Surmakarva. Maniakkide Tänav
ja Ora ei jõudnudki suurmaaisandani. Vaevalt olid nad tema vastuvõturuumide ukse taha viidud, kui väljast kõlas hädapasun. Alguses ühest sarvest, siis teisest ja kolmandast, ja nende ahastav, ohtu kuulutav hüüd lõi hoobilt kogu lossi kihama. Enam polnud kellelgi aega saabujatest ette kanda või isandal nendega tegeleda. Kõik jooksid siia-sinna. Ora ja Rand olid aga niivõrd kurnatud, et ei hakanud kuhugi tormama ega isegi uurima, mis toimub. Roidunult vajuti ootesaali pinkidele. Variante oli niikuinii vaid kaks. Kas elavmägede või kooljate rünnak. Mõlemal juhul olid nemad nii läbi, et poleks suutnud anda mingit omapoolset panust. Vaevatuina jäid mõlemad väljas puhkeva lahingukära saatel magama.
Samal ajal haaras linnuseõuel paanika ja surmaootus jäägitult igaüht, kes proovis surnutearmeele vastu astuda. Kooljaid ei õnnestunud terasega võita. Mida teeb teras surnud ihule? Kui isegi otsast löödud pea üritab hammustada ja käed vonklevad omatahtsi edasi, et ainult manajalt saadud käsku täita. Julged, kes ennast ületades haisvaid vastaseid raiusid, avastasid järsku, et nende jalgade otsas ripuvad mitmed käed, mis ebamaise jõuga oma sõrmi nende ihusse suruvad. Ja häda haavatuile, keda kaaslased ei jõudnud eemale kanda või kellel polnud endal küllalt jaksu, et minema roomata. Kõik, mis kooljatel oli küljest raiutud, väänles ja kobrutas maas õela massina ning klammerdus kõigesse elavasse, mis nende haardeulatusse sattus.
See ei olnud võitlus, millega oldi harjunud – siin tuli seista vaenlasega vastakuti ning raiuda ja raiuda, ilma mingi kasuta, sellal kui su sõbrad ja kaaslased ükshaaval hirmsat surma surevad. Vaid linnuseülema kõuehäälne kogu suutis juba taganema hakkava kaitsjate liini peatada. Väheste vaprate eesotsas kaitses ta meeleheitlikult üle komistusaukude viivaid kitsukesi sildu. Tänu sügavaid auke täis linnuseõuele ei vallutanud sissetunginud haudkonnad jalamaid kogu kantsi. Elavmägede vastu ehitatud varukaitseliin aitas ootamatul kombel ka kooljate vastu. Linnusest ruttas kindluseülemale appi suurmaaisand ise koos ihukaitsesalgaga, meestega, kes olid läbi käinud kõige hullematest põrgutest, kuid isegi neil värises süda sees. Jooksu pealt sukelduti võitlusmöllu. Hirmust ja raevust moondunud häälega kisendati oma sõjahüüdeid, et endale meenutada – surm lahingus on au. Kuigi – selline surm, sellises lahingus… Ent vaenlase edasitung pandi kõigest hoolimata hetkeks seisma.
„Ärge raiuge neid,” kisendas kindluseülem Kõu võitlejatele, kuidas kõri võttis. „Lükake nad odadega aukudesse – nad, raisad, ei saa sealt välja!”
Tõepoolest, peagi oli selge, et see abinõu oli kohutava vaenlase vastu kõige mõjuvam. Ning nüüd, nähes, et kõik polegi veel kadunud, et kindluseülema salk suudab mädanevatele hordidele vastu seista, tekkis teisteski lootus. Lihtrüütlitele ja sõjasulastele meenus, mis on sõjamehe kohus. Hakati kuulama oma pealike käske. Juba toodi tagantpoolt kantsiülema kärkimise saatel pikki odasid ning mehed trügisid nendega ettepoole, et kooljatele kerkiks vastu tihe siiliokkaline müür. Korraks tekkis kaitsjate esiridades kohutav paanika. Relvi loobiti käest ja üritati mingi nimetu hirmu eest pageda, kuid tagantpoolt surusid veteranid Raudkäsna juhatusel peale ja kitsastes oludes ei saanud eesliini mehed kuhugi taganeda.
Odatorge on surnu vastu veel kasutum kui mõõgaga raiumine ning juba murdsidki kalmuliste käed tugevaid varsi prõksudes pooleks ning teisal kisti odasid koletu jõuga käest. Kuid samas kukkusid esimesed surnud ka aukudesse. Nii mõnigi neist haaras endaga kaasa relva, millega teda tõugati ja korra rebiti kaasa ka odamees, kes ei jõudnud õigel hetkel lahti lasta. Vaene mees suri hirmsat surma. Ent uuel sõjaplaanil oli edu. Tagantpoolt toodi kaotatud ja katki murtud odade asemele uusi ja paljudel oli linnuseülem lasknud kiiruga otsateravikud maha raiuda või odaotsa puuklotsiga tömbistada, et odateravik surnud ihusse ei tungiks ja sellesse kinni ei jääks.
Kooljaid lendas aukudesse järjest tihemini. Nüüd, kui nad ei saanud kaitsjatele piisavalt lähedale, jäädes alati odavarre kaugusele, ei sattunud nood ka nii kergesti paanikasse ja kui mõni vajuski väsimusest või hirmust kokku, siis jõuti ta enne asendada, kui kooljad edasi oleksid suutnud tungida.
Kaja oli üks esimesi, kes auku kukkus. See toimus nii äkki, et ta ei saanud õieti arugi, mis juhtus, enne kui juba matsatades kõhuli poris lebas. Kiiresti ajas ta end püsti ja vaatas ringi. Inimesed olid oma tööd auga teinud, neli meetrit sügav auk oli nii järskude ja porilibedate seintega, et siit omal jõul üles saada polnud mingit võimalust. Peagi lärtsatas alla järgmine haudkonna liige. Seejärel järgmine ja järgmine. Nad kõik jäid jõuetult ülespoole vahtima.
„Siia me nüüd siis jäämegi,” mõtles Kaja, kui Väits koos veel kolme kaaslasega alla kukkus. Ent kui too ennast põlvini ulatuvast porimassist püsti ajas, viskas ta ainult korraks uuriva pilgu ümberringi ja kukkus kohe käsutama.
„Mis passite? Hakake kaevama! Uuristage selle seina alt, niikaua kui see kokku kukub, ja siis ründame langust mööda üles!”
Ja nad asusid kaevama. Nad olid tugevad ja väsimatud, kuid maapind oli ühtaegu savine ja porine, libe ja kõva, kleepus kamakatena külge, ning varsti sumpasid nad vööni savises mudas, suutes vaid suure vaevaga jalgu välja kiskuda ja liikuda. Ülal aga kandus võitlus elavate survel peagi kaugemale ning ehkki Väits püüdis vahepeal surnutest püramiidi teha, et välja ronida, oli augus nii libe, et nad kukkusid mitu korda ümber, ilma et keegi oleks ülemise servani jõudnud. Viimast korda Kaja isegi jõudis ääreni, kuid serv oli längus ja libe ning sealt polnud kuskilt kinni haarata, nii temagi varises tagasi alla, kui kooljapüramiid taas jalge alt kokku kukkus.
Ora ja Rand ärkasid selle peale, kui neist tassiti mööda haavatud suurmaaisandat. Kogu koridor täitus trampimisest, vandumisest, sõjarüüde ning relvade kolinast ja laibalehast. Unesegasena vahtisid vastärganud mööduvat rongkäiku ega pannud esimesel silmapilgul tähelegi kindluseülemat, kes saaliuksel seistes kuulas vahiülema seletusi, mis käisid Ora ja Ranna kohta. Siis astus vere ja ligaga kaetud sõjamees nende ette. Ora ja Rand, taibates, et nende ees seisab mõni pealikest, ajasid end samuti jalule.
„Kabila, Orjaku ja Karivälja suurisand, suurmaaisand Raudkäsna ustav mõõk, Kütke kindluseülem Kõu,” teadustas neile kindluseülema õla taga seisev sõjamees.
„Savilöövi vabamõõk, Mäeaugu laagri tõkkesalga valveülem Rand ja Vilivalla nooremand Ora, äsja saabunud, et pakkuda suurmaaisandale mäejahi ajaks oma abi,” tutvustasid end põgenikud.
„Valveülema sõnade järgi saabusite te vahetult enne kooljate rünnakut?” küsis Kõu väsinud, kuid kindlal häälel.
„Jah,” vastas Rand. „Tundub nii. Meil polnud aimugi, et nad on meil nii lähedal sabas.”
„Kuid te teadsite, et nad on teil sabas?”
„Jah, olime selles üsna kindlad.”
„Miks te ei hoiatanud kedagi lähenevast hädaohust?”
„Tahtsimegi hoiatada, palusime end ju kohe suurmaaisanda jutule. Uudised, mis me tõime, olid küllalt tähtsad, nii et ma ei pidanud heaks mõtteks hakata lihtsõduritega lobisema või alampealikuga aega viitma.”
„Ja mis uudised need sellised on? Suurmaaisand on haavatud ja mina pole alampealik.”
Rand vaatas korraks kõhklevalt valveülema ja nelja-viie sõjasulase poole, kes kindluseülema selja taga seistes iga sõna püüdsid, ja lausus siis: „Laager on hävitatud. Ma usun, ja kooljate rünnak siia tõestab seda, et see on täiesti maatasa tehtud ja vaevalt et keegi peale meie eluga pääses.”
Kindluseülema nägu ei väljendanud seda kuuldes mingeid tundeid, kuid Ora pani tähele, et mehe silmad läksid kohutavat teadet saades veidi suuremaks. Kõu vaikis hetke, enne kui vastas. Tema hääl oli sama karm kui enne.
„Uudised on tõepoolest piisavalt olulised, et neid mitte jalamaid igaühe kõrvadele usaldada. Kuid sellegipoolest avati vaenlasele värav just teie pärast. Te oleksite pidanud vahiülemale vähemalt mingi hoiatuse jätma. Huvitav, et vaid teie kahekesi pääsesite laagri hävitamisest, kui kõik teised hukkusid… Nagu ma kuulsin, ei võtnud te ka siin osa lahingust kooljatega, vaid jäite kogu ajaks kõrvale…”
Ranna silmad tõmbusid