda? …kõik teised peale minu teavad neid inimesi? …kui mul palutakse midagi öelda? …kui mul hakkab hääl värisema?“ Ja nii üha edasi. Kartus ja mure ei lase rõõmuga oodata sündmusi, mis teistele meeldivad ja mida teised peavad lõõgastavaks, olgu selleks väike naps pärast jalgpallimatši, lõunapaus tööl, peole või sõbrale külla minek.
Isegi kui sündmus on möödas, närib ärevus hinges edasi, kaaludes pidevalt mõtteid, pilte