Surma vaatemäng. Sari „Roy Grace’i juhtum“. Peter James
kohtas vikaari juures teed joomas – mitte et ta oleks kunagi sellisel teejoomisel käinud. Kolm aastat Grace’i alluvuses töötanud, käitus Eleanor ikka veel range viisakuse ja teatava formaalsusega, justkui kartes teda ärritada, kuigi ta ei taibanud, miks.
Naine seisatas, hoides ajalehepatakat eemale sirutatud käes, nagu oleks see ohtlik reostus. „Aa, Roy,” ütles Eleanor. „Ma, ee … need on mõne hommikulehe värskemad väljaanded. Mõtlesin, et tahate neid võib-olla näha.”
„On seal midagi uut?”
„Sama jutt. Guardianis tsiteeritakse Julia Drake’i sõltumatust politseivastaste kaebuste komisjonist.”
„Ma arvasingi, et nad on varsti jaol. Kuradima ennast täis lehm.”
Eleanor võpatas vandesõna peale ja naeratas siis närviliselt. „Minu meelest on nad teiega liiga karmid.”
Grace piilus veepudelit, igatsedes äkki tassikest kohvi. Ja sigaretti. Ja napsi. Lõuna oli peaaegu käes ning enamasti üritas ta enne õhtut mitte napsitada, aga tal oli tunne, et täna rikub ta seda reeglit. Sõltumatu politseivastaste kaebuste komisjon. Kena küll. Kui palju tunde neelab see lähikuudel tema elust? Ta oli teadnud, et nende sekkumine on vältimatu, kuid teadmisele kinnituse saamine muutis kõik järsku hullemaks.
Telefon helises. Eleanor kõrval seismas, võttis ta kõne vastu ja kuulis vanemkomissari kuiva Manchesteri aktsenti.
„Tubli töö, Roy,” ütles Gary Weston, kelle hääl polnud kunagi ülemuslikumalt kõlanud. „Sa valitsesid end hästi.”
„Aitäh. Nüüd on meil kaebuste komisjon kukil.”
„Me klaarime nendega ära. Oled sa kell kolm vaba?”
„Jah.”
„Tule minu kabinetti. Paneme neile aruande kokku.”
Grace tänas. Vaevalt oli ta toru hargile asetanud, kui telefon helises uuesti. Seekord oli kõne operatiivkeskusest. Dispetšer nimega Betty Mallet, kes oli politseis töötanud niikaua kui Grace mäletas, ütles: „Tere, Roy, kuidas läheb?”
„Võiks paremini minna,” vastas Grace.
„Peaceheaveni kriminaalpolitseist palutakse kogenud uurijat kohe juurdluspaigale. Kas sa oled vaba?”
Grace ägas sisimas. Miks ei võinud Betty kellelegi teisele helistada? „Oskad sa mulle midagi rääkida?”
„Keegi kohalik jalutas täna hommikul koeraga Peacehaveni ja Piddinghoe küla vahelisel põllul. Koer pistis jooksu ja pöördus tagasi, inimese käsi suus. Kriminaalpolitsei läks jälituskoertega sinna ja avastas veel inimese kehaosi – nähtavasti väga värskeid.”
Nagu kõik uurijad, hoidis Grace käepärast nahkkotti, mis sisaldas kaitseülikonda, jalatsikatteid, kindaid, taskulampi ja muud kuriteopaigal hädavajalikku. „Hüva,” lausus ta vastumeelselt, vahtides alistunult kotti põrandal. „Ütle mulle täpne asukoht, ma olen kahekümne minutiga seal.”
7
Nad naersid tema üle, kui ta mööda tänavat läks. Ilmakutt tundis seda oma kontides, nii nagu mõned inimesed tunnevad kontidega külma või niiskust. Sellepärast ta vältiski kõigiga silmsidet.
Ta tajus, et nad kõik seisatavad, vahivad, pöörduvad, näitavad näpuga ja sosistavad, aga ta tegi südame kõvaks.Ta oli sellega harjunud: tema üle oli naerdud kogu elu või igatahes niikaua, kui ta oma kahtkümmend kaheksat aastat siin planeedil mäletas. Ta oli üsna kindel, et eelmisel planeedil olid asjad teisiti, kuid nemad olid selle ta mälus blokeerinud.
„Viking, Põhja-Utsire, Lõuna-Utsire, edelatuul neli kuni viis palli, pöördub loodetuuleks viis kuni seitse palli,” ütles ta kõndides endamisi, nördinud, et oli töölt ära kamandatud ja pidi loovutama oma lõunatunni. „Viking, torm, kaheksa palli, hoovihm lakkab. Nähtavus mõõdukas või hea. Forties, tsüklon viis kuni seitse palli, loodetuul tõuseb tormiks seitse kuni üheksa palli, vaibudes hiljem edelatuuleks neli kuni viis palli. Hoovihm. Nähtavus mõõdukas või hea,” jätkas ta.
Ta rääkis kiiresti, tema mõtted polnud tegelikult ilmateatel, aju ragistas algoritme uue programmi jaoks, mida ta tööl kavandas. See kärbiks praegust süsteemi poole võrra, ja leidus inimesi, keda see tingimata vihastab.Aga nad ei tohiks ka kulutada maksumaksja raha viletsale tarkvarale, teadmata, mida ülepea teevad.
Elu on õppimiskõver, sellega tuleb kohaneda. „Star Trekis” oli Q seda mõistnud. „Kui sa ei talu, et sul nina veriseks lüüakse, peaksid ehk koju minema ja voodi alla pugema. Maailm pole turvaline. See on imetabane, täis aardeid, mis rahuldavad nii peeneid kui ka labaseid ihasid. Kuid see ei ole argadele.”
Mees, Kes Ei Olnud Arg jätkas teekonda, marssides künkast üles ja läbi lõunatunni inimsumma Brightoni North Streetil, mööda autoremonditöökojast, Woolwichi ehituskooperatiivist ja prillipoest.
Ta oli kõhn ja kahvatu näoga, kohmaka kehaehituse ja rohmaka soenguga, kulmud ebamoodsalt suurte prillide taga ägedast keskendumisest kipras. Seljas kollakaspruun jope, võrkvest ja valge nailonsärk, jalas hallid flanellpüksid ja punutud sandaalid, kandis ta väikest seljakotti, mis sisaldas sülearvutit ja lõunasööki.Ta kõndis hoogsate sammudega, varbad sissepoole pööratud, selg otsusekindlalt kumaras, justkui pressides end läbi La Manche’ilt puhuva tasapisi tõusva edelatuule. Vanusele vaatamata oleks teda võinud pidada tujukaks teismeliseks.
„Cromarty, Forth, Tyne, Dogger, loodetuul tõuseb tormiks seitse kuni üheksa palli, vaibub hiljem edelatuuleks neli kuni viis, kohati kuus palli.Vihm tugevneb. Nähtavus mõõdukas või hea.”
Ta aina pomises valjusti värskeimat piirkondlikku Briti saarte mereilmateadet, mis oli edastatud täna hommikul kell 5.55 Greenwichi aja järgi. Kümnendast eluaastast oli ta seda pähe õppinud neli korda päevas ja seitsmel päeval nädalas.Ta oli avastanud, et see on parim viis, kuidas ühest punktist teise jõuda – kui terve tee mereilmateadet pomiseda, kaitses see teda inimeste kõrvetavate pilkude eest.
Koolis oli ta leidnud, et see kaitses ka teiste laste naeru eest. Pealegi, kui keegi tahtis mereilmateadet kuulda – ja üllatav, kui sageli teised Mile Oaki kooli õpilased olid seda kuulda tahtnud –, oskas ta neile alati öelda.
Informatsioon.
Informatsioon maksab. Mis tähtsust on rahal, kui sul on informatsiooni? Paraku on enamik inimesi informatsioonis täielikud lollpead.Tegelikult on nad peaaegu kõiges lollpead. Sellepärast ei olegi nad välja valitud.
Ema-isa olid talle nii õpetanud. Üks väheseid asju, mille eest ta neile tänulik oli. Aastatega olid nad selle talle pähe tagunud. Eriline. Jumala välja valitud. Päästetud saamiseks.
Noh, nad lasid natuke viltu. See polnud tegelikult jumal, kuid ta ei püüdnud enam ammu neile selgitada. See ei tasunud vaeva.
Ta möödus ühest lõbustusputkast, keeras kellatorni juures vasakuleWest Streetile ja möödusWaterstone’i raamatupoest, Hiina restoranist ning odavlennubüroost, seades sammud alla mere äärde. Mõni minut hiljem tõukas ta Grand Hoteli kauni regendistiilis fassaadi pöördust, sisenes fuajeesse ja kõndis administraatorilaua juurde.
Tumedas kostüümis noor naine, reväärile kinnitatud kuldne nimesilt, kuhu oli graveeritud ARLENE, silmitses teda hetke kahtlustavalt ja naeratas seejärel kohusetundlikult. „Saan ma aidata?” küsis naine.
Silmsidet vältides põrnitses Ilmakutt puidust letti, keskendudes American Expressi taotlusblankette täis plastriiulile.
„Saan ma aidata?” küsis naine uuesti.
„Ee, noh, okei.”Ta vahtis veel pingsamalt blankette, tema nördimus kasvas siin viibides. „Kas te oskate öelda, millises toas on härra Smith?”
Arvutist kontrollinud, vastas naine: „Härra Jonas Smith?”
„Ee, just.”
„Kas ta ootab teid?”
Jah, pagan võtaks, ootab küll.„Ee, just.”
„Ehk