Surma vaatemäng. Sari „Roy Grace’i juhtum“. Peter James
South Downsi maapiirkonna servani, tihedalt täis enne esimest maailmasõda ehitatud bangalosid ja eramuid.
Hilary tänavat lahutas laiadest lagedatest põldudest vaid üks majarida. Kui mõni naaber oleks juhtunud sel pilvisel juunikuu hommikul veidi enne kella kümmet õue vaatama, oleks ta näinud ülekaalulisuse kiuste jahmatavalt nägusat, täpilisse võimlemistrikoosse ja ürpi riietatud ning rohelistes kummikutes blondi naisterahvast omaette rääkimas ja žestikuleerimas, kannul tüsedavõitu must labrador, kes siksakitas ühe laternaposti juurest teise juurde, iga posti kõrval jalga tõstes.
Tänava lõpus pööras Hilary ringteed järgides vasakule, heitis hetkeks koerale mureliku pilgu, kui mööda möiratas topeltklaase vedav kaubik, ületas siis ringtee, läks erekollasele rapsipõllule viiva väravani ja hõikas Nerot – kes tahtis parajasti kellegi sissesõiduteele hunniku teha – kõuehäälel, mis oleks mikrofonitagi vaigistanud terveWembley staadioni: „Nero! Ära mitte mõtlegi!TULE siia!”
Koer tõstis pea, märkas avatud väravat, sörkis rõõmsalt lähemale, pistis viimaks hüpetega jooksu ja silkas künkast üles, kadudes rapsis kohe perenaise silmist.
Hilary sulges enda järel värava ja kordas uuesti: „Käekotist, härraWorthing? Käekotist?”
Ta lausa säras vaimustusest; ta oli juba telefonitsi teatanud Donile, Sidoniele, Juliusele, Oliverile ja emale uudist, seda uskumatut, parimat võimalikku uudist: poole tunni eest helistati Lõuna-Inglismaa draamakunstiseltsist ja öeldi, et ta on saanud leedi Bracknelli peaosa! Staarirolli!
Pärast kahtkümmend viit aastat harrastusteatrit, enamasti Brightoni näiteringides ja lakkamatult avastamist lootes, oli tema läbimurre lõpuks saabunud! Lõuna-Inglismaa draamakunstiselts oli poolprofessionaalne, nad tõid igal suvel välja vabaõhuetenduse, mida mängiti kõigepealt Lewesi lossiõuel ja hiljem ringreisil üle kogu Ühendkuningriigi, isegi kauges Cornwallis. Nad olid kuulsad; nende lavastustele ilmusid arvustused; teda pannakse nüüd tingimata tähele! Tingimata!
Jumaluke, ainult et närvipinge andis juba praegu tunda.Ta oli selles näidendis varemgi kaasa teinud, aastaid tagasi pisiosas. Aga mitmeid lõike mäletas ta tänini peast.
Ümber põlluserva künkast üles sammudes ja kõneldes kätega vehkides deklameeris ta täiest kõrist repliiki, mida pidas näidendi üheks põnevamaks ja teravmeelsemaks. Kui see repliik õigesti esitada, on tegelaskuju tal peos. „Käekotist, härraWorthing?Teid leiti käekotist?”
Madalal pea kohal tiirutas liinilennuk, valmistudes lähenema Gatwicki lennujaamale, ning ta oli sunnitud natuke häält tõstma, et end kuulda. „Käekotist, härraWorthing? Teid leiti käekotist?
Käekotist, härraWorthing?Teid leiti käekotist?”
Ta kõndis repliiki korrutades edasi, muutes ühtelugu rõhuasetusi ja arutledes, kellele veel uudisest teatada. Esietenduseni oli vaid kuus nädalat, üsna vähe aega. Heldeke, nii palju tuleb õppida!
Nüüd algasid kahtlused. Äkki käib see talle üle jõu?
Äkki ta kangestub niivõrd suure publiku ees, läheb omadega krampi? Seda ei elaks ta mingil juhul üle.
Pole viga, kuidagimoodi teeb ta selle ära. Lõppude lõpuks pärines ta ju näitlejasuguvõsast. See oli tal veres: emapoolsed vanavanemad olid olnud estraadiartistid, enne kui jäid pensionile ja asusid Brightonis mere ääres pansionaati pidama.
Jõudnud künkaharjale, kust paistis miili kaugusel ees kerkiv järgmine küngas ja kummalgi pool avar põllumaa, mida katkestasid vaid paar üksikut puud ning traataeda, ei näinud ta Nerot kusagil. Puhus tugev tuul, koolutades rapsi ja pikki rohelisi nisuvihke. Ta pani käed suule torusse ja hüüdis: „NERO! Siia, poiss! NERO!”
Mõne hetke pärast oli näha rapsi laia lainetust, miski siksakitas seal – Nero poleks nagu osanudki sirgelt joosta. Koer ilmus varjust ja kargles lähemale, suus tilbendamas midagi valget.
Alguses pidas ta seda jäneseks ja lootis, et vaeseke on vähemalt surnud. See oli väljakannatamatu, kui Nero tõi talle elusa haavatud jänese ja asetas uhkelt ta jalge ette, ise samal ajal mõnuga lömitades ja kiunudes.
„Siia, poisu, mis sul seal on? Maha! Maha!”
Tal vajus suu ammuli.
Kogu keha haaras värin, kui ta ühe kohkunud sammu lähemale astus, liikumatut valget asja jõllitades.
Siis hakkas ta kisendama.
6
Roy Grace ei sallinud pressikonverentse. Aga ta teadis väga hästi, et politsei kohus on teenida avalikkuse huve ja seega on avalikkusel õigus informeeritusele.Ajakirjanduslik lähenemine oli see, mida ta vihkas.Tal oli mulje, et ajakirjanikke ei huvita avalikkuse teavitamine, et nende amet on lehti müüa või vaatajaid-kuulajaid peibutada. Nad tahtsid muuta uudised vaid võimalikult kõmulisteks lugudeks.
Ja kui lugu ei olnud piisavalt kõmuline, miks mitte peedistada politseid ennast? Vihjed politsei hoolimatule käitumisele, rassismile või käpardlikkusele paelusid alati avalikkuse tähelepanu. Äpardunud jälitussõitudest pasundati viimastel aastatel iseäranis valjult, eriti juhul, kui politsei hulljulge kihutamine tõi kaasa vigastatuid või hukkunuid.
Nagu eile, kui kaks kahtlusalust jälitamise käigus varastatud autoga sillalt alla põrutasid ja uppusid.
Sellepärast viibiski ta praegu siin, seisis koosolekutoas, nägu keskelt tühemikuga ristkülikukujulise laua poole, mille ääres ei jagunud kõigile ajakirjanduse esindajatele toole, ja selja taga lai elegantne ovaalne tahvel, millel kunstipärasel sinisel taustal viis politseiembleemi, igaühe alla silmapaistvas kirjas trükitud telefoninumber ning veebiaadress www.crimestoppers.co.uk.
Tema oletust mööda oli ruumi trüginud umbes nelikümmend meediaisikut: ajalehe-, raadio- ja telereportereid, fotograafe, operaatoreid ja helitehnikuid, enamik neist tuttavad, hulgas noori piimahabemeid, kes töötasid kohalikus pressis ja lootsid pääseda üleriigilistesse lehtedesse, unistasid suurest läbimurdest, ning ka tülpinud vanu kalu, kes ei jõudnud ära oodata, millal saavad siit pubisse jalga lasta.
Pigem näitamaks, et politsei võtab asja tõsiselt, kui tegelikuks panustamiseks, toetasid teda kõrvalt abiprefekt AlisonVosper, nägus, kuid karmi ilmega neljakümne nelja aastane naine, kellel olid lühikeseks lõigatud blondid juuksed ja kes asendas prefekt Jim Bowenit – ära kusagil konverentsil –, ja Grace’i otsene ülemus vanemkomissar GaryWeston.
Weston oli rahuliku moega karismaatiline ja sarmikas kolmekümne üheksa aastane manchesterlane, Grace’i semu patrullipäevist, kes oli tänini heaks sõbraks jäänud. Ehkki Grace’iga peaaegu ühevanune, oli Weston poliitikat ajanud ja mõjukaid sõpru hankinud, kindla kavatsusega kord prefektiks tõusta – ning tema võimeid arvestades pole välistatud ka politsei peadirektori koht, mõtles Grace sageli imetlusvarjundiga ja kadeduseta.
Poliitiline vaist käskis Westonil täna vaikida, lubada Roy Grace’il kõnelda, vaadata, kas komissar kaevab endale veel sügavama augu, kui see juba praegu oli.
Keegi mürgise hoiakuga noor naisreporter, keda politseiametnikud polnud varem näinud, esitas küsimuse: „Komissar Grace, minu andmetel sai kõigepealt vigastada üks naisterahvas autoavariis Newhavenis, seejärel eakas härrasmees Brightoni ringteel, ja mõni minut hiljem paisati üks politseinik mootorrattalt maha. Kas te võite selgitada, miks käskisite jälitamist jätkata?”
„Newhaveni avarii leidis aset enne, kui politsei oli tagaajamist alustanud,” vastas Grace hoolega sõnu valides. „Süüdistatud röövisid Land Roveri kohe selle avarii järel. Siis rammisid nad tunnelis Toyota sedaani, mida juhtis too eakas härrasmees, ja röövisid tema auto. Me teadsime, et vähemalt üks süüdistatu on relvastatud ja ohtlik, nende kinnipidamisest sõltus süütu kodaniku elu ning minu hinnangul oleks nende vabadusse jätmine avalikkust rohkem ohtu seadnud, mistõttu otsustasin neid mitte silmist lasta.”
„Ehkki see lõppes nende surmaga?” jätkas reporter.
Noore naise toon ajas Grace’i vihale, ta surus maha väga tugeva soovi käratada, et need