Supilinna armastajad. Triloogia viimase osa II raamat. Olev Remsu
kõige pikemalt, oma nelikümmend aastat. Olen lasknud end tätoveeridagi selleks, et kõik mind vahiksid, suu ammuli. Et kõik ajaksid silmad punni, kui näevad mu rinnal kolme sangariordenit ja tulise tutiga nais-Jeesust ristil.
Selle lasen ma esimesena kustutada, maksku või elu hinda. Ega ma saa ometi selle nais-Jeesusega viimselpäeval taevasse tõusta, Peetrus-poiss kupatab mu väraval kak raz tagasi – tuled siia Isa ette Poega solvama!
„Lase see häbitu kõlvatus kustutada, mu poeg,” kuulis Krill Jehonksi häält.
Need nelikümmend sitsiaastat on mul mahavisatud aeg. Ma pole seni sabražaitanudki, milline on tõeline maailm, milline on tõeline elu. Ma pole aru saanud, et inimesed mu kõrval Supilinnas on head ja targad, vaid olen nagu hilpharakas ringi lasknud, peas lahti see kruvi, mis teisi kruvisid kinni hoiab. Olen elanud puhta oma umbluus, oma udus. Friida ja Jehoova on mu silmad avanud, kuid need pole läinud mul veel täiesti lahti, on alles kuidagi pilukil. Mu silmalaugudele on ju tätoveeritud „HE БУДИ!”, ise käsin endale hauda kaevata.
„Ma olen su siiski budiitanud, aga ka see kustuta ära, mu poeg!” kuulis Krill.
Supilinna endine vanem viskus tänavanurgale põlvili, pani käed rinnal pihkupidi kokku ja õhkas taeva poole tormilise palve:
„Oo, Jehonks-vend, vägede pealik, sa räägid minuga, tänan sind, tänan sind selle eest! Ma kuulsin, mis sa mulle ütlesid, budiita mind, budiita mind lõplikult, tee nii, et mul oleks kõik nitševoo, et kõik oleks normaljok.”
„Lihapatud – need on sul, mu poeg, nüüd ornungis, kuid näpupatud – need on sul ikka klaarimata, vend Krill. Ma andsin sulle selleks 200 ruublit,” kuulis Krill.
Jah, nii see on, Jehooval oli tuline õigus.
Krill oli käinud andeks palumas meestelt, kelle ta oma riivatute jõõramistega oli sarvekandjaks teinud, ja Jehoova oli tasunud selle eest heldelt, jaganud oma hüvesid: pannud hinge voorusliku ja vagura meele, ladunud talle peo peale 200 rutsa laibaraha ning kinkinud pealekauba veel Pelagejevna.
Oo, vägede Jehoova, ma tänan sind, ma tänan sind!
Jumala surmtõsi oli ka see, et Krill polnud eelmises elus olnud ainult hukkaläinud naistemees, ta oli olnud ka põhjakäinud näpumees. Pidas paika seegi, et pätsamiste sotid polnud veel sirged, ja see oligi, mis täielikust nitševoost puudus.
Selge kui seebivesi: kui needki patud saab klaaritud, olen ma päris puhas, siis olen lõplikult jumalaga jätnud oma eelmise eluga, musta ja räpase eluga ilma kõigekõrgemata. Siis ei pea ma ennast kellekski ekstra tüübiks, vaid arvan, et olen tavaline inimene, selline nagu teisedki supilinlased.
Äh, millist pläsa madistamist oli tekkinud sarvikutest abieluigerikega, kui Krill oli käinud neilt puhta südamega andeks palumas oma krõpsutamiste pärast!
Ise issanda nõdrad, jätavad küljeluud kuivale, ainult mulle kallale kargama olid täkud.
Kuidas teha nii, et sellist pläsa enam ei tuleks, kui ta asub täitma viimast ülesannet?
Raudselt oli see Jehonks, kes oli pannud Krilli pähe mõtte võtta endale siin abimeheks Kolla.
Aga just selle kandi pealt oli vedanud kihu nihu.
Krill oli juba mitu päeva tahtnud trehvata Kollaga, kuid toda nutikat kutti neetu, poiss oli kadunud otsekui maa alla, ise veel veekehakultuurlane.
Lisaks sellele, et siin paksult rahvast liikus, oli see tänavanurk ka priimamast priima vaatluspositsioon, siin sai silmas hoida nelja suunda: Tähtvere tänavat linna ja prügimäe poolt, tervet Marja uulitsat ning Nursi treppe, mis kõrgele Tähtvere parki viisid.
Kust iganes Kolla tuli või kuhu vähegi läks, siit pidi ta näha olema.
„Oo, vägede valitseja, tee nii, et ma trehvaks Kollat, keda sa mulle soovitasid,” pöördus Krill kõigekõrgema poole, ikka veel möödaminejate naeruks põlvitades. „Ja aupull, Jehonks, ma ei taha sul nagu täi krae vahel istuda, aga veel üks deela. Ütle mulle, kust otsast alustada, kas kaksikute tübeteikadest või maasikamoosist ja vorstidest? Aga ajalehti mina ei pätsanud, minul ei lähe neid vaja. Kõik süüdistavad mind ka ajalehtede pizdjoosi panemises …”
„Palun minuga viisakamalt!” nõudis Jehoova.
„Kõik hakkasid postkastidesse antreedes toppima vanu lehti, et tõmmaku ma neid, mina aga ei tõmmanud vanu ega uusi, sest mina pühin suvel puulehtedega ja talvel hõõrun lumega, soovitan kõigile, väga kasulik. Kuidas sina seda teed, Jehonks?”
„Hea küll, hea küll! Mis asjad need kaksikute tübeteikad on, sellele ei saa ma sugugi pihta,” andis teada Jehoova.
„Kuidas sa seda ei tea, ise targem kui šodnjakk?” imestas Krill.
„Ka šodnjakki ei tea,” tunnistas Jehoova ausalt, ei varjanud vähimatki.
Muidugi oli Krillil piiritult hea meel Jehoova teadmisi rikastada, seda tegi mees veel suurema rõõmuga kui soomeugrinduse dändikestas professori Bruno Bergi sõnavara suurendades: „Šodnjakk, see on kõige kõrgem autoriteetide kogu. Kaksikute tübeteikad aga, need on see roosa värk, mille naised ja tüdrukud oma piimariiuli ette panevad, et keegi ei näeks.”
Jah, Krill polnud käpanud ainult söögikraami Supilinna vöörusesahvritest, mees oli salaja hõlma alla pistnud naistepesugi hoovide kuivatusnööridelt, kusjuures pesust oli endine Supilinna vanem tõmmanud üksnes rinnahoidjaid, kõik ülejäänu, nagu trussikud, korsetid, alusundrukud ja tripindus, mis mõne kapukast naisepoja ehk julmalt võdisema võttis, jättis Krilli sootuks külmaks, olgu need asjad pealegi ahvatlevalt pitsilised. Näiteks trussikutega polnud Krillil tonksugi peale hakata, kuna need lihtsalt ei läinud talle jalga, ja muud väljapraagitud pitstükid ei läinud selga. Kopsutraksidestki eelistas mehepull paljalt noortele tüdrukutele kuuluvaid, kuid ainult kopsakamaid, selliseid, mis passisid üle pea tõmmates kak raz ümber tema lihaselise rinna. Mingid pisitillukesed kapinupukatted ei tulnud arvesse, ka põlgas Krill igasugust moetavaari, nagu õlapaelteta või tugikaartega või pettevatti täis asjandusi.
Inimesel peab olema spetsialiteet, inimene ei tohi huupi rabada seda, mis ette juhtub. Ainult ahnepäitsud teevad nii, ent Krill oli olnud selle koha pealt valiv juba oma eelelus, oli võtnud vaid pesu, mis tõeliselt hinge läks. „Ma ju ponjaitan, et tühi kott ei seisa püsti, et inimene tahab näsada, kui tal pole kopikatki taskus. Kui kristalselt aus olla, siis on see minu prohma, mina oleks pidanud sulle, Krill, lobi ette andma,” kuulis Krill Jehoova häält.
Püha vits, milles küsimus? Kindlasti tuleb alustada pesuga hooramisest, sellest jälgist patuporist.
Kui sa Jehonksilt õiget asja palud, kui ise õige mees oled, täidab taevapealik su palve.
Ja sealt, Tähtvere tänava lõpupoolelt tuligi Kolla, keda Krillil hädasti vaja läks.
Kindlasti käis prügiluhal trääni otsimas.
Kell oli keskpäeva kandis (Krill elas päikese järgi ka sellise pilves ilmaga, nagu oli täna), mees teadis, et hommikul võis prügimäelt saada kõige mehkamat nodi. Päeva peale korjati vingem värk lihtsalt ära. Kes ees, see mees.
Ainult, ime küll, Kollal oli samuti seljas ülikond nagu temalgi.
Kes siis kirikurõivaga prügimäel tosib! Muidu lasi poiss ringi sünge sinise kehakultuurlasedressiga, mille seljale oli suurte valgete tähtedega kirjutatud „EESTI”.
„EESTI” oli ka hea, ent „SUPILINN” oleks olnud päris solaid.
Krilli süda täitus rõõmuga, ta tõusis oma kükkasendist ning pööras end läheneva poisi poole.
Kus siis Kolla oli need paar päeva veetnud?
Hommikul oli poiss ema rõõmuks ülikonna selga pannud ja ema teada kooli läinud, ent polnud sugugi kõndinud kesklinna poole, vaid oli siinsamas Marja ja Tähtvere tänava nurgal võtnud kursi hoopis vastassuunas. Ta oli kiirustanud prügimäe ja jõe vahelisele niidule, kuhu oli löödud rõngakujulise obadusega kinnitusvai.
Kolla oli kõndinud need pikad päevad edasi-tagasi mööda Emajõe-äärset