Supilinna armastajad. Triloogia viimase osa II raamat. Olev Remsu
itle>
Julgeolekumajor Boriss Prüssel oli oma kabinetis Vanemuise 19.Ta torkas paberossi tühja otsaga karvatuustid sügavamale kõrvaaukudesse, läitis seejärel välgumihkliga Hertsegoviina Flori ning astus kirjutuslaua tagant akna juurde.
Välgumihkel säras nagu saiatükk solgiämbris, tulemasina olid meisterdanud vangid. Kõik, kes seda esimest korda nägid, ahhetasid: „Oo, kust sa said? Ma tahan ka!” Ei võinud ju igaühele öelda, et niisuguse individuaalkäsitööga äritsevad vangivalvurid.
Prüssel vaatas kotkast naabrite, botaanika- ja zooloogiainstituudi õuel traatpuuris. Suur lind rabeles, saputas tiibu, tahtis lendu tõusta.
Eh, tühja sa tõused, kui oled haavatud ja traatide taga!
Prüssel pidas ennast võidumeheks vägeva kotka üle, tundis sellest heameelt.
Pole sul oma küünte ja tiibadega midagi teha, kui oled kõmmu saanud!
Ja mis instituut? Mitte üks, vaid kaks instituuti ühes majas. ENSV Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituut ning ENSV Teaduste Akadeemia Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituut, mõlemad rajatud selleks, et ülikooli või siis EPA õppejõududel oleks võimalik töötada topeltkohal ja saada topeltpalka.
Äh, Eesti mastaabid! Meil Siberis on terve linn üks instituut, siin aga on ühes majas kaks instituuti.
Kas niisugust liiduvabariiki on üldse otstarbekas ülal pidada?
Ei ole aega ringi vahtida, tööd on roppumoodi, nõukogude võim vajab kaitsmist.
Erarõivais ohvitser asus uurima allikas Jaagu ettekannet, mis lebas laual ning andis ülevaate kohvikust Tartu: mis jutte seal räägiti ja mis meeleolud seal valitsesid.
Täiesti loetav käekiri, kuid kahjuks lohakusvigu täis. Ja kas need olid ainult lohakusvead? Prüssel on lõpetanud keskkooli Siberis, õppis vene keeles, aga seesuguseid apse ei tee – „informatsjoon”, „migrofon”, „müia”.
Aah, muidugi, Jaagu toimikus seisis „lõpetamata keskharidus”. Ei leia paremat kaadrit, ei leia.
Ent silma ja kõrva Jaagul oli.
Prüssel süvenes kirjutatusse.
Jah, selle maletaja ja spordiajakirjaniku Erasmus Hoiamiga oli alati probleeme. Andekas ja tark mees, kuid kaevab ise endale hauda, ei oska keelt hammaste taga hoida. Räägib ühe riigivastase anekdoodi teise järel. Ja käis seejuures veel Soomes, kuigi organid olid kirjutanud talle negatiivse karakteristika ega soovitanud sellist inimest kodumaa piiridest välja lasta. Mina kirjutasin ning osakonna ülem polkovnik Kaupo Kalk kinnitas selle. Aga julgeoleku otsus ei tähenda Kukuruuzniku ajal pisematki!
Ammu oleks aeg Hoiam välja kutsuda ning pidada temaga siin järjekordne profülaktiline vestlus. Kahjuks pole eelmine resultaati andnud.
Kas Hoiam üldse mõistab, et seesugune profülaktika ravib ka teisest kandist?
Inimesed tänaval juhtuvad nägema, kuidas vestlusele kutsutu kas siseneb või väljub siinsest majast, ning hakkavad temast eemale hoidma, tema jutte provokatsiooniks ja teda ennast kaastööliseks pidama. Just see oligi vestlusele kutsumise üheks eesmärgiks: panna otsaette metsalise märk.
Operatiivtööst ei teadnud reainimesed tuhkagi. Kes siis nii turakas on, et allikat reetma hakkab! Allika pea pannakse pakule alles siis, kui ta koostööst loobub või selle ise kuskil välja lobiseb.
Metsalise märgi löömisega, kahtlustuste tekitamisega isoleeriti riigivastase elemendi negatiivne mõju ühiskonnale.
Luuretöö on terve teadus, vastuluure samuti.
Hoiam on muidugi isejuhtum, tal on kõrge kaitse peal.
EKP Keskkomitee sekretär Reinhold Süvalepp on kirglik malefanaatik, ENSV Maleföderatsiooni esimees, tema hoiab ENSV malemeistrit Hoiamit nagu sitta pilpa peal. Hoiam külastab Süvaleppa isegi tema kodus Tallinnas ja viibib seal terveid tunde. Jälitusinstrumentide kaudu kogutud informatsiooni järgi on teada, et mehed mängivad kahekesi malet.
Jaak kirjutab, et Hoiam koguni ärpleb nagu poisikene, ütleb, et tema järgi määratakse agentide väärtust – mitmest tema suust kuuldud anekdoodist nad raporteerivad. Kui arv on alla kolme, on nuhk vilets, kui üle kümne, siis tasemel.
No kelgi, kelgi! Seda sulle ei kingita! On kuulda, et Tallinna keskkomiteegi tehakse varsti natsionalistidest lagedaks, kelle hõlma alla sa siis poed?
Näete, arvate koos Lättesaarega naiivselt, et teie jutte lindistatakse. No kuulge, keegi ei hakka teiesuguste jaoks linti ja mikrofone raiskama. Korralik lint on importkaup, see kulub suuremate kalade, näiteks välismaalaste ja keskkomitee sekretäride tarvis.
Anekdootidest veel vaenulikum on Hoiami levitatav lennuväljainformatsioon. Liiati nii täpne, et paneb organidki imestama. Kust see pärineb? Jaagu ettekande järgi ütleb mees ise, et lehetoimetusest. Aga kuidas see jõudis Edasi toimetusse? Kuidas?
Nad teavad isegi õhujõudude ohvitseride Beloussovi ja Kazi nime! Samal ajal kui kogu lennuväli on sõjaväe pärusmaa ning absoluutselt salajane, isegi julgeolek ei tohiks sellest õhkagi teada.
Noh, eks meiegi kogume igasugust infot. Kukuruuznik keelas ära agentuuri parteis, sõjaväes ja siseministeeriumis, kuid kes saab keelata tavalist erajutuajamist, millest üht-teist poetub?
Ega Hoiam olegi tolles kohvikuseltskonnas kõige riigivaenulikum frukt. Kõige riigivaenulikum on ikka kunstnik Väino Uibukänd, kes peab ennast Nõukogudemaa ja Soome rahva jäleda vaenlase marssal Mannerheimi sõduriks. Istus sõdimise eest oma aastad ära, tuli Kukuruuzniku amnestiaga vanglast välja, kuid ikka peab ennast sõduriks. Nii palju siis tänulikkusest vabaks saamise eest. Kunstnikud ei tunne ajalugu, nende pea on takku täis. Mina – ja gestaapolane! Mina ju sõdisin gestaapo vastu, mina vabastasin eesti rahva verisest timukast gestaapost! Ja see on siis tänu.
Niisuguste tüüpidega ei tohi olla leebe, nad ei vääri seda.
Aga mida tegi too dändi Tutt, oma arust suur ideoloog ja Leninitundja? Tassis Uibukännu pornopildi näitusele. Selle eest vastutab ta veel oma peaga.
Mõneti oli Tutt teinud ülekohut isegi kodanik Garibaldi Lättesaarele, kes Uibukännuga alati mestis mööbeldab ning ennast koguni luuletajaks peab. Mina poris! Ise püherdab kogu see bande poris! Lättesaare sulesorkimisi ei avalda keegi, aga Uibukännu plätserdus rippus muuseumis. Nii võib semud tülli ajada.
Lasin isiklikult ENSV Kirjanike Liidul teha kompetentse ekspertiisi Lättesaare sepitsuste kohta – et millega siis õigupoolest on tegemist. Ja sain vastuseks, et diletandi katsetusega, kus leidub teatud sõnamängulisi kvaliteete.
Uibukänd ja Lättesaar on muidugi paras boheemlaste paar, võta üks ja viska teist. Kolmandana aga tikub nende juurde muidu korraliku väljanägemisega advokaat Eugen Kurrikoff. Jaak raporteerib, et sedapuhku on too otse välja öelnud, et ajakirjandus valetab. Ent meil on ju parteiline ajakirjandus – tähendab, tema meelest valetab partei.
Hoiam vastab Uibukännule, et kohvikus räägib ajakirjanik tõtt.
Ma lasen selle kohviku kinni panna, nii ajan pundi laiali ning likvideerin kahjuliku kooskäimise.
Ei, ei, Kukuruuzniku ajal ei saa seda teha, uute tuulte järgi on just tänu kohvikule kogu seltskond peo peal. Kui seesuguseid avalikke kokkusaamiskohti poleks, kaoks problemaatiliste isikute ring vaateväljalt ning see oleks veelgi kahjulikum, öeldi viimasel täiendusseminaril Moskvas.
Kurrikoffi oli keegi sokutanud Kukuruuzniku rehabiliteerimiskomisjoni ning seal tegi see nurgaadvokaadikene juba puhast sabotaaži. Rehabiliteeris Uibukännugi … Kuigi Uibukänd ise vist seda ei aima, vähemalt salastamisnõudest peab Kurrikoff kinni. Aga ta tahtis rehabiliteerida Lättesaartki, kes polnud üldse poliitiline, istus kriminaalparagrahviga. Raamatupidajale on kriminaalasja lihtne väänata. Teinekord tuleb kasutada seesugustki sõjakavalust, et isoleerituile mitte reklaami teha.
Oo, mida nad räägivad venelaste kohta! Peavad ennast ütlemata targaks, kuid ei tea sedagi, et venelased on suur rahvus, venelaste panus maailma kultuuri on enneolematu. Kes leiutas aurumasina, kes ehitas esimese veduri, kes tegi esimese raadio – kui meenutada kõige lihtsamaid asju?
Venelaste kohta on öelnud midagi head ainult see poluvernik, endine vedurijuht Antti Mjärg, kes on nakatunud patsifismipisikutest.