Supilinna armastajad. Triloogia viimase osa II raamat. Olev Remsu
et neid asju polnud juba siis, kui nad sisse tulid. Vaidlesime tükk aega, ma tahtsin miilitsa kutsuda, kuid miilits ei tulnud, kuuldes, kellega on tegemist – razbiraitage ise, ütles miilitsa korrapidaja. Nii on lood moskvalastega … Ega ma midagi halba ei rääkinud?” ehmatas Park-3 ära iseenda jutu peale.
Naine tuli mõttele, et vahest ei või moskvalasi vargaiks pidada ka siis, kui nad on varastanud. Ikkagi suure kodumaa pealinn …
„Ei, ei, kõik on korras. Mis saab asjadega, mida ei ole?” küsis Prüssel.
„Direktor ütles, et kanname inventariraamatust maha. Mis meil üle jääb,” vastas Park-3.
„Tänan informeerimast,” ütles Prüssel.
Istuda minutike koos enne lahkumist – seda südamlikku ja kaunist vene kommet Prüssel muidugi teadis. Mees oli püüdnud sama Eestiski juurutada, kuid võta näpust – eestlased ei tulnud kaasa, eestlased põlgavad kõike, mis tuleb ida poolt.
Järelikult on minu tööpõld lai, ääretult lai ja sügav.
Nüüd läks kole kiireks, Jaagu ettekanne jäi lauale.
Õnneks oli operatiivauto vaba. Maskeeringuks vana ja kulunud, kuid raudkindla mootoriga Moskvitš-411, tehnika viimane sõna, ootas üle tänava asuvas õues. Et poleks julgeolekumajast väljasõitmist, saladuse võimalikku avalikuks tulemist. Garaažiülem tegi sellega hommikuti proovitiiru, vahetas kuskil registreerimisnumbrit, neid oli autol kokku seitse, igaks nädalapäevaks üks.
Major Prüssel sai Tartu osakonna voliniku polkovnik Kaupo Kalgi loa ning istus rooli taha.
Milline mõnu oli keerata süütevõtit, kuulda mootori käivitumist, tunda end mehena. Varsti saan alampolkovnikuks, seejärel polkovnikuks. Olen kõva poiss, viskan kindralmajorini välja. Vahest kõrgemalegi?
Major suundus Pargi poole. Jõudis pärale viimasel hetkel, uhke ja uhiuus ЗиЛ-154 buss pööras just võõrastemaja hoovist välja.
Tibutas. Prüssel lülitas kojamehed pendeldama ja haakis end sappa.
Ei tea, mis neil Toomemäe hakkidel arus on, miks nad nii vihaselt krõõksuvad kauni bussi kohal. Kirjavad veel plekiliseks … Võib-olla on lindudel kahju, et külalised lahkuvad? Vahest toitsid kontrollbrigaadi liikmed neid saiaga ning nüüd on sulelised tigedad, kuna mõistavad, et edaspidi peavad ise endale nokatäisi otsima?
Signaalpasunad bussikatusel pandi undama, see peletas hakiparve veidike eemale, ent mitte kauaks. Kui buss Toomemäe vahel munakivitänavatel kurvitas, tiiblesid linnud uuesti selle kohal, otsekui ründaksid kollektiivselt vaenuobjekti, endist toiduandjat. Nad tegid seda täpselt linna piirini.
Kontrollbrigaad lahkus Tartust mööda Räpina maanteed. Mööda kruusateed! Selle peale poleks kuidagi tulnud. Miks seesugune marsruut? Kas nad kavatsevad bussiga Moskvasse põrutada? See võtab Venemaa põhjatutel teedel mitu päeva, selle aja jooksul võib sisikonna vigaseks rappuda. Peened babaad hakkavad kindla peale öökima nii et silme ees must ja bussi olukorrast ei maksa siis rääkidagi.
Teeäärsel viduhämus karjamaal nolpis kolhoosikari hilissügisest rohtu. Major Prüssel tundis punaste lehmade üle uhkust, tuli ju siit piim linnarahva lauale. Ka Prüssel oli selles protsessis tähtis osaline. Tema kindlustas nõukogude korda, võitles ühismajandite olemasolu eest – järelikult oli temagi linnarahva toitja.
Ütleme, et oleks eramaapidamine nagu näiteks Taanis, kuhu eriülesannetega komandeering Prüsseli kord viinud oli. Iga talupoeg songiks ninaga oma isiklikku põldu, kasvataks paari-kolme lehma, ajaks ahnusest piimahinna nii kõrgele, et proletariaat ei jõuaks seda oma lastelegi osta.
Meil aga jagatakse lastesõimedes ja lasteaedades tasuta piima!
Sombune ilm ning kurviline ja täiesti tühi maantee ei lubanud jätta pikka vahemaad, see aga muutis operatiivülesande raskeks. Ei pruugi olla spetsiaalse koolitusega, igale tsivilistimolkuselegi, kes viitsib bussis heita pilgu tahavaatepeeglisse, saab viivitamatult selgeks, et üks Mosu püsib sabas.
Mida teha? Samas ei tohi jälitatavaid silmist lasta, äkki pööravad kuskil metsa vahel külavaheteele ning lasevad tal mööduda.
Чёрт побери, nad lahendasid olukorra hoopis lihtsalt: peatusid maanteel.
Ma ei saa ju sama teha, sellega reedaksin ennast kohe, mis sest, et vist olengi juba reetnud.
Major Prüssel sõitis teeveeres seisvast bussist mööda. Ohoo, mida tegid Moskva maadamid! Näitasid talle lõbusate ja võidukate nägudega pikka nina!
Näidata julgeolekutöötajale pikka nina! See on juba kodumaa solvamine ja alandamine. Ennemini võib julgeolekutöötaja maha lasta, kuid talle pikka nina teha – see on jõhker sülitamine kodumaale otse näkku.
Edasi tuli Tartu kommunaalettevõtete kontori väljaspool linna asuv üksus Haaslava parv. Kuhugi ära pöörata polnud, ei saanud ju maanteekraavi sõita.
Prüsseli operatiiv-Mosu oli parvel kolmas sõiduriist, enne teda seisid seal üks sõjaeelne pika ja peenikese korstnaga ratastraktor ning looreha koos oma hobusega. ЗиЛ-buss mahtus peale viimasena, sealt tuli rahvas maha jõge ja pontoonujukeil parve uudistama.
Jõe pärast ei tule häbeneda, ega see Moskva omast millegagi maha ei jää. Soliidne ja lai, kiire, majesteetliku vooluga, tuul viirutab veepinda. Ainult et mõlemad kaldad on kuidagi nukrad, sügisesed.
Ausõna, lükkaks need pika nina näitajad oma käega vette! Lähevad hobust silitama. Õige loom, tahtis neile vene krõhvadele kabjaga anda!
Kauboi moodi riides parvevaht Mihkel Vaaderpass – muuseas, kommunistliku töö eesrindlane, kelle foto oli mullu oktoobripühadel pandud Tartu rajooni autahvlile – oli mõnus mees. Tal oli korvitäis õunu, jagas neid kõigile. Papaaha kahmas õige mitu, toppis sügismantli taskud täis. Teised pealinlased järgisid ülemuse eeskuju. Eestlased olid viisakad, igaüks võttis vaid ühe.
Hea maitsega õun, tumepunane ja hästi mahlane.
Ei tea, kas parvejuht on juba värvatud. Värbaks ta ära, kui seda pole varem tehtud, selline tähtis persoon liikluse tuiksoonel peab teenima kodumaa huvisid. Ta on lõnguse moodi imperialistlikult riides, kuid just vaenlase ridades tulebki kibedasti värbamistööd teda: metsabandiitide, natsionalistide, usuhullude, lõnguste ja teiste seas, nende hulgas, kes avalikult, näiteks oma välismaa ürpidega, demonstreerivad, et neile ei meeldi nõukogude kord.
Tean niisuguseid, kogunevad õhtuti Nõukogude väljaku ja 21. Juuni tänava ristile, säärest kitsamad torupüksid ja paksu kautšuktallaga käimad jalas, naeravad seal laginal, nii et terve väljak kajab. Nende sekka oleks vaja agentuuri, väga oleks vaja.
Parvekauboi Vaaderpass laulis „Parvepoisse”: „Lõbus seiklus ootab ees, vallatus meil seisab ees, keegi seda pahaks panna ei saa …” Seejärel haakis mees parve kaldasillast lahti, keerutas siis hooratta vänta, samal ajal rääkis puhtas vene keeles teda imetlevatele moskvalastele, eriti moskvalannadele:
„Kuulake, tüdrukud! Viimane kord, kui ma bussi vedasin, siis kett katkes. Ujusime allavoolu kuni Peipsini. Ja edasi ulpisime Peipsil terve nädala, mina püüdsin kalu, sõime kõik toorest kala. Väga hea oli.”
Umbes neljakümnesed tüdrukud olid vaimustuses, hüüdsid: „Tahame ka toorest kala, tahame ka toorest kala!”
Poole jõe peal, kui Prüssel oli just õunasüdame vette visanud, astus tema juurde Papaaha, pakkus tervituskätt.
Mehed kohtusid ЗиЛ-bussi varjus, olid väikesel parvel omaette, täiesti nelja silma all.
Prüsselit lõikas kange tahtmine haarata salakabuurist kaenla alt Makarovi püstol ning kõrvetada sellest karakullkarvase toruja mütsiga sitavankale kõhtu. Kui vastikud Hitleri-vuntsid tal on! Ise on ta nende üle kindla peale hirmus uhke, peab oma papaahat ja ninahabet võimu tunnusmärkideks.
Aga kuidas sa seda tolgust kõmmutad, kõik tuleb avalikuks, see maksab karjääri ning kindlasti pannakse selle eest pulkade taha.
Prüssel sirutas käe vastu.
Huvitav,