Supilinna armastajad. Triloogia viimase osa II raamat. Olev Remsu
poeskäimist, tõstis siis kolksti piimapudeli letile ning hakkas karamellkompvekke kaaluma – selleks pidi ta vahetama kaaluvihke teisel kaalukausil.
Oleks, et praegu ei astuks sisse Mitte, muidu mõtleb veel, et mul on keegi teine, kellele ma karamelli viin.
„Kõik pirukad paneb ise nahka, pruudile jätab vaid karamelli,” kommenteeris Melanie poenurgast.
„„Mis liig, see liig,” ütles hiir, kui ta pruut kassinahast kasukat tahtis,” sõnas Remmelga-onu.
„Ets kae, tema joob piima! Aga selle piima sees käis ju see … see … miilitsavuhva … mis ta nimi oligi … see Marja 21a-st … kuidagi kübara moodi … See, kelle juures selle poisi isa elab …” kuulis Kolla selja tagant kõrvitsa omaniku, mamsel Karini häält.
„Leida, ma tean küll! Kes teda ei teaks. Leida Šapka. Ikka „ii” ja „aa”, „õõ” ja „uu”, nii et lase aga olla. Ei ela Antti seal enam ammugi, elab mõne teise naise juures. Antti on juba niisugune mees, kes elab naiste kulul. Koju teda tagasi ei võeta, Lilli on kange naine,” kiitis Melanie Kolla ema.
Minu isa – ja naiste kulul! Ise elate te naiste kulul, kretiinid sihukesed! Kas vedurijuht vähe teenib või? Minu isa lasti vedurijuhiametist lahti sellepärast, et ta pidas välismaaga kirjavahetust! Kapitalistliku riigiga, sellepärast! Võib-olla Poolaga oleks lubatud, kuid Šveitsiga mitte mingil juhul.
„Mis miilitsavuhva! See Arno Šapka löödi ammu maha. Sae-Annuk ise kopsas kirvega otse kuplisse … Mitte saega, vaid kirvega! Veri purskas, nii et määris terve Tiksoja saekoja põranda oma kirvega ära. Mehed räägivad, et praegugi veel punane. Pärast leht kirjutas, et kangelane. Mitte Sae-Annuk, vaid see miilits … Mõni kangelane või asi … Tavaline lakkekrants nagu kõik mehed. Nüüd on Supilinna ainus miilitsavuhva see kinopiletite rebija Moonika,” teadis Karin. „Temagi mees, see igavene supilontrus, muud ei tee, kui aina joob ja joob, kainet päeva ei näegi. Varastel hea elu. Pesu ei saa enam õue rippuma pannagi, kohe tõmmatakse ära.”
„Teate, mis asi ajab miilitsad jooma?” küsis Remmelga-onu.
„No mis?” küsiti kõhklemisi vastu.
„Must südametunnistus! Must südametunnistus on see, mis ajab kõik miilitsad ja teised punased jooma,” ütles SS-i mees Remmelgas.
Selle peale naistepundar vakatas, kõik kartsid Siberit.
Kui ütleks neile, et Leivategija Malle on palli väravasse saanud? See oleks röögatu pommuudis, mooridel turtsumist-vurtsumist terveks nädalaks.
„Naised, mis te räägite, kui te midagi ei tea,” noomis Maaja pärast pausi.
„Noh, mis sa ütled, me kuulame sind,” kostis kõigi nimel kõrvitsatädi Kaljuse Karin.
Nagu ikka oli Müüja-Maaja ülesupilinnaline informatsiooniagentuur, nagu ikka teadis müüjanna kõike:
„Leida Šapka pandi viieks aastaks kinni. Eile oli kohus. Kedagi sisse ei lastud, kinnine. Muidu pidid hakkama levima jutud, et piimakombinaadi piim ei kõlba juua. Sellepärast lahtist ei tehtud, nagu advokaat Eugen Kurrikoff tahtis. Teate küll, too, kes elab Leida majas, suhkrut ei söö, sest tal on suhkruhaigus. Prokurör nõudis neli, kuid kohus lajatas viis, kuna piimas ujumas käia ei ole ilus. Leida korterisse kolib üks perekond Gorki oblastist. Mees hakkab töötama õlletehase õllemeistrina, naine sealsamas arvepidajana. Nad käisid juba tube üle vaatamas.”
Nüüd puhkes käbe kädistamine, naised parastasid Leida Šapkat. Kolla kuulis, et Leida on sihuke pordudaame, kes leiab endale alati mehe, isegi naistevanglast. Oma vitsad sai ka Gorki oblast, kus elavad ainult ei tea kes.
Võtta hammaste vahele Leida Šapka tähendas haavata Kolla isa.
Poiss maksis 86-kopikase arve kümnerublasega.
„Oo, nii suur raha! Kust sa selle said?” kahtlustas müüja.
„Naised andsid. Ma olen isasse, elan kah naiste kulul,” suskas Kolla ning teenis üldise pahameelesusina.
„Käbi ei kuku kännust kaugele,” vangutasid sabatajad naised.
Ainult SS-lane tunnustas:
„Poiss ei ole suu peale kukkunud, on nagu tema isagi!”
Kolla väljus, paremas käes liha- ja vasakus moosipirukatuutu, lisaks veel piimapudel ja karamell. Ehtsat ekvilibristikunsti üles näidates õnnestus tal lühikesel teel tänavamäest alla nosida ära kaks lihapirukat ilma kätt appi võtmata. Tehke järele!
Ainult maja välisukse avamisega oli paras häda, Kolla pidi lihapirukad võtma kahe põlve vahele, kusjuures veel niimoodi, et ükski pirukas tuutust välja ei kukuks.
Kõik läks okei.
Malle sättis ennast istuma kauni valge päevalinaga kaetud laia voodi äärele, see oli ka ainuke magamisase ses kööktoas. Tüdruku paljas põlv paistis hommikumantli hõlma vahelt välja, sellel siuglesid sinakad veresooned otsekui kõhnad maod.
Kolla pani kirjutuslauale üheksa rubla ja neliteist kopikat, istus kirjutuslaua taha toolile, näoga Malle poole, tooliselg kahe jala vahel.
„Ma ei hakka üle lugema, juba mu isa ütles, et teie olete ausad inimesed. Ainukesed ausad inimesed meie majas,” kiitis Malle.
No tänan.
Tüdruk lükkas pöidlaga sisse piimapudeli hõbedase fooliumkorgi ning rüüpas otse pudelisuust. Kolla nägi, kuidas ta kõrisõlm vupsatas.
Kui kaua hoitakse piima kombinaadi suurtes vannides? Võib-olla oli Leida Šapka selle piima ajal juba kinni võetud ega saanud seal kümblemas käia?
„Kuidas maitses? Oli hea või?” küsis Kolla, kes oleks tahtnud teada, kas Leida Šapka on milleski süüdi või mitte.
„Tahad ka, võta!” pakkus Mallekas.
Kolla rüüpas. „Minu meelest on see maailma parim piim,” hindas poiss.
„Minu meelest ka. Ära sa kõike ära joo, jäta mulle ka. Mul on lapse pärast tarvis. Laps tahab piima, seda teavad kõik naised,” sõnas Malle ning kummutas Kollalt tagasi saadud pudeli tühjaks.
Järelikult panid nad Leida ilmaasjata kinni.
„See aeg, kui naine last ootab, see on tema kõige püham aeg. Seda ütles juba minu ema,” jätkas Malle. „Oot, ma näitan sulle midagi!”
Malle kiskus voodi alt välja suure nahkkohvri, avas selle kaane, näitas.
„Ema on kõik alles hoidnud. Näe, minu esimese juukselõikuse salk. Näe, minu kojutoomise riided. Minu esimesed papud. Minu nabakönt, kõik alles. Näe, minu esimesed joonistused. Mina hoian ka oma lapse asjad alles,” lubas Malle.
Varem näitas günekoloogiaõpikut, nüüd seda õrna kraami.
„Väga ilus, väga ilus,” ütles Kolla ja mõtles treeningupäeviku peale, mida ta õhinal täitis ning mis pidi pärast muuseumisse minema. Siis, kui Kolla pärast mitmekordseks olümpiavõitjaks saamist auga teenitud veteranipensionile läheb. „Võib-olla võetakse sinu titeasjad kunagi muuseumisse, kui su lapsest keegi suur inimene saab.”
„Mulle pole seda tarvis, mina olen normaalne inimene,” ütles Malle.
Viieteistaastasena hakkab pudenema – ja normaalne inimene!
„Kes su lapse isa on?”
„Isa …” klõnksatas Malle äkki ja tegi nii kiire ampsu, et pirukapraost välja pritsinud moos lendas ta paljale põlvele.
Malle pühkis hommikumantli siiluga põlve puhtaks.
„Jah, isa, kes ta on?” küsis Kolla uuesti.
„Isa … Isa … Seda ma sulle juba ei ütle, sa lähed kellad kogu ilma täis. Ma olen isaga kokku leppinud, et ei ütle,” nihvas see linnunägu.
Poiss sai oma kolm lihapirukat söödud. Malle aga pistis nahka kõik viis moosikat, ei andnud Kollale ainukestki. Ju oli tal kõht maru tühi, vahest ongi õigus, et ta oli Sohvri-Elmari