Surmakarva. Maniakkide Tänav
jooksu saanud ja võisid teisi hoiatada. Seepärast aetigi nad kiirelt jalule ning rutati hetkegi peatumata edasi, et jõuda järele võimalikele põgenikele, kes võiksid kooljatest teadust viia.
Sääraseid väikseid salku tiirutas ümber kogu haudkonna mitmeid, nii ees, külgedel kui ka taga. Sedasi oli väiksem ka oht, et haudkond kõnnib varitsusse. Kõigus oli koos kõhututega laibalõhelastele järele jõudnud ning lasknud hommiku saabudes tekkida ümber haudkondade tihedal udul. Niiviisi ei olnud kooljaid kaugelt näha, surnuid endid aga ei seganud see põrmugi, sest nemad ei vaadanud silmadega, paljudel neist polnudki silmi.
Kaja ja Väits sattusid vana naise peale. Too oli ilmselt maarohtusid korjamas, sest taimekorvike oli tal käevangus. Udu oli eidekest tabanud ootamatult, kuid ilmselt ei kahelnud ta, et see peagi hajub, või tundis ta ümbruskonda piisavalt hästi, nii et see teda eriti ei heidutanud. Naine ei näinud neid veel, ta kõndis rahulikult ringi, uuris taimi, korjas siit-sealt mõne pihutäie, ümises omaette laulda.
„Mutt on minu,” pani Väits oma kääpavanema õigused maksma ja läks tükeldas naise sellesama kirvega, mille ta oli lahinguväljal Kaja seljast välja sikutanud. Kääpavanem nimetas seda Seljasügajaks. Kaja seisis niikaua kõrval, kuni vanem naist hakkis ja läbi näris.
„See on ju õige värvika eluga mutt olnud,” kommenteeris Väits samal ajal. „Siit saab nii mõndagi.” Viimaks ajas ta end allesjäänud veriste räbalate juurest jalule. „Läheme kanname kõigusele ette. Varsti algavad tuhamaad ja üsna lähedal on linnus, kust vanamutt pärit on.”
Kaja kadestas siiralt Väitsa tema kondiväänaja-oskuste pärast, mille abil see omale säärased lõuad ette kasvatas, et vanamuti lõhkirebimine ja allakugistamine toimus vaevalt mõne hetkega, nagu möödaminnes.
Paksus udus ei näinud Maagimägede isand ise ka, kuhu ja kelle juurde täpselt oma väge saata. Seepärast lasi ta kooljatel keset küla jõudes lihtsalt enese ümber ringidena laiali minna. See raiskas kohutaval kombel tema niigi kasinaks jäänud jõudu ja ega niisuguse talitusviisi tagajärjel tekkinud kondipurust õigeid kooljaidki ei saanud – tulevad rohkem puunukud kui sõdalased – kuid ta tahtis oma vägesid võimalikult suureks ajada. Linnus oli tugev ja selle kaitsemeeskond arvukas. Kui nad olid juba lihamägede rünnakutele suutnud vastu panna, siis ei olnud temalgi loota kerget võitu. Iga kondiräbal kulus täienduseks ära.
Mine-mine.
Mine, vägi, mähi end
koolnu keha ümber.
Mine tema jäsemeisse,
Mine tema ihusse,
Tema hinge käsu alla.
Seo kokku, mis lahti,
Ühenda, mis eraldi,
Pane lahusolnud üheks.
Anna jaksu liigutada,
Jõudu käske täita,
Väge mulle kuuletuda,
Saagu koolnust koolja.
Peagi tajuski ta ligi kolmekümne kalmulise vastust. Isand ei teadnud, mis seisus nad olid ja küllap polnud neil ka relvi, kuid mis parata. Ta andis kalmulistele käsu Külaraipe haudkonnaga ühineda, sest vaevalt siit metsloomadest rüüstatud ahervaremetest peale kontjalgade kedagi sai. Ta lasi oma maleva mõttes silmade eest läbi. See koosnes Laibalõhe ja Kõhutute kääpjala-haudkondadest ja Külaraipe kontjalgade haudkonnast, viimane oli kõige arvukam, kuid ka kõige nõrgem. Eliitväeks oli hästi relvastatud kooljarüütlite-vereimejate ratsasalk. Kui kõik hästi läheb, siis peaks piisama. Ega ta rohkem neid üles tõsta ei jaksaks ka.
Nad olid umbes poolel teel linnusesse, kui kogu aeg rahutult ringi vahtiv Rand märkas, et lisaks Tüükametsa suitsuvinele tõusevad metsast üle väljade paksud udujoomed.
„Udu,” sõnas ta veidi rõõmsamalt. „Tõuseks ta juba kiiremini, selles supis ei leiaks meid ükski lendav koll üles.”
Väga veider oli niiviisi mööda söestunud põlde astuda. Kui udu nendeni ei jõua ja taevasse peaks tekkima lendmäe kurjakuulutav siluett, pikeeriks elukas kohe alla ja nendega oleks üpris tõenäoliselt lõpp. Ora värises üle kere. Ta ei saanud enam ise arugi, kas värin tuli kurnatusest või pidevast ülierutatud seisundist.
Alles siis, kui kaks teelist jõudsid niikaugele, et linnus juba käega katsuda oli, jõudis udu neile järele. Vaatepilt, mis siin kunagi asunud linnale udulaamade vahelt avanes, ei olnud just julgustandev. Puutaraga kaitstud linnast kindluse ümber ei olnud peale tuhaaseme suurt midagi säilinud. Vaid mõned üksikud söestunud palginotid siin-seal. Kindlust ennast olid lihamäed rünnanud enam kui üks kord, nagu Rand kõneles. Õnneks olid suurisanda esivanemad lasknud selle ehitada kivist ja kõik järeltulevad põlvkonnad olid aina kindlustanud vana ja ehitanud uusi rajatisi – ladusid ja keldreid, torne ja müüre – ning kaevanud vallikraave. Nii et Kütke südamest, ülikulinnusest oli saanud tugev ja võimas kindlus, kuhu oli kogutud piisavalt toitu inimestele ja sööta loomadele, panemaks vastu ka pikale piiramisele. Siin jätkus ka kaeve ja veega täidetud reservuaare nii inimeste kui loomade jootmiseks.
Nüüdseks olid aga mõlemad paksud kõrged ringmüürid pooleldi maha kistud ja laiali pillutatud. Kaheksast tornist vedeles viis kivihunnikutena maas. Kuid kolmas, sisemine vall oli suuremas jaos säilinud ja purustusi parandati kogu aeg. Veel seisid püsti sisevalli kaks suurt nurgatorni ja väravatorn. Ning välja arvatud ülemine korrus, oli suurmaaisanda loss suhteliselt heas seisukorras. Kogu ümbrus oli küll kohutavalt põlenud, müürid mustad ja tahmased.
Jõudnud eelkindluseni, mis kaitses kunagi üle laia vallikraavi viinud langesilda, oli teelistel selles kivihunnikus raske ära tunda toonast kõrgete müüridega ehitust. Elavmäed olid pühkinud rajatise enamalt jaolt vallikraavi, täites selle ääreni. Nüüdseks oli suurmaaisand lasknud puhastada tee läbi varemete, nii et nad jõudsid kergesti vallikraavini, mida enam ei eksisteerinud. Ka kivihunnik teispool vett oli tasandatud, et hobused ja vankrid sellest üle saaksid. Teisel pool vallikraavi kõrgusid purustatud välimise linnusemüüri varemed ja tornide poolikud luukered, ka nendevaheline tee oli läbikäidavaks puhastatud. Kõik see laastamistöö, mis järk-järgult udust esile kerkis, sundis Ora jahmunult vaikima. Seevastu Rand kõneles vaiksel häälel.
Rüütel seletas, et alguses olid mäed lennanud kohe tsitadelli kallale, kuid ümbritsevatest müüritornidest lennutatud raskeammuodad ja nooltepilved tõrjusid nad sealt eemale. Üks suurtest laskeodadest vigastas raskelt isamäe tiivakilet ning too kukkus tsitadellile peale, mis elukat nähtavasti hirmutas, sest ta oli nüüd muutunud paremaks märklauaks ning sai järjest mitu otsetabamust, mis talle ränki vigastusi põhjustasid. Koletis tormas jalamaid väljapääsu otsima, üritades enda teel müüre lõhkuda. See ei läinud aga piisavalt kiiresti, nii et ta sai veel paar tabamust, enne kui suutis ühte müüri niipalju purustada, et sai sealtkaudu välja ronida. Valust ja vihast möirates oli ta tagasi mägede poole komberdanud, ise samal ajal paremale ja vasakule tuld sülitades. Ka ema ja poeg tõmbusid tagasi ning põletasid suures vihas maha kaitsetu linnakese, tapsid selle elanikud ja laastasid tulega ümbruskonda. Pärast seda valitses peaaegu poolteist nädalat „rahu”, mil kaks lennuvõimelist isendit, ema ja poeg, ümberkaudseid külasid rüüstasid. Pooleteise nädalaga olid isasel tiib ning muud vigastused piisavalt paranenud ning nad tulid uuesti.
Kui lihamäed teist korda ründasid, siis alustasid nad eelkindlusest ja hoidsid ennast võimalikult maadligi, et neid sisemisest linnusest lasta ei saaks. Vahepeal aga oli kohale jõudnud ülemere mäekütt Hirm, kellel oli kaasas mitu raskeambu, ning tema juhatusel seati üles ka heitemasinad, mis ei kasutanud laskemoonana mitte ainult kive, vaid ka haralisi konkse ja siiliks ogastatud raudkuule. Nendest püüti kiirelt asukohta muutvatele elukatele pihta saada ja nii mitmedki lasud tabasid. Mäed suutsid purustada ja kraavi paisata eelkindluse ning hävitada välimüüri väravatorni. Siis aga hakkas noorel lihamäel suust verd jooksma, sest välimise müüri sõjamasinad olid teda kõvasti kloppinud ja mõnestki kohast, kuhu ta ratasambudelt otsetabamuse sai, olid odad õige sügavale läbi naha tunginud. Vanemad olid enamasti osanud eest hoida, ehkki olid ammu- ja vibunooltega