Supilinna armastajad. Triloogia viimase osa II raamat. Olev Remsu
töö. Mitte lõbusõit,” keerutas Prüssel oma kaarte avamata.
„Tööd tuleb teha, tööd tuleb teha, Boriss Villemovitš,” kostis Papaaha isalikult. „Tööd tuleb teha ja teenistuskohustusi tuleb täita nii, et keegi sellest aru ei saa.”
Täielikult paljastatud! Blamaaž Tartu julgeolekule. Ta teab isegi mu nime.
„Kuidas teid kutsuda?” küsis Prüssel kõva peopigistaja nime.
Loomulikult teadis Prüssel Papaaha nime, vähemalt seda, millega kontrollkomisjoni kontrollbrigaadi brigadir oli võõrastemajja möllitud: Tsementjev, Erik Eduardovitš.
Ega siis agentuuri ainult lõbu pärast ülal peeta.
Ent major Prüssel oli teinud järelepärimisi ka omadele inimestele Moskvasse Lubjankale, näiteks kindralmajor Vassili Andrejevitš Libedevile, kes oli ta Taani saatnud, samuti mõnele polkovnikule, isegi paarile alampolkovnikule – ja kõik need kuulsid sellist nime esimest korda. Visati veel nalja: kas hambatsement või betoon? Lubati asja uurida ja tagasi helistada, kuid seda polnud tehtud.
Mis müsteerium see siis on?
„Võib-olla teeme suitsu,” pakkus Papaaha, suvatsemata oma nime öelda.
Mõlemad mehed tõmbasid sügismantli põuetaskust välja oma tubaka. Prüsselil olid selleks paberossid Hertsegoviina Flor, Papaahal aga mingi väga kirev ja särav karp, mille etiketil süütas sigaretti seesama parvemees, kes oli silmapilk pälvinud Moskva nii-öelda tüdrukute sümpaatia.
Kus ta on seda pilti näinud? Ja veel hiiglama suurelt?
Õigus, Taanis Kopenhaageni linnas, seal oli terve teeäär lennujaamast linna maailmatumaid kauboiplakateid täis. Kõigil kauboidel peas valge kaabu ja seljas punane särk, käes punutud nahkratsmed.
„Oo, Hertsegoviina, Stalini lemmikud,” kiitis Papaaha. „Teeme vahetust: sina minu Marlborot, mina sinu Flori,” läks ta joviaalselt üle „sinale”.
Nii juhtuski. Prüssel võttis lumivalge filtriga sigareti kõvast kauboikarbist, Papaaha aga tema oma Nõukogude pehmest pakist. Kapitalistlik paber sätendas, sotsialistlik paber oli kuidagi tuhm, kahvatu ja pleekinud.
Teadagi, Ameerikas peibutavad inimesi kestaga. Nõukogude ühiskond ei ole rajatud välisele särale, seega pettusele, Nõukogude tubakatööstus asetab rõhu sisule.
Suitsude läitmisega oli raskusi, jõel puhusid iilid, tuul kustutas kolm korda Prüsseli välgumihkli tule.
Ta teeb organeile häbi!
„Ma pärast,” ütles Papaaha ning pani endale paberossi kõrvavangu karakullmütsi ääre alla.
Prüssel talitas moskvalase eeskujul: ameeriklane läks Leninisoni randi alla.
Prüssel kandis täpselt samasugust peakatet nagu kogu maailma proletariaadi juht, partei ja riigi looja Vladimir Iljitš Lenin.
„Asume asja juurde, kiireks läheb,” alustas Papaaha vahepeal katkenud juttu. „Seda, et nimed muutuvad, teavad meiesugused mehed kõige paremini. Ma tahtsin teid tänada kõige eest, mis te olete meie heaks teinud. Eriti selle eest, et panite meile kohad kinni Pargi võõrastemajas. Polnud viga, prussakaid ja täisid ei juhtunud mina nägema, kuigi tüdrukud ütlesid, et neid hammustasid valusalt. Mingi eriline tige tõug, milliseid Moskvas ei leidu. Nad arvasid, et ekstra nende jaoks, kuid mina seda ei usu. Bandiidid metsas, seda muidugi. Kuid spetsiaalselt aretatud prussakatõug – ei, mitte mingil juhul. Luure Keskagentuur ei hakka selle peale oma ressurssi kulutama. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahan rääkida … Kuulake nüüd tähelepanelikult, järgneb väga tähtis asi,” läks Papaaha korraks üle „teiele”, koguni sosistas. „Mul on Tartusse vaja oma meest. Kindlat meest, keda ma võin sada protsenti usaldada. Kas sa aitad, Boriss? Sa saad ju väga hästi aru, millest jutt käib.”
Mis see siis oli? Värbamine või?
Prüssel ise oli värvanud sadakond inimest, paarkümmend enne sõda Venemaal, ülejäänud Tartus, ühe veel Kambja lähedal oma aiamaal. Muidugi mõistis ta, millest jutt käib. Ent Prüsselit ennast oli värvatud ainult üks kord. See juhtus juba Siberis – siis, kui ta oli kirjutanud avalduse, et ütleb lahti oma isast, mahalastud kulakust ja rahvavaenlasest, siis kui ta viimaks ometi komsomoli võeti. Oma õnnepäeval, organitesse tööleasumisel, oli ta andnud tšekistitõotuse: „Mina, Prüssel, Boriss Villemovitš, astudes NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi töötajate auväärsetesse ridadesse, tõotan pühalikult oma seltsimeeste ning võitluses kommunismivaenlaste vastu langenud tšekistide au juures kanda väärikalt tšekisti kõrget nime, olla valvas, distsiplineeritud ja vapper sõjamees, ennastsalgavalt kaitsta Üleliidulise Kommunistliku (bolševikkude) Partei ja Nõukogude Liidu huvisid, võidelda väsimatult imperialistlike luurete riugaste vastu, hoida kõrgel Tšekaa-NKVD kuulsusrikkaid võitlustraditsioone. Tabagu mind karm karistus, kui ma oma tõotust rikun …”
See oli kirjalik tekst, mis rippus raamitult seinalgi. Ent kui see oli seltsimeeste pidulikus rivis pühalikult ette loetud, lisas vande vastuvõtja kindralpolkovnik Vassili Taurov suuliselt veel ühe lause, mida tuli tema järel korrata: „Tabagu mind ja minu sugulasi reetmise korral kõige kõrgem karistus.”
Hiljem, uute ja noorte tšekistide suurel lõunasöögil tehti saal pimedaks ning näidati suurel ekraanil filmi, milles kanderaamile kinni seotud siplev ja karjuv mees paisati koos raamiga põlevasse ahju. Seejärel oli näha korstnatoru, kust pahvatas välja must suitsuront.
Nii juhtub reeturite ja nende sugulastega ning kahju on ainult kanderaamist, kommenteeris seltsimees Taurov, toona Siseasjade Rahvakomissariaadi kaadrite peavalitsuse juhataja üks asetäitjatest, kõige kõrgem mees, kellega Prüssel oli ühes ruumis viibinud.
„Mõtled tšekisti tõotuse peale, Boriss. Õigesti teed, et mõtled. Sellele tuleb alati mõelda. Just minu all sa hakkad seda täitma, Boriss. Minu all tõused sa kõrgele. Ma ei saa aru, miks sinu teeneid nii halvasti kasutatakse. Sa võiksid meile rohkem kasu tuua. Näiteks Moskvas. Või Taanis. Miks mitte ka Pariisis?” rääkis Papaaha. „Nõus?”
Kodumaa pealinnas elada, ega muud Prüssel elult ei soovinudki. Käia veel kord Taanis – mis saaks selle vastu olla? Ja Pariis! Sellest ei osanud unistadagi.
Papaaha sirutas talle teist korda käe, Prüssel ulatas vastu. Papaaha surus veel tugevamini. Tundus, et ta pole mingi alampolkovnik – sellest aukraadist alates võis ametlikult torujat karvamütsi kanda. Tundus, et ta on polkovnikustki kõrgem. Vahest kindralmajor? Ehk koguni kindralleitnant? Või veel kõrgem? Kui ta teab minu ülisalajasest Taani-komandeeringust, siis vahest ei varja kodumaa tema eest mitte midagi? Järelikult on ta kuskil väga-väga kõrgel.
„Nõus,” ütles Prüssel.
„Sinu nimeks saab Estonets. Kaks korda kuus tuleb sinu juurde minu inimene, kellele sa hakkad rääkima, mis teie Tartus tegelikult juhtub. Töö eest saad loomulikult tasu, ja meie ei ole kitsid. Minu number on sul lihtne meeles pidada, Moskva kood ja seejärel ЖД714276. Moskva koodi sa tead?” küsis Papaaha.
Kes siis Moskva koodi ei tea! Tuleb niisuguse küsimusega solvama!
„Loomulikult,” vastas Prüssel.
„Ära mulle tihti helista, tee seda vaid äärmisel juhul, üksnes tšepeede puhul. Ja vaikus meie kokkuleppe kohta. Täielik vaikus ja täielik saladus, mitte ainukest sõna mitte kellelegi. Seda ei ole vist mõtet öeldagi, see on niigi selge,” andis Papaaha suhtlemisinstruktsioonid.
„Keda ma küsin?” küsis Prüssel.
„Ütleme, et Parve. Seltsimees Parve,” muigas Papaaha. „Muuseas, võib juhtuda, et suuname sind tsiviili.”
Põtsaki põrkas parv vastu jõe paremkalda pealesõidu-mahasõidu pontooni, parvekauboi sättis pootshaagiga sildumist.
Papaaha pigistas kähku kolmandat korda Prüsseli kätt, sedapuhku rammetult, kuidagi loiult ja ükskõikselt, ning kiirustus siis bussi.
Töö tehtud, saak püütud, milleks veel jõudu kulutada?
Miks