Supilinna armastajad. Triloogia viimase osa II raamat. Olev Remsu
midagi,” vastas Krill. „Lihtsalt annad kümneka ja asi vosem. Kaks kohta on siinsamas Marjas, üks Piiri uulitsas. Üks veel sinu majas, nii et pole palju vantsida.”
„Kellele? Kellele ma pean need kümnekad andma?” uuris Kolla välispidiselt kaunis tõrksalt, kuid tajus sisimas, kuidas ülesanne teda tõmbab – kes teab, mis võib olla peidus, kui nende rinnalistega tuttavaks saad.
„See, kes sinu majas elab, on Leivategija-Malle. Teine on Tumma-Tiiu Marja 15-st ning kolmas on veidi kaugem käia, see on Päike Piiri 1f-is. Sa ikka tead Piiri tänavat?” päris Krill, ta oli vanglas õppinud oma krutskeid, teadis, kuidas teist ahvatleda.
Nii lollile küsimusele ei hakanud Kolla vastamagi. Krill jätkas:
„Päike peabki olema kauge, et mõni seda käega ei kahmaks. Jehoova on seadnud nii, et isegi sihuke turakas oma lolli kämmalt ära ei kõrvetaks. Jehoova on sindrima armuline, võta see teatavaks! Annad kümneka neile totsidele ja ütled, et Krill saadab. Nad teavad mind küll. Kes mind ei teaks? Kõik teavad,” sõnas Krill ja tabas, et viimane lause oli enese saba kergitamine, ning tõmbus ropsupealt tagasi. „Vähemalt siin Supilinnas. Ja võib-olla kõik ei tea ka.”
Ikka lähed sa sohki, vend vähk! Kindlasti Jehoova kuulis, kuidas ma tähtsat pommi mängisin, oma nina upitasin, noomis Krill ennast.
Mallekat ja Tiuksmanni Kolla muidugi teadis, kes siis ei teaks? Kolla enda pilk jäi alati püsima nende plikade büstile, tundus, et tal oli meelekaaslasi. Ent kes see Päike on? Ja miks teda perekonnanime pidi kutsutakse? Igatahes pole ta meile lähim miljonikraadine täht, vaid ikkagi keegi, kel rinda piisab. Loodame ka, et mitte mingi muldvana krõnks, vaid mõni sihuke, kes mulle paras. Ja vahest juhtub Kollaga midagi, ehk saab ta Päikese abil Mitte-piinast lahti?
Piiri 1f oli Kollat alati tõmmanud. Selle kohta räägiti, et see on mustlasloss. Võib-olla ongi, nüüd saab selgeks.
Aga juba number oli fantast. Terve Piiri parem äär alates õlletehasest kuni Herneni oli täis üksnes ühtesid. Paistis, et sealsed inimesed lihtsalt ei tundnud suuremaid arve. Seevastu tähtede peale olid nad hirmus anderikkad, nii numereerisidki oma majad 1a-ks, 1b-ks, 1c-ks, 1d-ks, 1e-ks ja 1f-iks.
Ilmselt lugejad, mitte rehkendajad.
1f oli vist kellegi rikkuri häärber. Elamut varjas kõrge tumepruun plank. Teistest Supilinna hoovidest ja aedadest sai ilusti läbi käia, kuid sellest mitte. Tegemist oli nagu mingi eksterritoriaalse nähtusega, mis otsekui poleks kuulunudki siia linnajakku, vaid kuhugi mujale, näiteks rikaste Tähtverre. 1f oleks olnud nagu professakast õhku tõstetud ning kogu täiega Piiri uulitsale maandatud. Üle tara paistis koguni televiisoriantenn! Ainus terves Supilinnas. Õnneks oli plangus ühes kohas oksaauk, sealt andis piiluda.
Eesaias ilutsesid kihvtid puukujud, tondid või kuradid, mis nad kõik olid. Härrasmaja trepikoja ees seisid valged sambad justkui ülikooli peahoonel. Neid oli siiski vaid neli, mitte kuus ning nad polnud nii kõrged ja pirakad nagu nood. Ometi oli see otsekui tõeline mõisahoone, mis mitte kuidagi ei sobinud kokku aguliosmikutest ümbrusega, seega oli plank veidike asja eest.
Isa oli Kollale rääkinud, et Piiri 1f on ehitatud etteantud sundnormatiive rikkudes: maja on kõrgem ja laiem, elamispinna ruutmeetreid on vähemalt kaks korda rohkem, kui lubatud.
Raha rikub linna, oli tõdenud isa, eriti Supilinna.
„Magama jäid või? Miks sa ei vasta?” nähvas Krill.
„Mis ma siis teen, kui nad niisama ei võta, kui nad tahavad teada, mille eest see kümnekas on?” tahtis Kolla teada.
„Pastoi, vend! Milles küssa? Kas sa tahad midagi salgama hakata? Võltsi ajada? Ei lähe läbi! Ütled, nagu on. Inimene peab alati tõtt rääkima, siis on tal Jehoova kaitse,” õpetas Krill.
„Okei, ma teen ära,” otsustas Kolla.
„Jehoova valis sinu, mitte mina,” lausus Krill.
Kolla sai kolm punast ning suundus esmalt Malle poole, kes elas ju tema enda Marja 10-s, see oli siinsamas, vaid mõni maja allapoole.
Kolla tõusis kodutrepist teisele korrusele, kuid ei läinud oma tuppa, vaid koputas korteri, õigemini kööktoa number neli uksele.
„Kes on?” kuuldus Malleka hääl.
„Mitte kes, vaid mis. Kümnekas,” vastas Kolla.
Ema ei lubanud Kollal Mallega läbi käia, kuna tüdruk olevat selline. Aga ema oli tööl, nii et mingit ohtu polnud.
Kitsa kuunäoga ja ilma kulmudeta tüdruk praotas ukse ning vaatas ketis pilu vahelt.
Plika muidu kahvatuvalge sihverplaat oli täna kuidagi punakas, otsekui verd täis. Üll oli tal kohev roosaroosiline maani ulatuv vööga hommikumantel, paistis, et ema oma.
Malle ema mäletas Kolla ähmaselt. Vahest ei mäletanud üldse, oli temast vaid kuulnud ning pärast hakanud kuuldut oma mälestuseks pidama. Malleka ema Alviine Leivategija oli olnud hirmus pikka kasvu, laulnud ja mänginud trumme raudteerestorani orges, kuniks üks läbisõitev muusikasõber ta rongile oli meelitanud ning kuhugi kas Ukrainasse või Usbekistani kaasa viinud. Seda oli Kolla kunagi kuulnud Panga-Siirilt, kelle pildi ta oli kunstimuuseumist viinud maali tegija, Supilinna ja vahest kogu Tartu esikunstniku Väino Uibukännu poole.
„Sina, pissu!” imestas Mallekas.
Tood talle raha, kuid tema alustab solvamisega!
„Mina, 69 ja pool tolli pikk,” lõikas Kolla, kes oli suve jooksul tõesti vaat et vaksa maad juurde visanud.
Plikale tuleb ta koht kätte näidata, tollidest ei mõika ta kriipsugi.
„Tahad günekoloogiat või?” küsis Mallekas ja tundus, et ta ei pilkagi, mõtleb seda tõsiselt.
Kevadel oli tüdruk andnud poisile tutvumiseks günekoloogiaõpiku ning sellest oli õudne jama tekkinud. Kolla oli otsaga võmmi sattunud, plate peal öö veetnud ning teda oli hakatud kutsuma pornograafiks.
„Hoia endale, vahest läheb vaja,” soovitas Kolla.
„Kus mu paps on, tead või?” küsis Malle.
„Sõi seepi, läks lõhki, nüüd vahutab nurga taga,” vastas Kolla.
„Jäta. Ma pole teda kaheksateist ja pool päeva näinud. Kujutad sa ette, kaheksateist ja pool päeva! Ja sina räägid vahutamisest! Ise sa vahutad oma suuga,” paiskas plika poisile näkku.
Õige küll, sellest oli majas juttu, et sohver Elmari ja habemega naise Benita von Schloßi korterisse number viis paigutatud venelane on kadunud nagu vits vette. Kõik rääkisid, kuid keegi ei osanud midagi täpsemat arvata. Ainult nii palju oli teada, et õues polnud enam ka samkompunni, mida mõlemad mehed olid ööd ja päevad putitanud. Järelikult sai auto valmis ning nad põrutasid kuhugi proovisõidule. Vahest Venemaale venelase poole? Uus samkompunn pidi olema veel amfiibikas, äkki sõitsid siit jõeni ning edasi tüürisid mööda jõge Peipsini ja siis üle selle?
„Võta!” ulatas Kolla Mallekale kümneka.
Oli maru mehelik tunne anda teisele raha, eriti õrnemast soost kodanikule.
Tüdruk võttis, uuris. Hambaga ei katsunud, kuid veidike nuusutas nagu küll.
Ta oli oma küüsi lakkinud, kuid nii küündimatult, et plätserdanud roosaks sõrmedki.
Iga asi vajab harjutamist, ka naiseks olemine.
„Vaata, kui sa varem näinud ei ole!” pursatas tüdruk ja lõi hommikumantli hõlmad lahti, endal veel kümnekas näppude vahel.
No nüüd pani pommi!
Ülemised tuharad olid tal täitsa okei, kuid nibud punetasid-veretasid kuidagi erkjalt, eriti need sõõrjad ringid nibude ümber.
Muidugi, peab tunnistama, et ega Kolla olnud mingi eriline selle ala spets, pärast seda, kui ta naistesaunast välja oli löödud, polnud ta enam elavate naiste või plikade nibusid näinud. Aga see oli olnud kümme aastat tagasi, siis oli ta ju viiene! Ainult et Siiril need