Surmakarva. Maniakkide Tänav
tükkhaaval edasi nihkuda, et ulatuda vastasteni, saada kätte väike osagi sellest, mille järele nad olid tulnud. Ta nägi langevaid kirveid ja mõõku, mis kilpide tagant vastu mädanevaid ja luiseid koolnukehi raksusid. Nägi kaaslaste mädanevaid käsi küünte murdumiseni kilpe kraapimas, jättes kilbilaudadele sügavaid vagusid. Vaid mõnel üksikul õnnestus kilbiservast kinni saada, kuid nendegi käed raiuti jalamaid otsast. Jäsemed aga klammerdusid endiselt kilbi külge, püüdes nende omanikke segada nii palju kui võimalik. Tükkidena maapinnale kukkunud keha aga vingerdas edasi, et vaenlasele jalgadesse klammerduda. Ning nii mõnedki vastased kukkusid ja surid. Tihtilugu aga jõuti kukkujad teiste elavate poolt rivi taha varju tõmmata ja alati astus langenu asemele uus. Maas vingerdavad tükid segasid ka kooljaid endid ja polnud harv juhus seegi, kui keegi kääpjalgadest oma kaaslase tõttu kukkus. Ja enne kui ta püsti sai, vedeles juba ise pilla-palla jäsemekaupa laiali.
Järg lahingusse asuda jõudis Väitsa kääpani. Kooljate selja tagant kostis kume sarvehuik. Seal kuskil asus kõigus, kes oli muutunud olukorda märganud, ja sarvehääl kandis edasi tema uue käsu.
„Hirmutage neid!” käsutas Väits ja nende kääpa hirmutised saatsid oma valu- ja õuduselaadungi vastu kilpide, mõõkade ja kiivrite müüri. Kogu vastasrind kalmuliste ees võpatas tahapoole, mitmed kukkusid ja nii mõnigi pistis paanikas ulguma, heitis oma relvad kus seda ja teist ning rüsis tahapoole, ajades kaitsjate read segamini.
„Edasi!”
Ja kooljad tormasid edasi, surudes end kilbimüüri tekkinud avaustesse, lõigates rivi mitmeks ning korraga olid elavad ja surnud segamini. Enam ei aidanud ka kilbid, sest kilbimeeste seljad olid kaitsmata ja surmav löök tuli tihtilugu just sealt. Läbi murtud rivi langes kiiresti mitmest kohast kokku, kõikjal lasti kääpavanemate käsul käiku hirm ja ehkki lahing kestis veel mõnda aega, oli see nüüd jälle pigem tapatalgu.
Kaja tormas esimeste seas lagunevasse kilbimüüri. Ta kaotas küljelt tulnud hoobist peaaegu kohe käe, kuid haaras teisega endast paremal oleval sõjamehel kaelast. See möirgas surmahirmus ja Kaja langes talle kogu kehaga peale, hammustades ja rebides oma ohvril näo silmast kuni lõuani puruks. Soe tunne käis läbi kogu koolja olemuse, kui mehe minevikukillud temasse tungisid. Mees kukkus ja naine kiskus tal kõri puruks. Kellegi kirves tungis Kajale selga ja jäi sinna kinni. Kirveomanik ise, jäänud relvituks, kukkus Väitsast ja mingist teisest kooljast rünnatuna sinnasamasse kõrvale. Väits tõmbas Kajal kirve seljast välja, ja korjanud maast üles ka kilbi, sööstis edasi. Mitmed teisedki kooljad olid juba saanud oma puukaikad raudrelvade vastu vahetada. Kaja kiskus surnult kiivri peast ja sobitas selle endale pähe. See veel puudus, et tal ka pea puruks lüüakse. Leidis sõduri vöölt ka pika pussi ning uuris siis niiviisi relvastatult ümbrust.
Üks pikk ja kogukas sõdalane oli kahekäemõõgaga vehkides tekitanud enda ümber suure vaba ala. Otsustades vapi järgi rinnal oli mees suurnike seast. Ta oli kiire ning tugev kui härg. Piisas ainult mõnel kooljal sõdalase löögiulatusse astuda, kui ta juba mitmest hoobist tükkideks raiutuna kokku kukkus. Pealik möirgas käske ning selle najal kogunes tema ümber kilbimeeste salk, kes teda selja tagant katsid. Tundus juba, et siin saavad elavad oma rivi uuesti korda. Kaja roomas maadligi hoides vastase poole, liikudes ainult siis, kui mees löögiks teise kanti vaatas. Kui võitleja tagasi tema poole pöördus, siis tardus Kaja liikumatuks laibaks. Pimedus oli tema suur liitlane. Kuu, mis ajuti pilvede vahelt piilus, ei andnud piisavalt valgust, et lahingumöllus igat pisiasja märgata. Jõudnud piisavalt lähedale, lõi ta mehele pussi ühte säärde ja hüppas hammastega teise külge kinni. Mees karjatas ning vajus pikali. Järgmisel hetkel oli ta kooljatest ümbritsetud ja rebiti kiiresti tükkideks. Kajagi sai tema jalast mitu suurt suutäit, enne kui edasi liikus. Kõigus oli neil küll keelanud enne lahingu lõppu surnuid õgida, kuid Väits oli salaja soovitanud siiski väikse isu jagu võtta, sest kui midagi peaks viltu minema ja nad kaotavad lahingu, siis on vähemalt niigi palju saadud.
Vihm oli järele jäänud, kui Ora ja Rand külla jõudsid. Nad peatusid metsaserval ja silmitsesid kartlikult avanevat vaadet. Küla seisis sünge ja mustana laia jõe kaldal, see koosnes kuuest-seitsmest lähestikku asuvast talust, mida ümbritsesid väikesed põllulapid. Taluhooned olid uppi paisatud, mitmed neist maani maha põlenud. Põgenikud kõhklesid külaserval – kas nad julgevad hoonete vahele sõita või mitte. Kaua nad ei kaalunud, puudelt tilkuv vesi ja külm tuul ergutasid neid takka. Seesama tuul oli ka vihmapilved laiali ajanud ning kuu andis ajuti üsna pikalt valgust, enne kui jälle mõne pilveräbala taha varjus. Küla tundus olevat surnud ja maha jäetud. Aga kas ta seda ka päriselt oli? Ora kõrv tabas järsku mingi vaevukuuldava sosina.
„Siin on keegi,” ütles nooremand pingule tõmbudes Savilöövi isandale.
„Küla on tühi,” vastas Rand veendunult. „Võime minna.”
Ora vaatas teda imestunult. Mees lausus seda nii kindlalt, et Ora hakkas juba kahtlema, kas ta oli üldse midagi kuulnud.
„Kustkohast sa seda võtad?”
Rand krimpsutas nägu.
„Ütleme, et mul on selliste asjade jaoks kuues meel.”
„Kuues meel,” Ora sülitas. „Kus sul see kuues meel siis oli, kui kooljad eelposti ja pealaagrit ründasid?”
„Alguses oli mu kuues meel valvel. Sinu tuleku ma tabasin näiteks ära. Aga siis tegeles mu kuues meel sinuga ja unustas valvsuse, sellepärast nad nii märkamatult ligi pääsesidki.”
„Oo jaa,” tõmbus Ora turri. „Nüüd olen mina süüdi.”
Rand viskas käega. Ta ei näinud vaidlusel suuremat mõtet. Andis hobusele kannuseid ja ratsutas külla sisse. Vähese kõhklemise järel järgnes Ora talle. Küla oli tõepoolest tühi.
Paadisillad olid enamuses terved ja kergendustundega nägid nad nende kõrval lootsikute tumedaid siluette vaikselt loksumas. Hobused tuli maha jätta. Ora patsutas kaua oma Musu kaela ega suutnud temast kuidagi lahkuda.
„No mine tea,” lausus Rand, lõpuks rahutuks muutudes, sest hakkas ootamisest tüdima. „Ma arvan, et hobustel on isegi suurem võimalus terve nahaga linnusesse jõuda kui meil. Küllap nad juba kallast mööda meile järele tulevad, ega nad ka lollid pole.”
See märkus rahustas Ora ja ta ronis Ranna manu ühte väiksemasse paati, mille Savilöövi isand välja oli otsinud. Mees lükkas paadi jalamaid kaldast lahti, haaras aerud ja juhtis nad kiiresti võimalikult jõe keskele. Vool oli siin kiire ja haaras lootsiku kaasa, kandes neid vaikselt, kuid kindlalt edasi, Kütke poole. Vaid aeg-ajalt pidi Rand aerudega aitama, et nad liiga kalda äärde ei kalduks.
Hobused hakkasid neile tõepoolest järgnema, kuid metsapiirile jõudes olid sunnitud võsaseks ja mudaseks muutunud kaldast kaugemale pöörduma. Seal kadusid nad silmist. Mõlemad paadisolijad vaikisid pikka aega ja kuulatasid hobuste kabjaasteid, kuni ainsateks helideks jäid öise jõe hääled.
„Ma ei ole kunagi varem kooljatega kokku puutunud,” lausus Ora viimaks tasasel häälel. Ta istus keepi mähkunult paadi ninas, seljaga sõidusuuna poole ja vahtis tardunud pilgul möödalibiseva metsa tumedat siluetti.
„Mina olen,” vastas Rand talle niisama vaikselt. „Aastat kümme tagasi sõdis mu isa Maagimägede eelmise suurisandaga, Rahnuga. Ma olin isaga siis kaasas. Isa tahtis Kuru hõbedakaevandust omale saada. Alguses saigi, siis Maagimägede omad veel surnutega ei jahmerdanud. Aga kui ta läks ja Lõhe kindluse vallutas, siis kutsus viimasesse torni aetud Rahn lummutise välja.”
„Lummutise?”
„Jah.”
„Millise?”
„Peremehe. Koos poja Kaljuga ohverdas ta tollele kõik oma kaaslased ja lubas edaspidi veel ei tea mida teha, kuid sai vastutasuks endale võime surnuid liikuma panna. Oma surnute abil murdis ta tornist välja, lõi mu isa väed puruks ja sai taas Lõhe peremeheks. Siis hakatigi seda kohta Laibalõheks kutsuma. Hiljem vallutas ta ka Kuru kaevanduse tagasi, pani surnud sinna orjadena tööle ja kaevandust hakati kutsuma Surmakuruks. Ta ähvardas ka Savilöövi tungida, kuid isa andis mu õe talle naiseks, abikaasa asemel, kes Lõhe piiramisel surma sai. Pooled mägedeäärsed