Võit sotsiaalärevuse ja häbelikkuse üle. Gillian Butler
meeleldi rääkida, seega ei pruugi meie praegune hinnang anda esinemissagedusest õiget pilti.
Nii kirjeldab huvitaval kombel 40 protsenti Ameerika täiskasvanud elanikest end häbelikuna, ehkki pole täpselt teada, mida nad selle all silmas peavad. Nad võivad viidata normaalsele ärevusele, subjektiivsele muljele tundlikkusest teiste juuresolekul, mälestusele oma normaalsest häbelikkusest, millest enamik lapsi saab üle, või täiskasvanueas ajuti esinevale ärevusele. Aga on teada, et häbelikkus on levinum kui sotsiaalärevus. Häbelikkuse olemust ja mõju kirjeldatakse üksikasjalikumalt järgmises peatükis.
Sotsiaalärevust esineb kõikjal maailmas. Kahtlemata oleneb selle laad kohalikest tavadest, kuid igal pool on inimesi, kes muretsevad, et teevad midagi, mis paneb neid häbenema või on alandav. Mida täpselt, sõltub sellest, kus ja kelle seltsis nad on ning selleks ajaks tolles kohas välja kujunenud kommetest. Nii on kuumavereline emotsionaalne käitumine tavaline Vahemere maades, aga suhteliselt harv Põhjamaades, kus sellest võidakse valesti aru saada või sellega soovimatut tähelepanu tõmmata. Käitumine, mis paneb häbenema Jaapanis, võib jääda tähelepanuta Ameerikas ja vastupidi. Näiteks võib tugev silmside tutvuse algul tekitada Jaapanis piinlikkust. Samal ajal arvab ameeriklane, kellele vestluskaaslane otsa ei vaata, eriti kui ollakse alles äsja kohtunud või kui teine inimene on mingil viisil oluline, et inimesel on midagi varjata. Tuum on selles, et pole ühtseid ja üheseid sotsiaalseid käitumisnorme, vaid palju erinevaid sotsiaalselt aktsepteeritavaid käitumisviise, sõltuvalt sellest, kus ollakse. Need võivad erineda isegi ühes ja samas kohas, olenevalt sellest, kas ollakse 18- või 80-aastane.
Mida tuleks arvestada
• On täiesti normaalne aeg-ajalt sotsiaalärevust tunda. Seda nähtust esineb kõikjal.
• Inimesed, kellele sotsiaalärevus põhjustab probleeme, arvavad, et teised hindavad neid negatiivselt, ja kardavad, et nad teevad avalikkuse ees midagi piinlikku või alandavat.
• Esineb nelja liiki tunnuseid: need mõjutavad mõtlemist, käitumist, keha ja emotsioone/tundeid.
• Sotsiaalärevuses inimesed väldivad raskeid olukordi, püüavad hoiduda ohust, muretsevad juba enne sündmust, mis võiks juhtuda, ja pärast sündmust selle pärast, mis juhtus, võivad tunda viha, masendust, alaväärsust, samuti ärevust.
• Sotsiaalärevus võib segada elu kõiki külgi: nii tööalaseid kui ka isikliku eluga seotuid.
• Konkreetne vorm, mille sotsiaalärevus võtab, on inimeseti, paikkonniti ja ajastuti erinev.
• Selleks et sotsiaalärevust muuta, pole vaja teada, mis täpselt on selle põhjustanud.
2. Häbelikkus
Häbelikkuse ja selle mõjude kirjeldamine erineb sotsiaalärevuse kirjeldamisest, sest häbelikkus ei ole diagnoos ja pole ühtseid kriteeriume, mida võiks kasutada definitsiooni lähtealusena. Ometi on häbelikkust teatud mõttes lihtsam mõista kui sotsiaalärevust või sotsiaalfoobiat, sest see on väga levinud, eriti teismeliseeas ja varases täiskasvanueas. Enamik inimesi on tundnud häbelikkust, mis võib olla äärmiselt piinav, ning nad teavad või suudavad kergesti meenutada hirmu ja meeltes tekkivat ärevust, mida häbelikkus kõikvõimalike olukordade eel tekitas. Viimasel ajal on häbelikkust peamiselt Ameerikas veidi üksikasjalikumalt uuritud ning tulemused annavad häbelikkuse olemuse ja mõju kohta üsna kasulikku teavet. Järgnevalt on kirjeldatud mõningaid uurimistulemusi.
Teadlaste kogutud statistiliste andmete põhjal arvab kõigest 5 protsenti täiskasvanutest, et pole kunagi häbelikkust tundnud, 80 protsenti ütleb, et on lapsepõlves või täiskasvanueas üle elanud ilmseid häbelikkuse perioode. Paistab, et umbkaudu pool noorena häbelikest inimestest kasvab täiskasvanuks saades suurel määral sellest välja, ehkki kaunis arvukas hulk jääbki mingites olukordades häbelikuks. Umbes 40 protsenti täiskasvanud ameeriklastest kirjeldab ennast häbelikuna ja California andmete põhjal kasvab nende hulk tasapisi. Tuleb välja, et häbelikkus ei kao kuhugi, pigem vastupidi, see tekitab inimestele rohkem probleeme kui kunagi varem.
Ehkki selle probleemi kasvamise põhjused pole päris selged, on spekuleeritud, millised tänapäevaelu tegurid on säärast muutust soodustanud. Nii on oletatud, et praegu saavad inimesed vähem konkreetsete suhtlusolukordade praktikat. Lõviosa omal ajal suhtlemisest sõltunud toiminguid, näiteks pangast raha väljavõtmine, bensiini tankimine autosse, tülika kaugekõne võtmine, võib nüüdisajal edukalt korraldada kellegagi otse suhtlemata. Toidukaupade ostmisel kasutatakse ostukorvi täitmiseks pigem mälu või nimekirja kui palutakse kellelgi vajalikud asjad välja otsida, arendades vestlust ja luues suhteid inimesega, kes leiaks vajaliku kauba.
Tööl veedab suur osa inimesi enamiku päevast keerulisi äritehinguid sõlmides või rutiinseid ülesandeid täites silmitsi pigem arvutiekraani kui teise inimesega. Töö ja suhtlemine, kaasa arvatud kontakteerumine samasuguste huvidega inimesega või lihtne lobisemine võivad toimuda klaviatuuri, arvuti ja hiire vahendusel küberruumis – sotsiaalsuseta, mis aitaks inimesel oma algsest häbelikkusest jagu saada ja leida enesekindlust, kui tuleb inimestega silmast silma kokku puutuda. Säärane suhtlemine järgib ka hoopis teistsuguseid suhtlustavasid, konkreetsete oskuste ja „uue keele“ tundmist. Ehkki uued suhtlemismeetodid on mõnes osas väga edukad (põnevad ja kaasakiskuvad), on asju, mida need ei nõua, nagu viisakus või sõbralikkus, tundlikkus teise tunnete vastu ja arusaamine, kuidas tunded muutuvad. Sellise suhtlemisviisi kasutajad ei pea teadma, mis võib neile saadetud sõnumi taga olla või mida tähendab teistele teiega kontaktis olemine. Samuti pole neil vaja teiega koos naerda ega teile otsa vaadata. Neile, kes tunnevad häbelikkust või väldivad niisuguseid asju, kes kardavad, et neid hinnatakse või kritiseeritakse, kui nad seda teevad, võib see olla kergenduseks. See ei tähenda, et arvuti teeks kedagi enesekindlamaks, vähemalt mitte siis, kui keegi meid selle tegevuse juures just pealt ei vaata.
Need muutused on tehnoloogiliste saavutuste tulemus. Inimesed, kes ei suuda muutustega sammu pidada, jäävad nende maailmast, kes suudavad, välja. Selle asemel et luua sotsiaalne side ja „väljavalitutega“ vabalt suhelda, jäetakse ka ühise süsteemi kasutajad suhtlemise mõttes isolatsiooni – pigem virtuaalselt kui reaalselt juttu ajama. Nende vestlus võib omal kombel kenasti sujuda, olla sageli huvitav ja nauditav, ent ei võimalda õppida aru saama vihjetest ja nüanssidest, millega on küllastatud silmast silma suhtlemine ja millega tekib suhtlemises enesekindlus.
Muidugi võib tehnoloogia osatähtsus häbelikkuse kujunemisel olla liialdus, oma osa on teistelgi teguritel, kuid oluline on meeles pidada, et häbelikkus on varases eas pigem norm kui erand ja täiskasvanuks saades see harilikult kahaneb. Varases lapseeas puudutab see mingil määral peaaegu igaüht, aga edaspidi vähem kui poolt täiskasvanud (Ameerika) elanikest. Seega on tõenäoliselt mõndagi, mis aitab sellele muutusele kaasa, ja mõndagi, mis mõjub pidurdavalt, näiteks elektrooniliste suhtlusvahendite kasutamine. Igatahes on kasulik saada rohkem teada, mis on häbelikkus ja millised on selle mõjud.
Sellele küsimusele võib vastata lihtsalt, et häbelikkusel ja sotsiaalärevusel on nii sarnasusi kui ka erinevusi, ent neid kaht tüüpi sotsiaalseid raskusi pole ühepalju uuritud ja mõndagi tuleb alles välja selgitada. Seega peate sellele küsimusele ise vastama, lugedes läbi nii selle kui ka eelmise peatüki ja mõeldes järele, millisel kujul teie probleem esineb.
Öeldakse, et häbelikkust esineb igas mõeldavas astmes, alates kergest suhtlemiskohmetusest kuni äärmusliku endassesulgumise ja pärsituseni, mis ei erine sotsiaalfoobiast. Ometi on häbelike ja sotsiaalärevuses inimeste üks peamisi erinevusi see, et vähemasti osa jaoks on häbelikkus mööduv nähtus. See võib väldata lapsepõlves mõne kuu või aasta, taas ilmneda teismeliseeas või jätkuda vahelduvalt, kadudes näiteks siis, kui suhete sulamisfaas on läbitud. Paljud alguses häbelikud inimesed ei tunne hiljem, kui on esialgsest sõnakehvusest jagu saanud, enam häbelikkust ega sotsiaalärevust.
Häbelikkusega koos ilmneb alati hoidumine seltskondlikest kontaktidest ja tõmbumine endasse. Selles suhtes on häbelikkuse peamised