Supilinna armastajad. Triloogia viimase osa II raamat. Olev Remsu
ta oma karkudega kaapsat-kaapsat mööda tänavat astus, kaagutasid poisikratid ta selja taga: „Elas onu Remmelgas, tema naine Ämmelgas, sant ei kuule, sant ei näe, sandi peale paista päe.”
„Ega saksa sant nälga jää,” viskas siis Remmelga-onu üle õla ning kaapsas edasi.
Tema pidi sabas seisma, tema ei saanud midagi väljaspool järjekorda nagu teised sõdijad, kuna tema oli sõdinud Saksa poolel.
„Mulle silgu poolvend,” ütles müüja ette jõudnud Tiia Kaasik, Tartu Rajoonidevahelise Loomtoorsaaduste Varumise Kontori arvepidaja.
Müüja-Maaja võttis teisest pütist soolaheeringa, viskas selle kaalule. „Kolmkümmend kuus kopikat,” teatas ta hinna ning nõudis: „Täpne raha, täpne raha!”
„Sellel heeringal on justament armunud naise silmad. Ja haiseb nagu pudretivabrik, kui tollele soola peale raputada,” arvas onu Remmelgas, võttis kargud ühte kätte ning hoidis siis vaba käega nina kinni.
Ja teenis muidugi naiste pahameelemõmina.
„Mis sa jauhat, kobista umma suumulku veidü koombamallõ,” soovitas Lilja Keesk, Tööjõu Organiseeritud Värbamise Tartu Vabariikliku Kontori käskjalg.
„Sant pole naise lõhnagi tundnud,” kähvas Karin Kaljus, Kirovi kolhoosi aiandi aiatööline.
Aiand asus siinsamas Supilinnas Herne tänavas, seal sai ikka õunaraksus käidud.
Oma pakkepaber, see tähendab eilne Edasi, oli heeringaostjal Tiia Kaasikul nagu kord ja kohus kaasas, sellest ei tekkinud ütlemist. Ka leidis ta trukiga rahakotist pennipealt 36 kopikat.
„Mina olen täpne inimene,” kohmas Tiia. „Oi, läts meelent äärh. Ma võtan veel kümme moosipirukat!”
Nii nad rääkisid – mõni lause agulimurdes või mingis murrete segus, siis jälle puhtas raadiokeeles.
Kui nii kõvasti heeringa kõrvale ahnitseda, siis teistele ei jäägi!
Nüüd läks jutuajamiseks.
„Kas viskas viis meetrit välja või?” tundis Müüja-Maaja huvi.
„Ei veel. Justament hommikul sai mõõdetud. Kaspar hoidis tuletõrjeredelit, mina sibisin kribinal üles. Kolm senti on veel puudus. Homme on viis täis,” vastas Tiia. „Homme võid hinda maha võtta, kellelgi ei ole nii kõrget.”
„Ei võta ma midagi maha. See on riigipood, siin on kindlad taksid,” keeldus Maaja ning keeras heeringa ajalehte.
Kolla teadis, et kõneks on päevalill, millest Edasi oli kirjutanud juba mullu sügisel ning nimetanud taime tšempioniks, rekordimeheks.
Mis oli teistel naistel Leena sihvkapuule vastu seada?
Karin Kaljusel oli vägev kõrvits, mis kasvas kompostihunnikul nagu mühin.
„Oma pool puuda tuleb ära. Ei tea, kes aitab kapi peale tõsta,” sihtis Kaljuse Karin küsivalt Remmelga-onu poole. „Sellist meest ei ole, tuleb endal vinnata.”
„Mis sa tast kapi otsa vinnad. Las olla põrandal tabureti eest. Hea istuda,” soovitas onu Remmelgas.
„Pole ruumi, pole ruumi. Ainult kapi otsas on vaba koht,” ütles Kaljuse Karin.
„Noh, seemned juba kotis? On jah, jah?” küsis Müüja-Maaja järgmiselt ostjalt.
„Kotin, kotin. Jah, sel aastal tulid hea mõrkja maitsega,” reklaamis oma kaupa köömnekasvataja, ENSV Põllumajandusministeeriumi Seerumi Laboratooriumi seerumilaborant Melanie Kartuli uulitsast.
Tema käis tutvuse pärast Marja poes, kuigi talle olid ligemal Kartuli ja Herne magasin.
„Anna proovida!” soovis müüjanna.
Melanie koukis oma presentturukotist poolekilose köömnetuutu. Kaup liikus nüüd üle leti vastassuunas, Maaja maitses.
„Meil seerumis ütles professor Puravik, et köömen on Euroopa vanim maitseaine,” kiitis emand Melanie. „Mul on nii palju, et ühe seemne saaks iga eestlane. Jääb ülegi, jääb venelastelegi.”
„Ma võtan selle,” ütles Müüja-Maaja pärast maitsmist ja pani koti kaalule.
Nüüd laskis ta kaalunokad tasakuti seisma jääda.
„Mul on täpselt, mul on alati täpselt. Kuusteist rubla,” ütles Melanie hinna ning Maaja maksis kassasahtlist võetud rahaga.
Nii saigi letitöötajast ostja ja kundest müüja.
„Teisel on kiire, aga vanamoorid jamavad siin oma köömnetega. Ja muudkui lobisevad!” pahandas Kolla mõttes.
Poiss kibeles, talle tuli äkki meelde, et ta polnud Mallele öelnudki, kes talle raha saatis ning mille eest. Tüdruk oli oma vatsa paljaks kiskumisega kogu ta jutu- ja tegevusplaani segi löönud. Ja Mallekas polnud ka ise midagi küsinud, nagu oleks see täiesti tavaline asi, et Kolla talle kümneka toob.
Nii tuleb viimaks homme jälle tahtma, et kus on tänane raha.
Kas see on omamoodi pätsamine, kui Kolla ei ütlegi, kellelt raha pärit on? Noh, ta ei uuga raha, vaid võtaks endale nagu kinkija au. Ja jätab aumehe aust ilma Krilli, kes oma patte lunastab? Krill jääks nagu kahtpidi plindrisse: enda teada on ta oma hea nime taastanud, kuid tegelikult …
Kui põrutaks neile harakatele, et pidagu oma kohvikut mujal? Neile kohe meeldib sabas seista, kuuleb kõik külauudised ära, saab ise mokalaata pidada. Nad ei mõista, et kellelgi võib kiire olla! Teiselt poolt jälle, äkki astub sisse Mitte? Siis oleks see tõepoolest juhuslik kohtumine, Kolla ei ole tüdrukut luuranud.
Et mida aeglasemini saba liigub, seda parem või? Sest ega ta ikkagi Mallet Mittele eelista …
Vahepeal käisidki sisse-välja viina- ja õllehimulised, neil kui õigetel sõjaveteranidel oli eesõigus, nemad ei pidanud sabas oma aega kulutama.
Imede ime, kuid kaupa leidus, see ei saanudki otsa. Varsti olid oktoobripühad, enne riiklikke tähtpäevi varustati poode iva ohtramalt, et rahvas paraadile tuleks.
Viimaks jõudis Kollagi kord, poiss kuulis müüjanna kähvatust:
„Järgmine!”
„Mulle palun viis liha- ja viis moosipirukat,” vastas Kolla, ise arvestas, et tüdruk viit moosikat juba kõhtu ei pista, ehk jääb kaks temalegi.
„Lähed küla peale, jah? Sööd ise ja viid pruudile, jah?” kostis Maaja. Müüjanna punjad põsed ja helehallid silmad naeratasid.
„Nii noor, aga juba amüseerib,” tunnustas seerumilaborant Melanie, kes pärast ostu-müüki ei väljunudki poest nagu teised, kes olid kauba kätte saanud, vaid jäi ubrikunurka latrama.
Kolla vaikis, laskis enda peale paista kõva naistemehe kuulsust.
„Mis noor! See mõni noor, kui on oma kuusteist aastat vana. Mina nihveldasin naistega juba siis, kui polnud veel kümmet aastatki täis,” kiitis ennast kargumees Remmelgas.
Oo, Kollat peetakse passiealiseks! See oli tõeline au.
„Teame, teame, panid vale jala sisse, sinna need sul jäidki,” tänitas kõrvitsatädi Karin.
„Kas midagi tuleb kuhugi panna või? Räägi täpsemalt, juhata vägesid, kui sa neid asju nii täpselt tead,” ei jäänud Remmelga-onu sõnu võlgu.
„Tänapäeva tüdrukud tahavad muudkui pirukaid. Meie tahtsime karamelli,” meenutas köömnekasvataja Melanie oma noorusaega. „Ajad muutuvad nii kiiresti, et arugi ei saa.”
Hea, et meelde tuletas. Selle pika seismise peale läks karamell meelest äragi.
Kui osavalt liikusid Maaja käed, kui ta pirukad ajalehetuutusse keeras. Moosikad läksid Noorte Häälde, lihakad Rahva Häälde. Seejärel klõbistas Maaja tükk aega arvelaual.
„Viiskümmend kopikat!” teatas ta siis hinna.
No oli keeruline rehkendus! Võib-olla oleks selleks vaja läinud elektroonilist arvutamismasinat, millest